Friday, October 19, 2012

Tallinna ekskavaatoritehase vanemast ajaloost (järg)


Remonditehas 1950ndate esimesel poolel
Ehitustööd kulgesid oma tõusude ja mõõnadega. Kiirustamine nii töödega kui ka ehitusmaterjali tootmisega andsid peagi endast märku. 1. aprillil 1946. aastal märgati, et osa telliseid müüris on purunenud. Põhjuse tuvastati kiiresti – telliskive oli liiga vähe põletatud, mistõttu nad niiskuse ja külma käes hakkasid peagi ka lagunema. Otsustati 3 korstnat ja 3 kandeposti lammutada, sest sealsed lagunenud kivid paiknesid alumises osas. Trepikoja alumises osas, kus oli samuti terved read laotud praaktellistest, sai purunenud kihid asendada betooniga. Ülejäänud piirkondades sai kergemini vead kõrvaldada, nimelt 4–6  kihi lammutamisega.

Vilgas ehitustöö ei vaibunud sellegi poolest. 1947. aasta veebruaris oli valminud Mootor-Remonttehase  valukuuri, garaaži ja laoruumi müürid. Need vajalikud ruumid asusid kahes 750 m2 suuruses hoones. Sama aasta suvel olid lõpetamisel peakorpuse 1. korruse müüritööd. Ehitusobjektil oli pidevalt 115-120 töömeest. Müüritööd jätkusid ilma probleemideta ning ehitajad suutsid olla mõnda aega isegi graafikust ees, kuid probleemid tekkisid siis, kui oli vaja katust teha ning aknaid ja uksi ette paigaldada. Saematerjali puudumine isegi seisatas lühikeseks ajaks töö. Probleem oli terav, sest Moskvast oli saa saabumas suurem kogus masinaid ja seadmeid selle tehase jaoks. Lahtise taeva all seistes, võisid need tõsiselt kannatada saada.                              

Olukord nii ekstreemseks siiski ei läinud. Lubatud saematerjal, samuti aknad, uksed jm. vajalik tööde jätkamiseks siiski saabus. Sama aasta augustis oli suur osa peakorpusest katuse all. Augustis oli tehases tootva töö peal ametis kuus inimest. Aasta lõpuks töötas Tallinna Mootor-Remonttehases 70 töötajat, neist 43 noortöölist suunati Paide Tööstuskoolist.

5. septembril 1946. aastal andis Mootor-Remonttehase senine direktor E. Uukivi tehase juhtimise üle uuele direktorile Gustav Mõtusele. Ta oli varasemal ajal ka kõrval asunud Auto-Traktoriremonttehase (Mustamäe tee 18a ning tollal Kadaka tee 6) direktor ning seetõttu peeti neid kahte tehast algusest peale üheks ja samaks ettevõtteks. Tehase üleandmise ajaks oli ehitustrust viinud katuse alla tööpinkide remontosakonna ruumid. Hoonetel olid aknad ees ning need olid klaasitud. Tegemata olid põrandad ja sisemised vaheseinad samuti kõik viimistlustööd. Ehitustrustil nr. 1 olid pingelised suhted Mootor-Remonttehase juhtkonnaga, sest nad nõudsid ehitustöö alustamist kooskõlastamata projekti alusel. Olukord kujunes selliseks, et 9. mail 1946. aastal katkestati kõik ehitustööd objektil.

Eesti NSV Põllutööministeeriumi Mehhaniseerimise Valitsuse kaudu viidi 1946. aasta I poole kapitaaltööde tiitlisse 600 000 rubla.

Esimese toodangu andis käitis 1947. aastal. Algul valmistati elektrijaamade diiselmootorite tagavaraosi ning laagreid sisetreipinkidele, millele lisandusid traktori hammasrataste valmistamine. 1947. aastal tegid tehase peamiselt noortöölistest töötajad 54 mootoril kapitaalremonti. See oli tõhus abi põllumeestele ja kaluritele, sest tehnikat oli pärast sõda niigi vähe alles jäänud.                                      

Mootor-Remonttehas teenindas  Põhja-Eesti masina-traktorjaamu ja masinaühistuid. Kevadkülvi ettevalmistamiseks pidi 1948. aasta I kvartali jooksul tegema kapitaalremonti veel 13 traktori mootorile masina-traktorijaamast  ja peale selle veel 56 mootoriblokki masinaühistutest. Kõik need olid korraga remondis. Olukorra tegi raskemaks see, et mootoreid hakati remonti tooma alles detsembri keskel ja peamiselt jaanuaris.

Tehas laienes tasapisi veelgi. Tallinna  Linna TSN TK otsusega 1948. aasta septembrist liideti Mootor-Remonttehasega Kadaka tee ja Paldiski mnt. nurgal asunud eramaja (kinnistu nr. 4185) 675 m2 suurune maa-ala, mida varem kasutati aiamaana.           

NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega 1. veebruarist 1949 kuulus reorganiseerimisele Tallinna Mootor-Remonttehas Tallinna Remonttehaseks (nimetatud ka Tallinna Remonditehaseks). Tehase rekonstrueerimine oli pikem protsess ning selle ettevalmistused algasid kohe pärast ülalpool vastuvõetud otsust.  Reorganiseeritud tehasel oli näiteks ette nähtud tehase klubi, lastesõim ja –aed. Mootor-Remonttehase direktor pöördus 19. aprillil 1949. aastal peaarhitekt Voldemar Tippeli poole, ettepanekuga rajada need hooned Paldiski mnt. ja Kadaka (Mustamäe) tee nurgal asuvasse parki. 1953. aasta kevadel moodustati tehase ehitusgrupp, mis hakkas jätkama Ehitustrusti nr. 1 poolt Paldiski mnt. äärde püstitava elamu ehitamist. Ehitusgrupp ehitas maju kokkuhoidlikumalt ja kvaliteetsemalt kui Ehitustrust nr. 1. 23. detsembril 1954 valmis Paldiski mnt. äärde teine terrasiitkrohviga elumaja ning 2. juulil 1956 Paldiski mnt. äärde ka kolmas elumaja. Ehitusgrupp rajas Mehaanika 17 tehase lasteaia ning tehase territooriumile ühiselamu. Ehitati ümber söökla, meditsiinipunkt ja konstrueerimisbüroo. 1956. aasta novembris hakati ehitama tehase võimlat. Blankenthali pargi kõrval asunud karjamaale toodi suurel hulgal ehitusmaterjali ning hakati rajama vundamenti.    

Märksa keerulisemad muutused kaasnesid tootmisprotsessi ümberkorraldamisega.

NSVL Ministrite Nõukogu otsusega 1. veebruarist 1951 nimetati senine Tallinna Mootor-Remonttehas ümber Tallinna Remonttehaseks. Põhikirja alusel allus tehas Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumile selle Masina-Traktorjaamade Peavalitsuse kaudu. Tehase ülesandeks oli põllumajanduse traktori- ja kombainimootorite kapitaalremont ja statsionaarsete mootorite remont masina-traktorijaamadele, remondiseadeldiste tõmbiku komplektide ja tööriistade valmistamine masina-traktorijaamade töökodade ja traktoribrigaadide jaoks ja muude toodete valmistamine.

Traktorijaamade jaoks eriliste kepsu- ka raamlaagrite treipinkide valmistamine sõltus tehase valutsehhi tööst. Treipingi üksikdetailid valmisid just seal ja need kaalusid 3-120 kg. Tööpinkide kokkumonteerimine nõudis algul aega 15 tundi, 1954. aastal lühenes see 4-5 tunnini.

Tallinna Remonttehast juhtis kuni 19. maini 1954. aastani Arnold Veimer. Pärast A. Veimeri määramist Eesti NSV põllumajanduse ministri asetäitjaks, sai uueks direktoriks Gustav Mettus (Metus, Mõtus), kes seni töötas samas tehases peainsenerina. Varasemal ajal töötas ta ka sama tehase direktorina.

Tehase üleandmise aktist selgub, et 1954. aasta plaani järgi pidi tehas valmistama 600 laagrite treimise tööpinki URB-VP. Lepingu järgi oli nende tööpinkide kogu maksumuseks 5,16 miljonit rubla. 1. maiks 1956 oli neid valmistatud 250. Plaani järgi tuli teha 200 traktoril kapitaalremonti. Sama aasta 1. maiks jõuti korda teha 82 traktorit. Tehas valmistas ka diiselmootorite „Maklaren“ tagavaraosasid ning aasta jooksul tuli neid valmistada 3,5 miljoni rubla eest. See oli tulus töö ning esimese 4 kuuga valmistati  1,7 miljoni rubla eest defitsiitseid tagavaraosasid. Veel oli tehase plaanis 90 000 hammasratta valmistamine traktorile SHTZ. Kuna nelja kuu jooksul ei saabunud tehasesse hammasrataste valmistamiseks vajalikke seadmeid, siis seda tellimust ei saanud esialgu täita.  Suured ümberkorraldused jätkusid sellega, et tehas spetsialiseerus 1956. aastal ekskavaatorite tootmisele, kuid seda ajajärku vaatleme edaspidi.

Samal ajal toimus ka Sovhooside Ministeeriumile allunud Auto-Traktoriremonttehase nr. 1 väljaehitamine. 20. mail 1946 eraldati Kadaka tee 6 asunud tehase tööstushoonete  laiendamiseks  ja garaažide ehitamiseks ca 1,5 ha suurune maa-ala.

1952. aastal andis Auto-Traktoriremonttehase senine direktor Lembit Remmelgas tehase juhtimise üle uuele direktorile Ivan Feodorovile.  Eesti NSV Sovhooside Ministeerium ei suutnud kindlustada plaanipärase remondifondi  andmist tehasele. Seetõttu tuli tehasel 1952. aastal plaanipäraste tööde asemel  tegeleda juhuslikku laadi töödega. Võib-olla ei pingutanud ministeerium tehase eest hoolitsemisega, sest tehas oli suhteliselt väike. 1952. aastal töötas seal vaid 43 töölist, 8 abitöölist ja 1 õpilane.  Tehase töötajate arv oluliselt ei suurenenud ka hilisematel aastatel.

 1952. aastal koostatud tehase passi järgi oli Mustamäe tee 18a  (tollal Kadaka tee 6) krundil kolm suuremat tsehhi. Suurimaks oli Kadaka tee ääres asunud montaažitsehh, mis oli 1-korruseline paekivist 32,3 meetri pikkune ja 13 meetri laiune. See tööstushoone oli rajatud tehase passi andmeil 1870. aastal. Ta oli kitsama küljega tänava poole ning selle ehitise taga asus mootoritsehh (pikkus 61,6 meetrit ja laius 9, 15 meetrit), administratiivmajandushoone (33,07 meetrit pikk ja 12 meetrit lai), mehaanikatsehh (üldpind 392,1 m2) ning lõpuks ühise katuse all keskküte ja elektrikeevituse ruumid. Kõik need hooned olid ühekorruselised. Mootoritsehhi ja administratiivmajandushoone ehitusajaks märgiti samuti 1870. aastat. Kõik need ridamisi asunud ehitised moodustasid omapärase vasakpoolse piirde Kadaka (Mustamäe) tee ääres. Krundi keskosas asus veel kaks hoonestatud ala. Kadaka teele lähemal asunud hoonestuses  asusid kütteladu, sepikoda, kaalukoda, plekksepa tööruum, tisleri töökoda ning autogaraaž. Selle taga oli veidi suurem ehitis, kus asusid laod ja osa montaažitsehhist. 

Aastate kestel tegutses tehas üksnes Eesti sovhooside traktorite ja autode remondiga. 1954. aastal hakati valmistama põllumajanduse otstarbeks uudistooteid, mida viidi peamiselt Nõukogude Liidu erinevatesse piirkondadesse.

1954. aastal I kvartalis tegeles Auto-Traktoriremonttehas Traktorite ja traktorimootorite remontimisega ning tuli selle ülesandega edukalt toime. II ja III kvartalis aga seda liiki töid polnud tehases ette nähtud ning tehas spetsialiseerus põhulohistite, karusloomakasvatusele mõeldud puurikarkasside,  aerogeneraatorid viljaparasiitide hävitamiseks jm. põllumajandusele vajalike mehhanismide tootmisele. Erinevalt varasemast ajast ei valmistanud tehas toodangut Eesti põllumehe jaoks, vaid see suunati NSV Liidu erinevatesse piirkondadesse. 26. augustil 1954. aastal andis tehase senine direktor Ivan Feodorov juhtimise üle Zavalgun Jakubovile tehase juhtimise. Tehases töötas tollal 45 töölist, abitöölisi oli 7, kohakaasluse alusel töötas veel 3 töölist ning mittetootva tööga tegeles 3 inimest.  Üleminek uuele toodangule tekitas algul ettevõttele suuri raskusi. Alles 1954. aasta lõpus hakkas normaalsemalt  toimima NSV Liidu Sovhooside Ministeeriumi varustussüsteem ning tehase direktori Z. Jakubovi andmeil täideti 1954. aasta plaan juba 1. novembriks.

1955. aastal moodustas traktorimootorite remont Auto-Traktoriremonditehases vaid väikese osa üldisest töömahust. Peamiselt valmistati  põllumajanduse otstarbeks mitmesuguseid mahuteid, põhulohisteid, aerogeneraatoreid ja teisi mehhanisme.  

18. mai 1956. aasta NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega nr. 663 allutati alustati Tallinna Remonttehase ja Tallinna Auto–Traktoriremonttehase nr. 1 liitmist ja reorganiseerimist.  Sellega seoses andis Tallinna Auto–Traktoriremonttehase nr. 1 direktor M. Kornilov tehase üle Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi Mehhaniseerimise osakonna ülemale Aleksei Müürisepale. 

NSV Liidu Ehituse- ja Teedemasinaehituse Ministeerium 1. aprillil 1956. aasta käskkirjaga võeti üle ja liideti Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Tallinna Remonttehas ja Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi Tallinna Auto–Traktoriremonttehas nr. 1 ning nende kahe tehase baasil moodustati Tallinna Ekskavaatoritehas.   

No comments:

Post a Comment