Thursday, December 16, 2010

Soovime, et uus aasta oleks parem

Lugupeetud Kristiine elanikud!

Lõpule on jõudmas aasta, mis ei olnud just kõige kergem ei riigile ega ka Tallinna linnale. Juba pikemat aega kestnud majanduskriis osutus märksa sügavamaks, kui meie valitsus seda näidata püüab. See mõjutas väga paljude Eesti elanike heaolu. Terves riigis kasvab töötus, palgad kahanevad, inimeste majanduslik olukord halveneb, 20 tuhat last elavad allpool vaesuspiiri. See tähendab, et erinevate toetuste saajate arv mitte ainult kasvab, vaid paljude jaoks on toetused ainsad vahendid ellujäämiseks.

Vaatamata sellele, et riik oluliselt kärpis kohalike omavalitsuste, sh ka Tallinna rahastamist, teeb pealinn kõik, et kuidagigi kergendada raskesse olukorda sattunud linlaste elu. Meie linnaosa tegeles ka selle probleemiga. Nii saavad lapsed ja eakad inimesed Kristiine sotsiaalkeskuses tasuta lõunasööki, mis on suureks abiks kriisi ajal. Kristiines elavad töötud on kaasatud erinevatel ühiskondlikel töödel, nagu tänavakoristus prügist ja lumest, peremeheta jäänud hoonete lammutamine jne. Linnavõimu toel töötasid kõikides linnaosades, ka Kristiines tänavu töötute klubid, mille eesmärk oli töötuid ette valmistada edukaks tööotsinguks.
Kuid sellest olulisem oli mitte lubada raskesse olukorda sattunud inimestel tunda end abituna.
Tuleb märkida, et Eesti pealinn tuli kriisiga palju paremini toime kui riik. Kuigi osa plaane jäigi paberile, õnnestus päästa kriisist palju inimesi. Hiljuti võeti Tallinnas vastu juba teine eelkõige töötuse vähendamisele suunatud kriisivastaste meetmete pakett. Tänu esimesele kriisivastasele paketile loodi Tallinnas peale sotsiaalsete töökohtade veel tuhandeid
muid töökohti.
Tallinnas on säilinud kõik sotsiaaltoetused ning on loodud isegi uued - neis valdkondades, kus riik lõpetas inimeste aitamise. Ka järgmisel aastal saavad Tallinna pensionärid pensionilisa ja raskustesse sattunud pered linnalt abi.
Kuid vaatamata sellele, et mööduv aasta oli eelmistest raskem, vaatame me kõik lootusrikkalt
uude aastasse. Soovin kõigile Kristiine elanikele, et järgmine aasta oleks rahulikum ja stabiilsem. Las kõik halb jääb 2010. aastasse, kuid kõik hea võtame kaasa 2011. aastasse.
Seni aga valmistume erilise õhinaga jõuludeks, mis on üks imeline ja oodatud püha. Kindlasti on pea igas majas tunda selle hõngu: põlevad advendiküünlad, lõhnab piparkookide järele, toanurgas särab jõulukuusk.
Õnnelikke jõule, kallid Kristiine elanikud, ja edukat uut aastat! Täitugu kõik teie unistused!
Teie Mihhail Korb,
Kristiine linnaosa vanem

Mihhail Korb on Tallinnas populaarsuselt teine linnaosavanem

Tallinlaste linna juhtimisega rahulolu uuringust selgus, et üle poole linlastest on linna juhtorganite tööga rahul.

Tallinna linnavalitsuse tööga oli rahul 55% küsitletuist, linnavolikogu tööga 57%, linnaosavalitsuste tööga 64% ja halduskogude tööga 56% küsitletuist.
Linnajuhtidest ülekaalukalt tuntuim on linnapea Edgar Savisaar, keda teadis 97% küsitlusel osalenuist. Küsitluse ajal veel abilinnapea ametis olnud Jüri Pihli nimi oli tuttav 77% ja abilinnapea Deniss Boroditši nimi 75% küsitletuist, järgnesid Merike Martinson 68%-ga ning Taavi Aas ja Yana Toom võrdselt 63%-ga. Linnavolikogu esimeest Toomas Vitsutit teadis 67% ning aseesimeest Jaak Jusket 39% küsitletuist.
Linnaosavanemaist oli 90%-ga ülekaalukalt tuntuim Haabersti linnaosa vanem Viktor Vassiljev, järgnesid Kristiine linnaosa vanem Mihhail Korb 79%-ga ja Nõmme linnaosa vanem Rainer Vakra 77%-ga. Halduskogude juhtidest oli 73%-ga tuntuim Põhja-Tallinna halduskogu esimees Vladimir Velman. Linnaosajuhtide tööga ollakse üldiselt rahul, rahulolematuid on sõltuvalt linnaosast vaid 12-26% jagu.
Novembri teisel poolel läbi viidud telefoniküsitlusel osales 751 üle 15-aastast tallinlast. Uuringu viis Tallinna Linnakantselei tellimusel läbi Faktum & Ariko OÜ.
Uuringu tulemustega saab lähemalt tutvuda internetiaadressilt http://uuringud.tallinnlv.ee/document.aspx?id=11087.

Rõõmuhetked hallis argipäevas

18. novembril kogunesid Puuetega Inimeste Koja suures valgusküllases saalis Kristiine Sotsiaalkeskuses „Programmipõhine nõustamisteenus – pilootprojekt Harjumaa tööturu riskirühmade tööga hõivatuse säilitamiseks / taastamiseks“ lõpetanud. Antud projekt toimib Euroopa Sotsiaalfondi ja Kristiine Linnaosa Valitsuse rahastusel Kristiine Sotsiaalkeskuses (Sõpruse pst 5).

Kersti Kask
Kristiine Sotsiaalkeskus,
sotsiaalpedagoog

Ürituse avas oma etteastega tööotsijate lauluklubi vabatahtliku Ülo Vihma juhtimisel. Südamlike ja ühistegevusele innustavate mõtetega tervitasid üritusele kogunenuid Kristiine linnaosavanem
Mihhail Korb ja Riigikogu liige Lauri Laasi. Meeleoluka muusikalise kingitusega esinesid töötutele vennad Mart ja Jaak Johanson. Kingituseks Kristiine linnaosavalitsuse poolt said kõik lõpetanud ka 2 pääset teatrisse.
Antud programmi puhul on tegemist esimese sessiooni lõpetanutega. Analoogilisi on tulemas veel kolm. Esimene sessioon arvudes: Osales 87 inimest, kellest 40 olid mehed ja 47 naised. 72 osalenut olid töötud, neist 52 pikaajalised töötud, 8 õppisid ja 7 olid projekti alguses määratlemata staatusega. Vanuseline jaotuvus: 15-2 aastaseid 10, 25-49aastaseid 42, 50-54aastaseid 23 ja 55-64aastaseid 12.
Eesti keel oli emakeeleks 53 projektis osalenul. Eesti keelt mittevaldavaid oli 26. Haridustase: alg- või põhiharidus 16, keskharidus (sh eriala omandamine koos keskharidusega) 47, peale keskharidust omandatud kutseharidus 11 ja kõrgem haridus 13.
Kursuse alguses määratles end sotsiaalsete või majanduslike raskustega isikuteks 67 osalejat.
Siiski ei jõudnud tunnistusteni mitte kõik osalejad. Katkestamise põhjused olid erinevad. Raske või kroonilise tervisehäda tõttu katkestas 6 inimest.
Teadmata põhjustel katkestas 6 inimest. Lühendatud programmi läbis 7 inimest, kes asusid tööle. Samas läbis ka 5 inimest programmi täismahus, samas saades programmi ajal tööle.
Nende tööandjad olid sedavõrd mõistvad, et lubasid programmis lõpuni osaleda või võimaldas seda graafikujärgne töötamine. Kahel juhul katkestati programm asudes õppima teise tööturu aktiivsesse meetmesse. Programmi järgselt on teistesse tööturu aktiivsetesse meetmetesse suunatud veel kümmekond inimest. Programmist lähemalt: http://kristiinesk.ee/
Eesmärk on:
• suurendada konkurentsivõimet tööturul;
• kasvatada töötuks jäänud inimese enesehinnangut ja reaalsustaju;
• selgitada töötutele tööandjate ootusi ning tööotsijatele esitatavaid nõudmisi;
• puhtpraktiliste oskuste andmine ja tugevdamine.
Töö toimub kuni 15liikmelistes väikerühmades psühholoogi ja sotsiaaltöötaja juhendamisel. Teematsüklid on järgmised: vajadused ja ootused; võimalused ja motivatsioon; tugevused, nõrkused ja väärtused; toimetulek pingeolukorras; suhtlemisoskused; infootsing; edukas kandideerimine.
Lisaks sellele on kaasatud koostööpartnerid loengutega.
Koostööpartnerist Harju Arendusja Ettevõtluskeskuse juhataja Kaupo Reede selgitas oma ettevõtlusnõustamise tähtsust tänases majandus- ja tööhõivesituatsioonis. Loengul andsid ettevõtlusvaldkonna praktikutest konsultandid ülevaate ettevõtluspõhimõtetest ning alustamisega seotud toetusvõimalustest. Teemast huvitatud suunati konsultantide toel ideedest
äriplaane vormistama ning ettevõtlustoetusi taotlema. Kaupo Reede sõnul annab praegune tööhõivesituatsioon ettevõtlussoodumusega inimestele võimaluse oma seni teostamata äriideed
realiseerida. Pikaajalisele eksperdikogemusele tuginevalt usub Reede, et projekti 240 osalejast vähemalt 10 omavad potentsiaali areneda tugevaks eraettevõtjaks.
Koostööpartneri Tööinspektsiooni juristi Meeli Miidla-Vanatalu loengud olid osalejate seas väga populaarsed. Elevust tekitas töötukassa esindaja Tiiu Vilmsi külaskäik.
Projekti kontaktisikuna pean oluliseks ka ühist muuseumis käiku, riigikogu külastust ning tööotsijate lauluklubi tegevust.
Sel korral suunasid programmi inimesi Kristiine Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond, Töötukassa, Harjumaa valdade sotsiaalnõunikud.
Infot programmi kohta sai ka Kristiine ajalehest ning nii mõnigi kuulis infot tuttavatelt või leidis selle ise Kristiine Sotsiaalkeskuse kodulehelt: http://www.kristiinesk.ee/
Detsembris algas uus registreerimine programmi teise tsüklisse, mis kestab jaanuarist aprillini. Kui tead inimesi, kellele programm suunatud, anna neile info edasi.
Lõpetada tahan ühe oma grupinõustamises osalenud naise sõnadega: „Tead Kersti, mu elu on olnud tume ja hall juba mõned aastad, aga sel 18. novembri õhtul tundsin ennast ülevoolavalt õnnelikuna.“
See ongi see, mida me kõik vajame oma energialaengu taastamiseks – positiivne emotsioon. Teadmine, et olen tubli ja suudan saavutada elus veel palju olulist.
Projekti kontaktisik: Kersti Kask, tel 6 512 706, Kersti.Kask@kristiinesk.ee

Ning lauluga ma sind saadan


„Kuidas, nad veel laulavad ka!” oli mu esimene mõte, kui ma kuulsin Kristiine Sotsiaalkeskuses tegutsevast töötute koorist. Mõtled küll, et mis sa siin enam laulad, kui tööd ega raha pole, olukord vilets ning tuju nullis.

Ljubov Semjonova
Avalike suhete nõunik

Oma tegevust alustas Kristiine töötute klubi (õigem oleks nimetada tööd otsivate klubi) kevadel. 9. märtsil toimus klubi esimene istung, mis korraldajate mõtte kohaselt pidi aitama töö kaotanud inimestel võidelda stressi vastu ja leida selles kriisis uus väljakutse. Uue ühenduse tinglikuks hüüdlauseks sai: „Koos saame probleemist võitu!”, aga põhieesmärk oli abistamine tööotsinguil
ja motivatsiooni tõstmine tööturul konkureerimiseks.
Tänu erinevatele projekti kaasatud spetsialistidele, sellistele nagu näiteks psühholoog, jurist, personali- ja ettevõtlusnõustaja, avanes klubi liikmetel võimalus omandada uusi teadmisi ja oskusi. Pole mingi ime, et paljud kriisi koostada isegi CV-d potentsiaalsele tööandjale saatmiseks. Rääkimata muudest stressiolukorrale omastest probleemidest.
Klubis osalemine on tasuta, mis on töötute jaoks väga tähtis.
Kristiine Sotsiaalkeskuse sotsiaalpedagoogi Kersti Kase sõnul toimus klubi raames töötute koolitus tänavu kahes etapis: märtsist juunini ja septembrist detsembrini. Kevadel lõpetas eestikeelse klubi 39 inimest 46 alustanust.
55 inimesest, kes tulid sügisel venekeelsesse klubisse, käisid lõpuni 23 inimest.
Praegu võib öelda, et klubi külastamine ei olnud asjatu: osa inimesi juba leidis töö, mõned alustasid kutsehariduse omandamist – tähendab, et nende konkurentsivõime tööturul kasvab.
Sügisene teine etapp lõppes kontserdiga ja tunnistuste jagamisega töötute klubi kursuste lõpetanuile.
TErinevatele töötutele suunatud tegevuste lõpetamisel said tunnistuse 82 inimest (neist 23 lõpetas Tallinna töötute klubi programmi läbides selle täies mahus), aga edukale teele saatis
neid töötute koor Ülo Vihma juhendamisel.
Koorilauljatele andsid tunnistused üle Kristiine linnaosavanem Mihhail Korb ja riigikogu liige Lauri Laasi. Vaat selline „õnne keerdkäik”.
Töötute klubi uued grupid alustavad tegevust juba 2011. aasta jaanuaris. Kõik soovijad võivad registreeruda aadressil kersti.kask@kristiinesk.ee või telefonil 65 12 706.

Küsisite? Vastame!

Tänavu sügisel toimusid Kristiine Linnaosa Valitsuse spetsialistide järjekordsed kohtumised Kotka, Spordi, Tedre, Kuldnoka tänavate ning Järve asumi elanikega. Siit leiate vastused kõige sagedamini esitatud küsimustele.

1. Tedre, Kotka ja Spordi tänavate vahele jääva siseõue valgustuse väljaehitamine Siseõuevalgustuse projektis ette nähtud lahendus ehitatakse välja pärast siseõue planeeritud haljastustööde lõpetamist. Novembrikuu jooksul rajatakse siseõue ajutine valgustus. Olemasolevate elektripostide külge paigaldatakse siseõue poole suunatud valgustuskonsoolid.
Valgustite paigaldamist korraldab Tallinna Kommunaalamet.

2. Tedre tänava rekonstrueerimine
Tedre tänava projekteerimine oli vahepeal peatatud, kuna tekkisid lahkarvamused teeäärse kraavi ja puude säilitamise osas. Osa elanikke oli kõnnitee poolt ning olid selle nimel nõus ohvriks tooma vanad puud. Osa ei nõustunud mingil juhul puude mahavõtmisega. Selguse saamiseks viis linnaosavalitsus läbi küsitluse. Tuli välja, et valdav enamus elanikkonnast on puude mahavõtmise ja kõnniteede rajamise poolt, tähendab tänavalõigu rekonstrueerimise pooldajad. Tänavalõigu projekteerimine on taaskäivitunud
ning eelarveliste vahendite olemasolul lülitatakse rekonstrueerimine Tallinna Kommunaalameti
töökavva.

3. Kotka ja Tedre ristmiku lähistele rajatav jalakäijate tunnel
Korraldamata raudtee ületamine on elanikele ohtlik. Esmajärjekorras peab Kristiine LOV vajalikuks tunneli rajamist Tedre-Kotka ristmiku lähistele, sest lubamatu raudteetammi ületamine on seal kõige intensiivsem ja ohtlikum. Oleme seisukohal, et tunnel tuleb rajada sedavõrd lai, et võimaldaks ka jalgrattaga liigelda.
Tunneli projekteerimine on juba käivitunud. Eelprojekti koostas Teedeprojekt OÜ. Tööprojekt on koostamisel, projekteerib K-Projekt AS. Käesoleva aasta detsembris pannakse paika Tallinna 2011. aasta investeeringute objektiline jaotus. Siis selgub, kas tunneli rajamisega on võimalik järgmisel aastal alata.

4. Kotka 14 ja Spordi 13 vaheline sissesõit
Kuna sissesõit asub korteriühistute maadel, siis peaksid korteriühistud osalema „Hoovid korda“
projektis, korrastades sissesõidu ja parkimisalad. Projekti “Hoovid korda” raames hoove korrastavate korteriühistute toetamise kord reguleerib korteriühistute sihtotstarbelist toetamist korterelamute õuealade heakorrastamiseks. Toetust võib taotleda Tallinna linnas tegutsev korteriühistu, kes vastab korras sätestatud nõuetele (Tallinna Linnavalituse 22.03.2006 määrus nr 22). Toetust antakse korteriühistule kuni 70% projekti maksumusest.
Maksimaalne toetus ühe taotleja kohta on 250 000 krooni aastas ning 625 000 krooni kolmel järjestikusel aastal kokku. Toetuse taotlemiseks esitatakse taotleja asukohajärgsele linnaosavalitsusele hiljemalt märtsikuu kümnendaks tööpäevaks toetuse taotlus (edaspidi taotlus) vastavalt § 7 esitatud nõuetele. Kristiine Linnaosa Valitsuses annab „Hoovid korda“ projekti jaoks vajalikku informatsiooni pr Marje Rohtla, telefon 645 7119, meiliaadress marje.
rohtla@tallinnlv.ee

5. Mänguväljakud ja koerte jalutusväljak
Kotka-Spordi-Tedre sisehoovis hooviala heakorrastamise jaoks on 2008. aastal koostatud projekt. Projekteerijaks oli OÜ Kivisilla ja lahenduse teljeks oli mänguväljaku
ühendamine puhkealaga. Puhkeala pakuks võimalusi nii noortele kui ka vanadele. Seal oleks võimalik istuda, lugeda, petanki mängida. Puhkeala, mänguväljakud ja kõnniteed on piiratud pügatud hekiga. Koerte jalutusväljak ei ole sisehoovi planeeritud.
Koerte jalutusväljaku võiks planeerida Asula tn maa-alale. Peale jalakäijate tunneli rajamist saaks linnaosa elanikud oma lemmikutega otse koerte jalutusväljakule.

6. Kotka 12 staadion
Vastavalt Eesti Jalgpalli Liidu plaanidele rajatakse aadressile Kotka 12 noorte treeningväljak. Tulevane staadion peaks saama päris murukatte. Püsivaid rajatisi ja hooneid staadioni juurde ei rajata. Püstitatakse kergtribüün, mis on teisaldatav ja mille kõrgus ei ületa 4 m ning
staadioni äärde paigutatakse 3 konteinertüüpi riietusruumi mõõtmetega 3 x 10 m. Kogu staadioni ümbrus korrastatakse ning haljastatakse.
Võimaluse korral saavad staadionit kasutada ka kohalikud elanikud.
Eesti Jalgpalli Liit loodab staadioni valmis saada 2011 suveks.

7. Vindi tänav
Vindi tänav rekonstrueeritakse 2011. aastal. Esialgu oli plaanis töid teostada 2010. aastal, kuid AS Tallinna Vesi rekonstrueerib 2011.aastal Vindi tänava vee- ja kanalisatsioonisüsteemi.
Loogiline on seejärel rekonstrueerida ka sõidutee.

Linnaosa haridustöötajad mängisid bowlingut


Kristiine linnaosa haridustöötajate traditsiooniline aastalõpu koosviibimine toimus 7. detsembril Mustamäe Bowlingukeskuses.

Bowlinguturniiril osales kokku 13 võistkonda. Turniiri võitis Tallinna Huvikeskuse Kullo võistkond koosseisus: Raul Tomberg, Janne Kravtsev, Aiki Lill ja Kairi Kaugema.
Võitja võistkonna punktisumma oli 568 punkti. Teise koha saavutas tulemusega 497 punkti Lilleküla Gümnaasium ja kolmandale kohale jäi 481 punktiga Kristiine Gümnaasium. Suurima punktisumma koguja oli naiste arvestuses Aiki Lill, 127 punkti, ja meeste arvestuses Raul Tomberg, 151 punkti, mõlemad Huvikeskusest Kullo.
Õnnitleme võitjaid ja täname kõiki osalejaid!

Nüüd ka Kristiines oma turg

Novembri lõpus kerkis Tallinnasse uus turg: Kristiine linnaosas aadressil Kotkapoja 2b avasid ostjatele oma uksed Kristiine turu kaubapaviljonid.

Ljubov Semjonova
Avalike suhete nõunik

Kohe esimesel tööpäeval leidis turg oma ostjad, kes ootasid kannatamatult selle avamist. Kui „turusuhteid” eelistatavad Kristiine elanikud olid varem sunnitud käima Keskturul või Nõmme turul, siis nüüd on neil võimalus osta värskeid toiduaineid vahetult kodu läheduses.
Mugav kõigi jaoks Kolmekümne väikse kaubapaviljoniga uue turu asukoht on valitud selliselt, et sinna pääseksid mitte ainult Kristiine, vaid ka teiste linnaosade elanikud. Lisaks mugavatele lahtiolekuaegadele (iga päev 9.00-19.00) on ka hea transpordiühendus: turu vahetus läheduses
peatuvad bussid, trollid ja isegi elektrirongid.
Parkimiskohtade väljaehitamine veel jätkub, kuid kohalike elanike, eriti naabruses elavate pensionäride jaoks see nii tähtis ei ole. Neil on hea meel, et nad ei pea enam ülerahvastatud bussides teiste linnaturgudeni sõitma ning leivapätsi, kartulikilo või vorstijupi ostmiseks poodi minema. Pealegi on kaubad uuel turul märgatavalt odavamad kui suurte kaupluste lettidel, mis on väga oluline hinnakasvu ja „külmutatud” pensionide ja „sulatavad“ palkade taustal.
Kuigi Kristiine turu ametlik esindaja Andres Rosalka usub, et turust saavad kasu mitte ainult ostjad, vaid ka väiketootjad, kellel on väga raske jõuda oma kaupadega super- ja hüpermarketitesse.

Puuviljalett vs laste mänguväljak

Ei ole saladus, et uus turg põhjustas ägedaid vaidlusi Kristiine ja Tallinna võimude ning Harju maakonna vanema vahel. Komistuskiviks sai krunt, kuhu maakonna vanema Ülle Rajasalu väitel oli kavas ehitada laste mänguväljak.
2007. aasta alguses, st pea neli aastat tagasi sai Tallinn selle krundi riigilt. Kindlasti ei sobi see koht laste mänguplatsiks: tiheda liiklusega ristmik ühel pool ja kõrgepinge elektri alajaam teisel pool pole parim lähikond.
Lisaks on viimastel aastatel kerkinud Kristiine linnaossa uusi mänguväljakuid nagu seeni peale
vihma: tänu Kristiine võimudele ja elanikele sai pea iga hoov endale isikliku mänguväljaku.
Seevastu kohti, kust saaks osta värskeid kaupu taskukohaste hindadega ilma järjekordade ja pika sõiduta, ei olnud. Kuigi vajadus selleks tekkis juba ammu. 2010. aasta alguses kuulutas
Kristiine linnaosa valitsus välja Kotkapoja 2b maatüki rendihanke, mille võitja sai turu funktsioneerimiseks vajalike objektide ehitusõiguse.
Harju maavanema Ülle Rajasalu sõnul tekkis probleem sellest, et enne ehitustööde algust ei
muudetud detailplaneeringut, mille järgi pidi selles kohas olema laste mänguväljak, mille
ehitamiseks see koht ei sobinud. Tekib suletud ring.

Vastuseis

29. novembril pöördus pr Rajasalu vastava kaebusega halduskohtusse, kuna „turuvaidlus” oli väljunud asjaosaliste ringist - maavanema ettekirjutusest juba valminud turg lammutada linnavõim keeldus.
Detailplaneeringu muutmine on algatatud. Hetkel ei ole veel teada, millal ja milline tuleb kohtuotsus. Maakonna- ja linnavõimu põhimõtteline vaidlus võttis selgelt poliitilise varjundi. Riigikogu saadiku, keskerakondlase ja Kristiine endise vanema Lauri Laasi sõnul ei ole Reformierakonda kuuluva Ülle Rajasalu vastuseis muud kui valimiseelse kampaania algus.
Kristiine elanikud aga evitavad seniks uut turgu. Näiteks pagaritooteid müüv Regina ütles ajalehele Kristiine Leht, et tal on tekkinud juba püsikunded.
Mille poolest erineb turg supermarketist?
Eelkõige õhkkonna poolest! Kui supermarket on kõigest suur kauplus, kust võib leida kogu
vajaliku, siis turul tekib teil kindlasti oma tuttav müüja, kes teeb teile kui püsikliendile allahindlust.

Meid on aina rohkem

Registreeritud Kristiine elanike arv tänavu pidevalt kasvab.

Kui elanikeregistri andmete kohaselt elas aasta alguses meie linnaosas 29395 inimest, siis 2010. aasta 1. detsembri seisuga on Kristiines 477 elaniku võrra rohkem – 29872 inimest. Kusjuures ainuüksi novembris suurenes see arv 31 inimese võrra.
Elanikkonna kasvu poolest edastasime isegi Piritat, Põhja-Tallinna ja Nõmmet.
Kui vaadata aga Tallinna andmeid, siis pealinna tuli juurde 5638 uut elanikku ning nende arv kasvas 406703-lt (1. jaanuaril 2010) 412341 inimeseni (1. detsembril 2010).
Jätkame samas vaimus!

Tublid tervisedendajad said kiita!

15. novembril toimus juba kolmandat aastat järjest Õpetajate Majas Tervist Edendavatele Koolidele muusikaline üritus „Tervis muusikast“. Lisaks kosutavale muusikale tänati ka tervisedendusega seotud inimesi.

Tervise Arengu Instituut andis pidulikult koolidele kätte uuenenud logoga tunnistuse, samuti tunnustati tublisid tervisenõukogude liikmeid üle linna. Tunnustused andsid üle Spordiklubi Sparta peatreener Argo Ader ja turundusjuht Rando Soome. Tunnustuse saanud tervisedendajaid õnnitles ka SA Tallinna Koolitervishoid juhataja Kädi Lepp.
Vastavalt statuudile valiti 2010. aastal Tallinnas 40 tublit tervisedendajat, neist seitse Kristiine linnaosast: Riina Rosenfeld, Aet Hintsov, Virge Virunurm (kõik Tallinna Lilleküla Gümnaasiumist); Ann-Liis Ojaots (Audentese Erakool); Maire Paluveer (Tallinna I Internaatkool); Mare Robal (Tallinna Lepatriinu lasteaed); Kristel Tamm (Kristiine Linnaosa Valitsus).
Haridusameti poolt anti üle tänukirjad ja koostööpartneritelt (Dermoshop ja Oriflame) kingitused.
Tubli terviseedendaja konkursi eesmärk on tunnustada Tallinna haridusasutuste tervisenõukogu või -meeskonna juhte ja liikmeid, et väärtustada nende tegevust tervist toetava õpi- ja mängukeskkonna loomisel saavutamaks paremaid tulemusi hariduslike eesmärkide täitmisel.
NB! Kristiine tervisedenduse blogi leiate siit: http://kristiinetervisedendus.wordpress.com/.

Friday, November 19, 2010

Aita ligimest

Lugupeetud Kristiine lehe lugejad! Selle numbri otsustasime pühendada ühele olulisemale aspektile kohalike võimuorganite töös – ühel või teisel põhjusel raskustesse sattunud inimeste sotsiaalne abistamine. Loodan, et leiate siit suurel hulgal vastuseid oma küsimustele, mis aeg-ajalt seoses sellega tekivad.

Mihhail Korb
Kristiine linnaosa vanem

Igas ühiskonnas, isegi kõige arenenumas on heidikuid – inimesed, kellele eriametite regulaarne ja kvaliteetne abi on eluliselt vajalik. Efektiivne hoolitsemine kõige nõrgemate kaaskodanike eest on tsiviliseeritud riikide tunnusmärk.
Pealtnäha on kõik lihtne: riik, mille peamine tuluallikas on maksulaekumised, on kohustatud hoolitsema nõrgemate elanike eest. Majanduskriisi tingimustes on see ülesanne raske.
See puudutab eeskätt pensionäre, puuetega inimesi, vähekindlustatud lastega peresid jne. Kahjuks tuleb tunnistada, et meie valitsus mõtleb „kasu mitte toovast elanikkonnast“ vähem kui peaks ning lükkab veel selle hoolitsuse kohalike omavalitsuste õlgadele, kel on niigi raskusi toimetulekuga.
Tallinna linn selliste omavalitsuste hulka ei kuulu. Elanikkonnale osutava sotsiaalabi mahud on viimasel ajal märgatavalt kasvanud, lisaks kasvab ka riigi ülesannete koormus linna- ja linnaosade sotsiaalametitele.
Hiljuti valmistas Tallinna Linnavalitsus kriisivastaste meetmete teise projekti 2011.-2012. aastaks. Projekt sisaldab 51meedet raskustesse sattunud Tallinna elanike ja ettevõtjate abistamiseks. Tallinna linnapea Edgar Savisaare arvates peab abipakett andma linna elanikele ja ettevõtjatele kindluse, et sõltumata majanduskriisi pikkusest saab Tallinn raskest olukorrast üle ja säilitab riigi arengumootori rolli.
Linnaosade sotsiaaltöötajad peavad peale vähekindlustatud perede, puuetega inimeste ja pensionäride toetamise tegelema ka töö kaotanud ja toimetulekutoetusest elavate inimestega. Need inimesed on kaotanud sihi, mis oli enne selgelt tööga piiritletud. Töötuna muutuvad nad ebakindlaks ja tundlikuks kõige suhtes. Peale materiaalsete probleemide tekivad neil ka psühholoogilised probleemid. Seetõttu on meie ülesanne maksimaalselt toetada neid inimesi, sellega tulevad meie sotsiaaltöötajad hästi toime.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et 12. novembril tähistati rahvusvahelist sotsiaaltöötajate päeva, kelle töö on omamoodi elustiil, kuna nõuab inimeselt tugevaid vaimseid omadusi – kaastundlikkus, lahkus, vastutulelikkus, korralikkus. Just sellised on Kristiine Sotsiaalhoolekande osakonna, Kristiine Sotsiaalkeskuse ja Sotsiaalmaja töötajad, kes esimesena ruttavad toetama abivajajat.
Tahan tänada neid kõiki ennastsalgava töö eest ning soovida ka edaspidi juhinduda omas töös lahkusel ja ligimese armastusel põhinevast humaansuse põhimõtetest.

Kristiine sotsiaalkeskuses tegelevad inimesed konkurentsivõime tõstmisega tööturul

Kristiine Sotsiaalkeskuses on käivitunud töötute ning tööturul ohustatute jaoks kaks programmi.

Kersti Kask
Sotsiaalkeskuse sotsiaalpedagoog

Teist korda tuleb kokku Tallinna linna töötute klubi. Kevadel lõpetas eestikeelse klubi 46-st alustanust 39, neist oli augustikuise info põhjal tööle saanud 8 ja kutseharidust omandama asunud 5. Sügiseses klubis on 55-st venekeelsest alustajast lõpusirgele jõudnud 23.
Samaaegselt on Eesti Sotsiaalfondi projekti raames saanud võimalikuks programmipõhine
grupinõustamine ning individuaalja perenõustamine, mis on mõeldud vähekindlustatud ja tööturu riskirühma kuuluvatele inimestele.
Hetkel osaleb neljas, nii eesti- kui ka venekeelses rühmas üle 60 inimese.
Töötatakse 15-liikmelises grupis, mida juhivad sotsiaaltöötaja ja psühholoog. Grupitööna tehakse praktilisi harjutusi, et tõsta eneseusaldust ja -teadlikkust tööturul oskuslikumaks kandideerimiseks.
Majanduslikult keerulises olukorras olevate inimeste mured kipuvad kuhjuma ja probleeme on väga erinevates valdkondades. Meie keskusest ei saa vastuseid kõigile küsimustele, kuid me saame aidata leida vajalikke spetsialiste väljastpoolt meie maja.
Omaette väärtus on projekti juures tegutsevad vabatahtlikud.
Enamik neist on abiks olnud ürituste ettevalmistamisel või siis lihtsamal nõustamisel. Kevadel avaldas soovi töötute muusikalise eneseabi grupiga tegelemiseks Ülo Vihma.
Selles grupis on umbes 20 osalejat, tuumik koosneb üheksast inimesest.
Grupp kannab tinglikku nime „Töötute koor” ning käib koos igal esmaspäeval kell 13 Kristiine Sotsiaalkeskuses, Sõpruse pst 5.
Vabatahtlik Andreas jagab arvutialast konsultatsiooni neile keskealistele töötutele, kellele arvuti on siiani päris võõras olnud. Seda ei saa kindlasti nimetada tavaliseks arvutiõpetuseks, vaid tegemist on osaleja vajadusi ning arenemiskiirust paindlikult arvestava individuaalse nõustamisega. Inimesed, kes polnud varem iseseisvalt arvutit käivitanudki, suudavad nüüd otsingukeskkonnas tööd otsida, e-kirju saata jne. Kahju, et ressursi puudumisel pole võimalik rahuldada kõigi nende soove, kes sellist õpet vajavad.
Sügishooaja lõpetamine toimus 18. novembril Puuetega inimeste kojas, kus esinesid „Töötute koor” Ülo Vihma toetusel ning vennad Mart ja Jaak Johanson. Programmis osalenuid tervitas linnaosavanem Mihhail Korb.
Uued grupid alustavad juba jaa-nuaris 2011. Soovijad saavad registreeruda aadressil kersti.kask@kristiinesk.ee või telefonil 6512706.

Meie lapsed on meie tulevik

Olla lapsevanem on suur õnn, aga ka suur vastutus. Me kasutame tihti väljendeid „Kõik on pärit lapsepõlvest”, „Laps on kodu peegel” – ja nii ongi!

Anne Sundja
Lastekaitse peaspetsialist

Suurte inimeste maailmas, mis on täis tähtsaid toimetusi, aktiivset tööd, rõõmu, muret, võite, kaotusi... elavad ka lapsed.
Lapsed armastavad täiskasvanute tegemisi vaadelda ja neid matkida. Oma käitumismustrid õpib laps kodust – nii selle, kuidas ta oma elus suurt õnne või õnnetust kohtab, kui ka selle, kas ta lööb ärritudes rusikaga lauale või nutab vaikselt nurgas. Lapsed ei jäta alati meelde, mida vanemad neile ütlevad, küll aga talletub nende mällu see, mida nad teevad. Kuidas ja kelle võiduga lõpevad vaidlused, kas kodus suudetakse lahendada erimeelsusi konstruktiivselt vesteldes. Kas oma õigust nõudes peetakse meeles ka teise poole õigusi.
Kas isa ja ema mõtlevad vahel, mida tunneb laps, kui talle armsad inimesed omavahel vaidlevad?
Lastekaitsetööd tehes olen märganud, et soov pakkuda oma lastele parimat on igal vanemal, kuid mõnikord jääb lihtsalt puudu oskustest ja teadmistest. Selle pagasiga, mille me lapsele kodust kaasa anname, tuleb tal hiljem iseseisvas elus hakkama saada.
Perekond mõjutab ja määrab lapse isiksuse kujunemist ning tal on peamine vastutus lapse heaolu eest. Lastekaitse korraldus peab toetama lapse kasvamist perekondlikus keskkonnas, mis on parim lapse kasvatamiseks, suunamiseks, juhendamiseks, ülalpidamiseks ja tema eest hoolitsemiseks.
Lapsel on kõige parem elada oma kodus, koos vanematega, kes üksteist ja teda armastavad.
Kuid mida teha siis, kui kõigile püüdlustele vaatamata on omavahelised suhted jahenenud?
Armastus lapse vastu on ju mõlemal vanemal alles, ka soov koos lapsega aega veeta, tema kasvamisest ja arengust osa saada ja sellest rõõmu tunda.
Puutun sageli kokku murelike lapsevanematega, kes on muidu igati toimetulevad inimesed, kuid ei suuda leida ühist keelt lapse kasvatamist puudutavates küsimustes. Mõlemad vaidlevad pooled soovivad oma lapsele head ja mõlemal on kindel veendumus, et tema arvamus ongi õige, kuid kõrvaltvaatajale võib paista olukord teisiti.
Perekonnaseadus ütleb, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused ning nii soovivadki lahus elavad vanemad lapsega koos olemise aega ka võrdselt jagada. Tihti soovivad vanemad, et laps oleks kaks nädalat isa, kaks nädalat ema juures.
Kuid kas selline lahendus on ikka lapse või rohkem vanemate huvides? Lapsele tähendab see pidevat reisilolekut, seljakoti ja kaisukaruga rändamist ühest kodust teise... ükski täiskasvanu ei oleks ise sellise elukorraldusega rahul.
Seepärast soovitan, et olge oma nõudmistes teisele poolele valmis tegema järeleandmisi ja seda selleks, et laps saaks olla laps. Ärge sundige teda tegema raskeid valikuid – kas mina või tema, kelle kodu on kodusem. Laps vajab, eriti just eelkoolieas, stabiilset elukorraldust, rutiini ja kindlaid reegleid, sageli isegi rituaali enne magamaminekut – pesemine, raamatu lugemine ja kalli – see loob turvatunde. Tema maailm on siis paigas.
On ka peresid, kus põhjuseks on vanemate oskamatus või soovimatus oma probleemidele
lahendust leida. Neil puhkudel tuleb lastekaitsetöötajal võtta suurem vastutus lapse elukorralduslike küsimuste üle otsustamisel ja kui nõustamisest ning pere toetamisest ei aita, tuleb seaduse jõuga lapse õigusi kaitsta. Sageli tundub, et tulise vaidluse käigus on laps oma probleemidega hoopis tahaplaanile jäänud ning vanemad võitlevad teineteisega, laps on vaid vahendiks, kelle kaudu saavutada soovitud tulemust.
Lauset: sa ei näe teda enam iialgi... öeldakse teisele poolele lubamatult sageli. Kui vanemad meie nõustamise tulemusena kokkulepet ei saavuta, on neil õgus pöörduda kohtusse.
Tahaksin emadele-isadele meelde tuletada, et kuigi te soovite kumbki oma eluga eraldi edasi minna, siis last puudutavates küsimustes peate te tegema kõik endast oleneva, et kokkuleppeid saavutada. Lapse jaoks olete ja jääte te vanemateks, kes peavad kasvatamise küsimustes samu asju nõudma, samu reegleid seadma… segadus lapse hinges läheb muidu väga suureks, niigi on ta kurb ja tihti arvab, et emaisa ei ela sellepärast enam koos, et tema paha oli! Säästke oma lapsi nii palju, kui suudate ja tehke laste nimel kompromisse.
Mõtlen siinkohal seda, et ärge vaielge lapse kuuldes ega öelge teineteisele sõnu, mida hiljem võib-olla kahetsete. Laps ei jää ju igavesti lapseks.
Pedagoog ja psühholoog Tõnu Ots on öelnud, et murdeeas löövad välja eelmisel perioodil – kodus ja lasteaias – tehtud kasvatusvead.
Kuna on lugemisaasta, kasutan juhust anda veel üks soovitus: lugege lastele raamatuid. Kahtlemata on olemas vägagi arendavaid multifilme, kuid neis on nii sündmus kui ka see, kuidas kangelased sellele reageerivad, kohe näha. Raamatuid lugedes ja jutustusi kuulates hakkab tööle lapse kujutlusvõime ning ettetulevate probleemide korral saab ta võimaluse olukord emotsionaalselt läbi elada, oma tundele reageerida.
On see siis kurbus, viha või mis tunne iganes. Kui sama sündmus hiljem elus juhtub, on laps selleks juba ette valmistunud, olukord on talle tuttav ja ta suudab oma emotsioone suunata. Arvan, et mitte üksi mina ei ole märganud kinos lapsi, kes raske situatsiooni, näiteks kangelase õnnetuse või surma korral ei oska reageerida...
olukord tekitab neis segadust ja hirmu ning et sellest üle olla, naeravad nad valjuhäälselt.
Ka need lapsed kasvavad suureks ning siis kohtame me täiskasvanuid, kes ei oska oma
emotsioone kontrollida, satuvad pidevalt sekeldustesse, neil on raskusi suhtlemise ja suhete hoidmisega.
Lugedes lastele raamatuid ja arutledes loetu üle, annavad vanemad lapsele teadmisi iseenda ja oma tunnete kohta ning oskuse tunnetele reageerida. Nii saame kindlustada nende parema toimetuleku elus.
Meie lapsed on meie tulevik – tõepoolest ilus ütlemine, kuid kui tihti me sellele oma igapäevaste tegemiste juures mõtleme ja kas adume, kui sügavamõtteline see lause tegelikult on?
Me kõik saame anda oma panuse parema ühiskonna kujundamisse, kui oleme üksteise
suhtes hoolivamad. Kuigi laps ise on väike, ei ole seda kunagi tema mure.

Sotsiaaltöö - pidevas arengus

12. november oli rahvusvaheline sotsiaaltöötajate päev ja on tore, et just selle kuu linnaosalehes saab sotsiaaltöö rohkem tähelepanu!

Eerika Rahuoja
Sotsiaalhoolekande osakonna juhataja

Oma tööd ei tee sotsiaaltöötajad kunagi üksi, vaid see eeldab paljude inimeste koostööd, eelkõige abivajaja enda ja tema lähedastega, aga ka paljude teenuse osutajate ja sidusvaldkondade (haridus, tervishoid jne) esindajatega.
Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas, kus tundub, et miski ei ole enam nii nagu eile, on ka nooremal inimesel infoga raske kursis olla, seda enam eakatel. Nii jäävadki osad neile vajalikust teabest, halvemal juhul ka võimalikust abist, ilma. Üha rohkem puutume kokku olukordadega, kus selgub, et inimese põhimure on see, et tema lähedastel ei ole tema ärakuulamiseks aega. On kujunemas arusaam, et seda peab tegema keegi teine, nt sotsiaaltöötaja. Kuigi me tegeleme pidevalt ka sotsiaalteenuste arendamisega, ei suuda ükski töötaja asendada last, vanemat, vanavanemat jne. Viimastel on ometigi nii palju elutarkust edasi anda ja see omakorda aitaks kaasa põlvkondadevahelise sidususe jätkumisele.
Tänasest lehest leiategi mitmeid artikleid meie headelt koostööpartneritelt, kes koos meiega valutavad südant inimeste toimetulemise pärast: tutvustatakse vabatahtlike abistajate algatusi ning linnaosavalitsuse hallatavate asutuste töid ja tegemisi, aga ka seadusandluse muutumisega seonduvaid uuendusi, selgitatakse võimalusi vaimse tervisega hädas olevate inimeste abistamisel, mõtiskletakse sotsiaalse tõrjutuse ja kodutuse teemal...
Eespool mainisin, et tegeleme järjepidevalt ka hoolekandetöö arendamisega ja eelmisest lehest võisite lugeda, et koostamisel on Kristiine linnaosa arengukava aastateks 2011-2014. Linnaosavalitsuse ülesanne on teha kõik selleks, et inimesel oleks Kristiine linnaosas hea ja turvaline elada ning ta tunneks ennast kaitstuna ka abivajaduse korral ja oleks teadlik abi saamise võimalustest.
Selleks peamegi oluliseks just kogukonna- ja ennetava töö osakaalu suurendamist, viimast eriti lastekaitse osas, et tagada perede õigeaegne toetamine.
Sotsiaalteenuste kavandamisel linnaosas lähtutakse põhimõttest, et kuna hooldus hoolekandeasutuses on kallis, siis on otstarbekas arendada meie piirkondlikku võimekust, tagades sellega teenuse kättesaadavuse inimese oma kodus või võimalikult kodu lähedal.
Linnaosavalitsuse hallatavates asutustes, sotsiaalmajas ja – keskuses, arendatakse nii olemasolevaid kui ka uusi teenuseid. Nii kavandatakse lastega perede tarbeks sotsiaalkeskuse laste päevakeskus arendada välja perekeskuseks, mis pakuks kogupäevategevust nii lastele kui nende vanematele, et tõsta perede toimetulekuoskusi ja ennetada laste probleemset käitumist.
Sotsiaalmajas plaanitakse uue võimalusena praktilise pereabi teenuse osutamist, kus toimub väheste toimetulekuoskustega perede õpetamine ja abistamine kodus, nn eluviisi treening, et kujundada perel vajalikud oskused ja harjumused. Samuti on kavas toetav teenus puudega lapse vanemate ja omaste hooldajate läbipõlemise ennetamiseks – neile võimaldatakse ajutist puhkust ja sel perioodil asendab hooldajat
sotsiaaltöötaja. Eakate ja puuetega inimeste puhul on eesmärgiks koduteenuste osutamine ka õhtustel aegadel ja nädalavahetustel, mis võimaldaks paljudel inimestel hooldekodu asemel oma kodus edasi elada. Samuti julgustame neid otsustama senisest enam häirenuputeenuse kasuks, kuna see tagab inimesele turvalisuse, sest hädaolukorras (nt kukkumisel) häirenupule vajutades edastatakse signaal vastavale meeskonnale, kes reageerib koheselt väljakutsele.
Sotsiaalkeskuses on rõhuasetus suunatud sotsiaalteenuste (nt vähest kõrvalabi vajavate eakate päevahoid, puuetega inimeste toimetulekuõpetus) arendamisele, et vältida või ennetada inimeste institutsionaalsele hooldusele paigutamist. Tulenevalt keskuse ruumikitsikusest on uusi teenuseid võimalik väiksemas mahus osutama hakata ka olemasolevates ruumides, kuid teenuste laiendamine kõikidele sihtrühmadele on seotud sotsiaalkeskuse laienemisega Järve asumisse, kus aadressil Tuisu 20 on kavandatud uue üksuse väljaehitamine.
Loomulikult sõltub kavandatu elluviimine üsna oluliselt sellest, kas me saame selleks täiendavaid rahalisi vahendeid.
Kuid mitte ainult! Rahapuudus ei takista meil olemast kaasinimese vastu tähelepanelik ja hooliv. Meenub ühelt koolituselt saadud näpunäide, mis kõlas umbes nii: sõnasta vajadused, reasta need olulisuse/tähtsuse järjekorras ja sa näed –asjad hakkavad lahenema... ehk et hakkad ise meeles pidada inimestel nii oma elu korraldamisel kui ka nendel, kelle missioon on teisi abistada.
Tänan kõiki häid inimesi, kes arengukava sotsiaalhoolekande osa koostamisele oma panuse andsid!

MILLISED ON ALTERNATIIVSED VÕIMALUSED EESTKOSTELE

Eestis kehtib veel möödunud aegade pärandina eestkoste süsteem.

Eve Pilt
Eesti Patsientide Esindusühingu jurist

Eestkostjat võib määrata täiskasvanud psüühikahäirega ja/või vaimupuudega inimesele, kes kestvalt ei saa aru oma tegude tähendusest ja ei suuda nende eest vastutada. Kui kohus on sellisele inimesele eestkostja määranud, siis loetakse, et inimesel on piiratud teovõime selles ulatuses, mis kohtumääruses on märgitud. Sellisel juhul teeb inimese enda eest nimetatud toiminguid kohtu poolt määratud eestkostja.
Eestkostja määratakse üldreeglina kas lähedaste või kohaliku omavalitsuse avalduse alusel juhtudel, kui inimene ei saa hakkama oma isiklike ja varaliste õiguste ning kohustuste täitmisega. Eestkostja määramise menetlust võib alustada ka kohus, kui tsiviilmenetluse raames tekib kahtlus selles, kas inimene on võimeline tulenevalt oma vaimse tervise seisundist kohtus toimuvast täiel määral aru saama. Ideaalis peaks eestkostja oma eestkostetavaga enne tähtsate otsuste vastuvõtmist nõu pidama.
Tegelikkuses toimub see niimoodi harva.
Kõigi kõrvu on ilmselt jõudnud see asjaolu, et Euroopa rahvastik vananeb.
Samuti on paljud kuulnud faktist, et iga neljas inimene põeb elu jooksul mingit psüühikahäiret. Psüühikahäirete osakaal näitab elanikkonna hulgas jätkuvat kasvutendetsi. Seega võib varsti jõuda olukorrani, kus poolele elanikkonnast tuleb kaaluda eestkostja määramist.
Eesti president allkirjastas 2007. a. ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni. Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni artikkel 12 sätestab, et puuetega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel. Sotsiaalministeerium töötab selle suunas, et Riigikogu selle konventsiooni lähitulevikus ka ratifitseeriks. Euroopa Nõukogu võttis eelmisel aastal vastu soovituse kestvatest volikirjadest ja tulevikku suunatud juhistest.
Käesoleva aasta 1. juulist hakkas kehtima uus perekonnaseadus, mille kohaselt võib määrata eestkostja ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.
Nagu eelpooltoodud lühikesest kirjeldusest näeme, on rahvusvahelised organisatsioonid suunanud oma tähelepanu sellele, et leida inimestele, kes vajavad oma eluga toimetulekuks abi, võimalikult vähem nende ellu sekkuvaid ja õigusi piiravaid abinõusid.
Ka Eesti perekonnaseadus toetab leebemaid lahendusi võrreldes varasemaga.
Eestkostega võrreldes vähempiiravate võimaluste olemasolust psüühikahäirega inimeste toimetuleku toetamiseks üksi ei piisa.
On vaja muutust kõigi asjassepuutuvate inimeste ja organite (kohalik omavalitsus, kohtud, rehabilitatsioonimeeskonnad, hoolekandeasutused) mõtteviisis ja head tahet, et loobuda eestkostja määramisest ja leida inimestele, kellele varem oleks määratud eestkostja, vähempiiravad võimalused eluga toimetulekuks.
Et otsustajad ja abivajav inimene oskaksid oma valikuid paremini teha, tuleb abivajajat igakülgselt informeerida nii rohkem- kui vähempiiravatest võimalustest ja aidata tal endale teadvustada vastutust oma elu eest. Selline koostöö toimib muidugi
vaid juhul, kui abivajaja tunnistab, et tal on abi tarvis ja peab kinni sõlmitud kokkulepetest.
Juhul kui Teil, austatud lugejad, tuleb oma elus teha see raske otsus, kas määrata oma lähedasele inimesele eestkostja või valida mingi muu abivahend, siis soovitan Teil mõelda, millist lahendust sooviksite siis, kui Te ise olete abivajaja rollis.

Üksindusest vanemas eas

Kui õnnelikuks lapse- ja vanaduspõlv kujunevad, sõltub suuresti keskealistest. Sellele põlvkonnale langeb ühiskonnas kõige suurem koormus ja vastutus: laste kasvatamine-koolitamine, riigile väärtuste loomine ning oma vanemate eest hoolitsemine.

Kaja Susi
Kristiine Sotsiaalmaja direktor

Sageli on eakate põlvkond ise veel abistavaks ressursiks elutarkusest tulvil nõuandjana, lastelaste kasvatamisel, majapidamis- ja aiatöödel jms. Tervise halvenedes võib olukord muutuda ja pere seisab probleemi ees, kuidas lähedase hooldamine korraldada.
Usutavasti saab suurem osa keskealiste põlvkonnast oma eakate vanemate hooldamise ja nende elu korraldamisega hakkama ning tunneb raskustele vaatamata oma missioonist rõõmu ja rahulolu.
Alati abistamisprotsessis perekonna sisemisest potentsiaalist ei piisa. Tuleb leida täiendavaid võimalusi, mis sõltuvad paljuski eaka tervislikust seisundist ja pere toimetulekust. On võimalik kasutada koduhooldus- ja koduõendusteenuseid abivajaja kodus; taotleda tuba sotsiaalmajas, kus samuti osutatakse koduteenuseid; kasutada intervallhooldusteenust hooldushaiglas või taotleda suunamist hooldekodusse.
Tänapäeval ei ole oma lähedase inimese hooldekodusse paigutamine nii taunitav kui see oli põlvkond või paar tagasi. Ka hooldekodud ei ole enam sellised nagu varem. On ehitatud ajakohaseid ning vanadestki on peale renoveerimist saanud kaasaegsed hoolekandeasutused.
Seal elades võib eaka elukvaliteet võrreldes kodus elamisega mõnikord isegi paraneda. Abivajaja on ööpäevaringselt hooldatud ja järelevalve all. Sotsiaalmajad suudavad samuti vanemaealistele väärikat elukeskkonda pakkuda. Pikaajaline töökogemus eakatega on andnud tõdemuse, et õnnelikuks vanaduspõlveks ainult hooldamise korraldamisest ei piisa. Eaka inimese jaoks ei ole soe tuba ja toit kõige olulisemad elukvaliteedi näitajad.
Nagu lapsepõlves, nii on ka vanaduses kõige tähtsamaks lähedaste juuresolek ja hoolimine. Kindlasti on erandlikke juhtumeid, kus pereliikmetepoolne hoolitsus on nii-öelda “välja teenimata”. Meie praktikas on näiteid, kus praegu abivajav eakas on jätnud kunagi täitmata vanemakohustused oma laste ees. On külvanud hoolimatuse, autoritaarsuse või halbade harjumustega lapse hinge kibestumise.
Mida nüüd siis lapselt oodata!
Sotsiaalmajas elavad eakad privaatselt omaette tubades, nende elu on turvaline ja abi kättesaadav. Selle rahulolu foonil on eriti valus pealt vaadata juhtumeid, kus näiteks keskealine poeg igal ema pensionipäeval tuleb “oma osa” saama või vanematelt saadud vara pärast tülitsevad lapsed veeretavad kohustusi ema või isa ees teineteise õlule. Raske on mõista lapsi, kes elavad eaka vanemaga ühes linnas, nende peres on auto, kuid aega ema või isa juures veetmiseks ei leia. Tullakse viivuks või helistatakse ja olekski nagu kohustused täidetud. Mõnikord sisustatakse vanainimesega koosveedetud aega oma raske elu üle kurtes, mille peale eaka inimese murekoorem veelgi kasvab.
Tegelikult ei ole rahuloluks ja õnneks palju vaja. Eakas inimene tunneb lapselikult siirast rõõmu, kui pereliikmed sõidutavad ta mõnikord loodusesse, mere äärde. Kui talle antakse võimalus istuda ühises lõunalauas oma lähedastega, veeta koos sünnipäev, jõulud, aastavahetus jne.
Puhkus tütre või poja suvilas oleks aga tõeline energiaallikas.
Üksindus on eaka inimese kõige suurem vaenlane. Leidkem aega oma vanaks jäänud lähedaste inimeste jaoks, seda ka siis, kui kõik nende iseloomus ja käitumises ei ole endine. Tingimusteta armastus ja hoolimine on väärtused, mida on neil oma lastele ja lastelastele jagada elu lõpuni.
Osakem vaid samaga vastata.

KOOSTÖÖ VABATAHTLIKEGA

Serve The City organisatsiooniga puutus Kristiine Sotsiaalmaja esmakordselt kokku 2010. aasta kevadel, kui vabatahtlike ühenduse esindaja otsis võimalusi aidata eakaid.

Iris Meristo
Kristiine Sotsiaalmaja avahoolduse hooldusjuht

Serve The City ühendab neid inimesi, kes soovivad oma tegevusega kõigi kogukonna liikmete elu paremaks muuta. Varem olid vabatahtlikud üritanud ise otse abivajajateni jõuda ja nii mõnigi Kristiine linnaosa elanik leidis oma postkastist kirjakese, milles pakuti abi. Kuid vaatamata headele kavatsustele, suhtuti sel viisil abi pakkumisesse ning abistajatesse umbusaldusega ja vaid vähesed võtsid nendega ühendust.
Koostöös vabatahtlikega avanes Kristiine Sotsiaalmajal võimalus pakkuda avahoolduse klientidele abi just nende tööde osas, mida koduteenuste loetelu ei sisalda. Selgitasime välja, milliste kodutööde osas abi oodatakse ning andsime sellest vabatahtlikele teada. Kuna vabatahtlikuks käiakse oma põhitöö kõrvalt, toimusid Serve The City kampaaniad laupäeviti ning abistajad moodustasid kahe- ja kolmeliikmelised rahvusvahelised grupid.
Kristiine Sotsiaalmaja hooldustöötajate abiga korraldasime vabatahtlike juurdepääsu nende inimeste kodudesse, kes ise tervisliku seisundi tõttu ust avada ei saanud.
Tänu vabatahtlike abile said Sotsiaalmaja avahoolduse klientide aknad puhtaks pestud, vaibad klopitud, aiad koristatud ning puud saetud.
Loodame väga sellise koostöö jätkumisele tulevikus.

Omastehooldusest

Omastehooldus on see, kui abivajavat inimest hooldavad oma kodus tema lähedased.

Margit Adams
Sotsiaaltöö magister


Perekond on läbi aegade olnud kõige kindlam hoolduse tagaja. Me tuleme kultuurist, kus pere erinevad põlvkonnad elasid koos ning abi ja tuge vajavate nõrgemate pereliikmete eest hoolitsemist peeti loomulikuks. Paljudes riikides on suundumus pere rolli vähenemisele. Õnneks on meil Eestis veel tänasel päeval abivajava lähedase hooldamine normaalne elu osa. Kodu on püha ja kaitsev. Lähedaste inimeste hool ja armastus aitavad terveneda ning on hindamatuks toeks elupäevade lõpuni. Seda ilmestab ka fakt, et puuetega täiskasvanutest elab Eestis hoolekandeasutustes ainult 2%.
Hooldamine hõlmab endas nii hoolitsemist kui hooldamist. See põhineb hooldaja ja hooldatava isiklikul ja lähedasel suhtel. Hooldamine on ka töö, mida tehakse armastuse ja hoolimise tõttu teise inimese heaks. Hooldamine on läbipõimunud armastusest ning hooldamine jätkub ka siis, kui armastus inimeste vahel mõnikord vaibub.
Eestis on ametlikult registreeritud ca 22 000 omastehooldajat. Tegelikkuses hooldab ja põetab oma lähedast hinnanguliselt 72 000 inimest (Hoolduskoormuse uuring 2009). Lähinaabritega, näiteks soomlastega võrreldes on see üsna sarnane hulk (Soomes 300 000 omastehooldajat).
Hooldamine on paljuski naiste pärusmaa, seda näitab nii Eesti kui muu maailma statistika. Vahel võib lähedaste hooldamine inimest saata terve elu. Kõigepealt on naine lapsehoolduspuhkusel, seejärel, kui lapsed on juba täiskasvanud ja suhteliselt iseseisvad, tõuseb päevakorrale vanemate hooldamine. Kolmandaks hooldusperioodiks naise elus võib kujuneda abikaasa hooldamine.
Hooldusvajaduse tekkimine paneb kogu pere uude olukorda. Seoses lähedase
hooldamisega muutuvad pereliikmete rollid. Kuigi hooldajaks on enamasti üks inimene, mõjutab hooldamine kõiki pereliikmeid ja nendevahelisi suhteid.
See on suur elustiili muutus, mis tekitab palju erinevaid küsimusi, nõuab palju kohandumist.
Olenemata hooldusvajaduse põhjustest – lähedase haigus või puue–, on omastehooldusega seotud probleemide- ja küsimustering oma põhiolemuselt sarnane. Hooldamise juures peab hooldaja ka iseennast meeles pidama. Hingetõmbeaeg on hooldajale sama vajalik kui hooldatavale ja see ei peaks hooldajas süütunnet tekitama.
Oluline on tunnetada oma võimete ja võimaluste piire. Tähtis on mõista ja enesele tunnistada, et on olukordi, mida ei saa muuta, millega saab vaid leppida. Omastehooldaja on hooldatavale väga vajalik, kuid ta ei saa siiski võtta endale täielikku vastutust hooldatava elu eest.
Tänapäeval on omastel võimalus saada mitut liiki tuge. Kõige õigem viis neist lähemalt teada saada on küsida oma linnaosavalitsuse sotsiaaltöötajalt.
Olles omastehoolduse probleemidega isiklikult tuttav ning loonud ja ellu viinud
omastehoolduse projekte, toon siinkohal välja mõned toetusvõimalused.
Oluline on ka see, et neid finantseeritakse erinevatest allikatest ning need on reeglina hooldajale tasuta: Puuetega laste vanemate eneseabigrupid eesti ja vene keeles, käivad koos 1 kord kuus (info: kylli@tallinnakoda.ee, tel 55672585); omastehooldajate tugirühm käib koos 1 kord kuus (info: www.kuivaks.ee); teabepäevad Ida-Tallinna Keskhaiglas eesti ja vene keeles toimuvad 1 kord kvartalis (www.itk.ee); koduõe saab koju kutsuda nõu andma ja põetust toetama arsti saatekirja
alusel (info: OÜ Koduõde tel 6505092), mäluhäiretega eaka lähedase saab viia päevahoidu Merimetsa Tugikeskusesse (info: tel 6567530), Kesklinna Sotsiaalkeskusesse (info: tel 6466123) või Mustamäe Sotsiaalkeskusesse (info: tel 6457560). Kindlasti on abiks ka diakooniagrupid koguduste juures ning paljud muud rühmad ja tugiteenused, mida siinkohal ei jõua üles lugeda.
Lähedase hooldamine nõuab suurt emotsionaalset ja füüsilist pühendumist.
Et oma jõuvarusid säästa ja uut jõudu koguda, julgustan kõiki võimalusi lähemalt uurima ja kasutama.
Olles koos teiste omastehooldajatega, kes seisavad silmitsi samasuguste olukordadega, leiab häid võimalusi jagada oma mõtteid, tundeid ja kogemusi ning saada erinevaid toimetulekunippe.

Seenioride tervisepäev




28. oktoobril toimus Kristiine Linnaosa Valitsuse poolt korraldatud XV Tallinna seenioride tervisepäev.

Päevakavas oli: üllatusesineja, soojendus- ja tervisevõimlemine, seeniortants,
massaaž, auhindade loosimine (peaauhinnad firmadelt Viking Line Eesti OÜ ja Lindaliini AS) jm.
Tervisepäeval osales 250 eakat inimest kõikidest Tallinna linnaosade sotsiaalkeskustest ja väljastpoolt linna, kes peavad lugu tervise edendamisest ja liikumisest.
Tervitussõnadega esinesid Tallinna abilinnapea Merike Martinson, Kristiine linnaosa
vanem Mihhail Korb ja Haabersti linnaosa vanem Viktor Vassiljev.

Hubane kodu

Treeningupingid aitavad Nataljal ja Izoldal vormis püsida.


"Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm..." Tantsib "Lustiline".


Perenaise Maie Mäe all kasvavad sotsiaalkeskuse lilled lausa kadedust tekitavalt lopsakaks.

Sõpruse pst. 5 asuva Kristiine Sotsiaalkeskuse hubane fuajee.

Kehalised harjutused aitavad vabaneda stressist ja ennetada paljusid haigusi.


1995. aasta märtsis avas Kristiines uksed tagasihoidlik pensionäride päevakeskus, kus eakad inimesed saavad veeta aktiivselt oma vaba aega. 15 aastaga on sellest saanud mitmekülgne sotsiaalkeskus, kus lisaks eakatele ja erilist hooldust vajavatele Kristiine elanikele hoolitsetakse ka laste eest. Samuti saavad pensionärid kasutada sealt väikese tasu eest erinevaid tervist toetavaid teenuseid.


Ljubov Semjonova
Avalike suhete nõunik


Nagu öeldakse, parem üks kord näha kui kümme korda kuulda. Et näha ja ka teistele rääkida, kuidas elab täna Kristiine Sotsiaalkeskus, otsustasin ise majas ringi jalutada ja siin käivate inimestega suhelda. Jalutasin, vestlesin ja sain aru: jutud, et vanaduses pole midagi head, meie vanaemade ja vanaisade kohta enam
küll ei kehti..

Võimlemine, tants, lõõtspill...

Esimesena saabusid sotsiaalkeskuse töötajate järel võimlejad. Nende trenn algab juba kell 9.15. Saali, kus võimlesid mitte just noored, kuid krapsakad daamid, pääsesin niiöelda illegaalselt. Ega mind sinna vaatlejana just ei oodatud, kuid anti siiski aega pilti teha ja lihtsalt kaeda, kuidas Kristiine auväärsed elanikud (lugesin kokku 13) meeldiva muusika saatel oma lihaseid virgana hoiavad.
Vaid hetkelise pausi ajal jõudis võimlemistunni juht Kete Õun rääkida, et tunnid toimuvad kaks korda nädalas, „õpilased“ on distsiplineeritud, nendega on kerge ja meeldiv töötada.
Selgus, et meie sotsiaalkeskuses tegutseb 6 võimlemisgruppi, mis tähendab, et neis käib kokku 80-90 eakat inimest, kes end vanusenumbrist häirida ei lase.
Tunni aja pärast tuli võimlejate asemele linetantsugrupp „Lustiline”, Helve Vainu juhendamisel. Peatselt algaski hinge ja keha soojendamine, mida saatsid järgmised humoorikad mõttekatked: „Ainult ärge liiga lähedalt pildistage, muidu on kortse näha.” – „Ära muretse, ta pildistab meid eemalt, pärast suurendab.”
Naeravad. Mis siin imestada, vanusele vaatamata tahavad kõik naised olla ilusad, seda neilt juba ei võta.
Nali naljaks, aga tuleb asja kallale asuda. „Paremale, kolm sammu, vasak kõrvale, poolpööre, jalad risti, otsast peale.” Proua Helve näitab, kuidas tantsusamme seada ning jälgib samal ajal, kuidas hurmavad graatsiad ülesandega toime tulevad.
„Nüüd muusika saatel! Millise plaadi mängima paneme?”
„Vanainimese tantsuga, et oleks lihtne ja aeglane.”
„Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm...”
Soovin tantsijatele edu ja lahkun saalist, et mitte segada.
Peale „Lustilise” tegutseb Kristiine sotsiaalkeskuses aktiivselt ka teisi taidlusrühmi. Need on seenioritantsu-grupp „Kateriine” ja tantsuklubi Ann Alase juhtimisel, rahvatantsurühm Pilvi Aasmäe juhendamisel, rahvapilliansambel „Mängulust“, juhendaja Ants Tikk, Eda Neideri juhendatav lauluklubi ning mitu erinevat kunsti- ja käsitööringi, kus pensionärid tegelevad kudumise, tikkimise, nahkehistöö, siidi-, portselani- ja klaasimaaliga.

Väga olulised teenused

Räägitakse, et tervisest kõnelevad nii mõndagi küüned ja juuksed. Seda teatakse ka sotsiaalkeskuses, kus spetsiaalselt Kristiine eakate ja puuetega inimeste jaoks on avatud juuksuri-, massaaži- ja kosmeetikakabinet, käte ja jalgade eest aga aitab hoolitseda maniküüri ja pediküüri spetsialist. Soovi korral saab lasta värvida ka kulme ja ripsmeid.
Ning seda kõike taskukohase hinnaga. See on pensionäridele eriti oluline – tuleb ju väga täpselt raha lugeda, et jätkuks kõigele hädavajalikule – toidule, kommunaalmaksudele ja muule. Ka lastelaste kommide jaoks peab ju midagi jääma.
Kuid sellega sotsiaalkeskuses pakutavate võimaluste nimekiri ei lõpe. Siit saab veel küsida nõu väljaõppinud õmblejalt, sirvida raamatuid, ajakirju, ajalehti ning ka Internetist uudiseid lugeda.
Inimeste tööle saamise toetamiseks kirjutasid Kristiine Sotsiaalkeskuse töötajad programmipõhise nõustamise projekti, mida rahastavad Euroopa Sotsiaalfond ja Kristiine Linnaosa Valitsus.
Individuaalnõustamised ja grupitööd toimuvad kuni aastani 2012. Programm kestab 6 kuud ja uued grupid alustavad jaanuarist 2011. Lisavõimalusi silmaringi arendamiseks pakub koolituste, infopäevade ja erinevate koostegemiste vormis Töötu klubi.
Kristiine vähekindlustatud peredele on avatud maitsvaid toite pakkuv söögisaal, kuhu suunab lõunasöögile Kristiine linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakond. Praegu käib söömas 20 – 25 inimest. Suvel oli neid rohkem, kuna söömas käisid ka koolivaheaja tõttu koolilõunata jäänud lapsed.
Lisaks eelloetletud teenustele saab Kristiine sotsiaalkeskuses käia duši all ning pesta, kuivatada ja triikida voodipesu. Viimane võimalus on eriti oluline kaasaegsete mugavusteta majade elanikele ja eakatele, puuetega inimestele – kellel on raske üksinda kodus toime tulla. Dušš ja pesumaja asuvad hoone nullkorrusel. Teenuste hinnad on väga mõistlikud – 10 kuni 20 krooni.

Laste päevakeskus

Koolilapsed on erinevad: ühele meeldib õppimine, teine armastab vahetunde, kolmandat
ei huvita ei üks ega teine. Mõne koolipäeva eesmärk on otsida alatasa eakaaslaste ja
täiskasvanute tähelepanu. Vahel saavutab ta selle eesmärgi mitte just kohaste meetoditega, tekitades probleeme nii ümbritsevatele kui ka iseendale.
Nende laste jaoks, kellel on või käitumisega, on Kristiine Sotsiaalkeskuses avatud laste päevakeskus. Päevakeskuse eesmärgiks on abistada last õppimisel, aidata arendavalt vaba aega sisustada, võimaldada lapsele ja vanemale psühholoogiline abi ning teha tihedat koostööd perede, koolide ja sotsiaalhoolekande osakonnaga.
Ehk siis – olla toeks nii lapsele, perele kui ka koolile. Väga oluline on vähekindlustatud perede lastele sooja ja tervisliku lõuna ta-gamine. Lisaks käivad päevakeskuse töötajad – pedagoog, psühholoog ja sotsiaalpedagoog – lastega teatrietendustel, näitustel ja sporti tegemas. Vanemaid toetab Vanemate Kool – grupp, kus täiustada vanemlikke oskusi. Päevakeskus on Kristiine lastele ja peredele hea ja turvaline koht, kus mõistetakse ja aidatakse täpselt nii palju, kui pere
toetamiseks on vaja.
Alaealiste komisjonidest suunatud lastele osutatakse individuaal-, pereja
grupinõustamisel põhinevat rehabilitatsiooniteenust.

Siin on kuidagi kodune tunne...

Vahest kõige rohkem üllatusi valmistas sotsiaalkeskuse jõusaali külastus – kuidagi ootamatu oli seal kohata kaht jõupinkidel treenivat pensionieas daami. Saime tuttavaks.
Seltsiva loomuga Natalja ja Izolda käivad keskuses 2–3 korda nädalas. Kindlat kellaaega ei ole: tulevad siis, kui neile sobib. Peamiselt hommikuti. Neile meeldib, et sotsiaalkeskus on kodu ligidal, ja üldse on siin „kuidagi kodune tunne”. Daamid tunnistavad, et spordiga hakkasid nad tegelema pärast seda, kui jäid pensionile ja tekkis senisest rohkem vaba aega. Varem olid hoopis teised mured. Jõuaks juba pensionile – siis hakkan ka ise jõusaalis käima ja kõige selle põnevaga tegelema, milleks seni aega ei ole leidunud.
Seniks aga...

UUS PÕHIKOOLI - JA GÜMNAASIUMISEADUS, KOOLI KOHUSTUSE TÄITMINE ning KOHALIK OMAVALITSUS

1. september 2010 hakkas kehtima uus põhikooli- ja gümnaasiumi seadus (edaspidi PGS) ja kuna nimetatud seadus erineb tuntavalt eelnevast, on hea aeg teemat lähemalt käsitleda.

http://www.estlex.com/tasuta/?id=7&aktid=123090&fd=1


Terje Luude
Lastekaitse vanemspetsialist


Koolikohustuse täitmise ning selle tagamise teema on alati aktuaalne olnud, kuna just haridus annab inimestele tööturul parema konkurentsieelise. Töötav inimene on teadagi kasuks kogu ühiskonnale. Riigikontroll uuris 2007. aastal koolikohustuse täitmist ja selle tagamist.
Analüüsi tulemusena tõdeti, et koolikohustuse mittetäitmise mõiste oli osapooltele (kool, kodu, kohalik omavalitus) jätkuvalt ebaselge; ligikaudu 2% õpilastest (3100 õpilast) puuduvad koolist põhjendamata enam kui 20% tundidest ning samuti oli probleemiks laste õppetöös edasijõudmine ja mistõttu oli kõrge katkestajate hulk.
Paljud vajakajäämised on arvesse võetud uue PGS-i koostamisel. Ja tulemuseks on märgatavalt täpsem kirjeldus kolme osapoole – lapsevanem-kool-kohalik omavalitsus – roll koolikohustuse täitmise tagamisel.
Alljärgnevalt väike kokkuvõte olulisemast ning linnavalitsuse poolsetest võimalustest koolikohustuse täitmise tagamisel.
Linnavalitsuse rolli koolikohustuse täitmise toetamiseks kirjeldab § 13, kus öeldakse, et koolikohustusliku isiku elukohajärgne linn toetab koolikohustuslast,
tema vanemat ja kooli ehk siis linnavalitus korraldab koolikohustuslike isikutega tegelemist, selgitab välja koolis käimist takistavad põhjused ning rakendab sobivaid
meetmeid koolikohustuse täitmiseks, võib korraldada koolitusi vanematele, kelle lapsed ei täida koolikohustust, et toetada neid tingimuste loomisel koolikohustuse täitmiseks või esitab vajadusel alaealiste komisjonile taotluse alaealise õigusrikkumise asja arutamiseks.
Uudne selles paragrahvis on punkt 3, sest nüüd hakkab taotlusi koolikohustuse
mittetäitmise korral koolipoolse info, koduse olukorra kontrollimise ja läbiviidud nõustamiste järel alaealiste komisjonile esitama sotsiaalhoolekande osakond. Varem tegid koolid seda ise.
Seadus kirjeldab põhjalikult ka vanema kohustusi ja neid käsitletakse § 11, mille p 1ütleb, et vanem on kohustatud võimaldama ja soodustama koolikohustuse täitmist ehk
siis looma lapsele kodus õppimist soodustavad tingimused ja õppes osalemise eeldused. Esitama koolile oma kontaktandmed ja teavitama nende muutustest, aga ka tutvuma koolielu reguleerivate aktidega. Tegema koostööd kooliga ning kasutama meetmeid, mida talle pakub kool või elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Samuti on vanem kohustatud pöörduma kooli ettepanekul nõustamiskomisjoni poole. Ja veel on lastevanematel endil võimalus vajadusel taotleda koolilt või linnavalitsuselt abi ja tuge koolikohustuse täitmise tagamiseks.
Kohaliku omavalituse seisukohalt on aga oluline sama paragrahvi p 2, kus öeldakse, et kui vanem ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustusi, on valla- või linnavalitsus kohustatud kasutusele võtma vajalikud meetmed lapse õiguste kaitsmiseks. Selle punkti alusel võib näiteks eraldada lapse perest ja algatada vanema(te) hooldusõigusepiiramisi.
Lapse õiguste tagamist käsitletakse ka § 37, mille kohaselt osalevad lapse arenguvestluses õpilane, klassijuhataja ja piiratud teovõimega (alla 18a) õpilase puhul vanem. Kuid kui kool ei ole saanud koolikohustusliku õpilase vanemaga kontakti, et leppida kokku arenguvestluse aeg või vanem ei ole teistkordselt ilmunud arenguvestlusele kokkulepitud ajal, teavitab kool sellest õpilase elukohajärgset valla- või linnavalitsust, kes korraldab vajaduse korral lapse õiguste kaitsmiseks vajalike meetmete rakendamise.
Esmakordselt annab seaduse § 14, mis räägib vanema vastutusest koolikohustuse täitmise tagamata jätmise eest, võimaluse kohaldada lapsevanemale rahatrahvi ehk siis p 1 kohaselt võib vanemat karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, kui tema koolikohustuslik laps ei ole kantud ühegi kooli nimekirja või on ühe õppeveerandi jooksul põhjendamata puudunud rohkem kui 20 protsendist õppetundidest. Kuid sama paragrahvi p 2 ütleb, et vanemat ei karistata, kui ta on koolilt või õpilase elukohajärgselt linnavalitsuselt taotlenud koolikohustuse täitmise tagamiseks meetmete rakendamist või on ta nõustunud kooli või linnavalitsuse poolt pakutud ja rahastatud meetmega ning ise aktiivselt neis osaleb, st vanem läheb koolitustele,
nõustamistele, treeningutele jms.
Kindlasti ei ole sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsespetsialistide esmaseks eesmärgiks eraldada lapsi peredest ja kohaldada vanematele rahatrahve, sest ei üks ega teine ei taga veel koolikohustuse täitmist. Kindel on see, et laps peab käima koolis kas põhikooli lõpuni või 17. eluaastani ning kohustuse täitmise peab tagama lapsevanem. Kui aga lapsel on probleeme kooliskäimisega, siis näitab lastekaitsetöötajate praktika, et sellistel juhtudel esinevad peres mitmesugused sotsiaalsed probleemid, mis ühel või teisel viisil vajavad sekkumist.
Palju enam lähtuvad spetsialistid faktist, et lapsevanema roll ei ole kerge ning tänases postmodernistlikus ühiskonnas, kus maailm kiirelt muutub, ongi keeruline toime tulla puberteedieas lastega. Pigem on vanemana arukas hinnata adekvaatselt oma oskusi ja võimeid ning osaleda lapsevanemate koolitustel, pakuvad seda siis koolid, eraettevõtjad või sotsiaalhoolekanne.
Sageli aitavadki positiivseid muutusi ellu kutsuda väikesed sammud, näiteks on sotsiaalhoolekande osakonnal võimalus peresid suunatan erinevatele teenustele. Väga heaks partneriks nii spetsialistidele kui ka peredele on Kristiine lastepäevakeskus (Sõpruse pst 5, Tallinn), kus toetatakse peresid just kooliprobleemide esinemise korral. Lapsed saavad õpiabi, toitlustamist, tuge vaba aja sisustamisel ning vanemad koos lastega vajadusel psühholoogilist nõustamist. Lisaks pakutakse vanematele võimalust osaleda vanemlike oskuste arendamise tugirühma töös.
Täpsemat teavet saab keskuse kodulehelt aadressil: http://www.kristiinesk.ee/Laste_paevakeskus_6.htm
Kindlasti soovitame seadusega lähemalt tutvuda igal kooliskäiva lapse vanemal, et tagada kooli- ja kodurahu.

Uus PGS kooli sotsiaaltöötaja pilgu läbi

Sotsiaalpedagoogina on minu tähelepanu pälvinud kõige enam uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse see osa, mis määratleb täpselt, mida õpilase õppest puudumise või kooli kodukorra reeglite rikkumise korral on kohustatud ette võtma kool, lapsevanem ja kohalik omavalitsus. Sellest tulenevalt on uues seaduses pööratud suurt tähelepanu ka koostöö süvendamisele kooli ja kodu vahel.


Katrin Järv
Tallinna Kristiine Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog


On igati positiivne, et uus seadus reguleerib kodu ja kooli vahelisi suhteid ja rõhutab lapsevanema koostöö tähtsust kooliga, kuna laps veedab ju märkimisväärse osa päevast koolis.
Kool aga ei saagi sageli lapsega seotud probleemiga tulemuslikult tegeleda ega seda lahendada lapsevanemat antud protsessi kaasamata. Muidugi on väga palju vanemaid, kes suhtuvad oma lapse koolitamisse niikuinii suure vastutustundega, tehes kõik selle heaks, et oma last probleemi ilmnemisel aidata, ega vaja selleks üldse seaduse poolt sätestatud kohustust. Kuid kuna kahjuks ei suhtu siiski kõik vanemad ühtmoodi tõsiselt ja pühendunult oma lapse koolikohustuse täitmisesse või teistesse lapse koolimuredesse, siis on igati vajalikud uue seaduse paragrahvid, milles on lapsevanema kohustused koolikohustuse täitmise tagamisel korralikult lahtikirjutatud.
PGS §36 määrab ära ka koolikohustusliku õpilase õppest puudumise teavitamise korra.
Antud paragrahv sätestab, et vanem teavitab hiljemalt õppest puudumise esimesel õppepäeval
kooli õpilase õppest puudumisest ja selle põhjustest ning kui puudumise teiseks päevaks ei ole kooli puudumisest teavitatud, siis tuleb koolil võtta ühendust lapsevanemaga.
Samas paragrahvis on veel määratletud, et kui koolil ei õnnestu puudumise põhjust välja selgitada, teavitab kool hiljemalt järgmisel õppest puudumise päeval sellest õpilase elukohajärgset valla- või linnavalitsust, kes on siis kohustatud korraldama meetmete rakendamise puudumise põhjuste väljaselgitamiseks ja koolikohustuse täitmise tagamiseks.
Loomulikult on väga hea, et kohustus lapse koolis käimise ees ei lasu nüüd enam mitte ainult koolil, vaid ka lapsevanemal. Ent lapsevanemate harjumine sellega, et lapse puudumisest
tuleb teatada kooli kohe puudumise esimesel päeval, võib veel mõnevõrra aega võtta. Ja kuigi lapsevanemal on võimalus teavitada kooli õpilase puudumisest üldjuhul nii e-kooli, eposti
kui ka telefoni teel, võib olenevalt vanema võimalustest või töökohustustest põhjustada nii
kiire tegutsemise nõude täitmine mõnikord siiski ka lihtsalt raskusi.
Ehkki seaduse mittetundmine ei vabasta seaduse täitmise kohustusest, tuleb esialgu arvestada ilmselt siiski sellega, et seadus on alles uus ja seega tuleb teha uuest seadusest tulenevate
muudatuste osas lapsevanemate hulgas veel palju teavitustööd. Samuti on võimalik, et esialgu
võib seoses uue seaduse aktsepteerimisega kaasneda kodudes ka üksjagu ärevust, ebakindlust
ja pingeid, kuna sätestatakse ju esmakordselt seaduse tasandil vanema vastutus seoses oma lapse koolitamisega ja kooli õigus sekkuda pere siseellu. Siiski on hea meel tõdeda, et nüüd
on olemas seaduslikud meetmed, mille abil saab vajadusel kaitsta last nii oma vanemate tegevusetuse eest kui ka liigse leebuse eest põhjuseta puudumiste suhtes.

Sõltuvusprobleemidega ja sõltuvusprobleemideta

Sügis on see aeg, kui algab kool ja need lapsed, kes mingil põhjusel kooli ei jõua, jõuavad ühel või teisel põhjusel ning moel lastekaitsetöötajate huviorbiiti.


Erki Korp
Tallinna Laste Turvakeskuse juhataja


Käesolev sügis on Tallinna Laste Turvakeskuse Nõmme tee keskuse jaoks juba kümnes, sest tegutsetud on alates 20. septembrist 2000. Meie keskuse sihtgrupiks on need lapsed, noored, kes on vanuses 10-17. aastat ning on tõsised alkoholi või narkootikumide tarbijad. Kindlasti sõna „tõsine“ on mitmetähenduslik, sest nagu me kõik teame, on inimorganism igal inimesel erinev ja seega ka vastuvõtuvõime ning uimastist sõltuvusse sattumine erinev. Seega ei maksa arvata, et uimastid
oleks nagu „nõrgemad“ või „tugevamad“ või „vähemohutumad“.
Igal aastal satub sadakond last Tallinna Laste Turvakeskuse Nõmme tee keskusesse,
sest on sattunud pahuksisse alkoholi või narkootikumidega. Nagu järgnevast tabelist näha, on keskuses kümne aasta jooksul viibinud 666 last ja kui arvestada lisaks ka korduvalt keskusesse sattunud lapsed, siis saame selleks arvuks 760 last. Tabeli viimane lahter näitab ka keskuses olnud kohtade arvu aastate lõikes. Samuti on näha, et eestikeelsete laste osakaal on 32% ja venekeelsete klientide arv on 68% kogu klientide arvust. Samas näeme ka korduvate klientide arve võrreldes, et kui eestikeelse korduvate ehk uuesti meie keskusesse sattunud laste arv on ca 9% klientide koguarvust, siis korduvate venekeelsete laste näitaja on ca 17%.
Tallinna Laste Turvakeskus on Tallinna linnavalitsuse hallatav hoolekandeasutus,
mis on spetsialiseerunud sõltuvusprobleemidega laste aitamisele.
Turvakeskuse Nõmme tee keskuses on 48 kohta, millest kaks 12-kohalist osakonda on tüdrukutele ja kaks 12-kohalist osakonda on poistele. Keskuses elab laps 10-12 kuud ning tagatakse nii eesti- kui ka venekeelse lapse koolikohustuse täitmine.
Laste vanus on 10 kuni 17 eluaastat ning lastel aidatakse erinevate sekkumismeetoditega üle saada sõltuvusest kas alkoholist ja/või narkootikumidest. Käesoleval sügisel on taas suurenenud laste arv, kes süstivad heroiini, tarbivad erinevaid narkootikume ning on väga keerulise perekondliku taustaga.
Samuti on suurenenud laste arv, kellel on korduvad õigusrikkumised ning kuna meetmeid nende ohjamiseks nii meil kui politseil napib, on neil tekkinud karistamatuse, kuid ka ükskõiksuse tunne.
Eelmisel – 2009. aastal sai Turvakeskuse 40-kohalisest Nõmme tee keskusest abi 93 last, kellest 47 olid tüdrukud ja 46 poisid, pea pooled lastest olid eestikeelsed (46), pooled venekeelsed (47). Alkoholisõltuvusega oli 67 last ja narkosõltuvusega 26 last ning enamus lastest (60) jäid vanusegruppi 15-17. aastat.
Enim lapsi oli Mustamäe linnaosast (23), Põhja-Tallinn (21), Lasnamäe (21), Kristiine
(11), Kesklinn (8), Nõmme (6), Haabersti (3), Pirita – (0).
Kindlasti on oluline see, et iga lapsevanem jälgiks igapäevaselt, millega ta laps tegeleb, kellega suhtleb ning mingite muutuste, kahtluste tekkimisel lapse käitumise osas tuleb otsida abi kooli vastavate spetsialistide või linnaosa lastekaitsetöötaja käest, kes omakorda oskab abivajavat last ja pere aidata ning ka meie keskuse poole võib otse pöörduda: www.lasteturva.ee, erki@lasteturva.ee.

Kas kodutust on võimalik vältida?

Küsimust, kas kodutust on võimalik vältida, on ajast aega ikka küsitud. Kes on kodutu, miks ta on kodutu, mis on üldse kodutus? Kas inimene ehk on ise süüdi, et ta on kodutu? Või on selles oma osa ka ühiskonnal? Kui jah, siis milline osa? Mis on juhtunud, et meil on inimesi, kelle kohta saab öelda – kodutu.


Eve Lääts (MA, sotsiaaltöö)
Resotsialiseerivate sotsiaalteenuste juht
Tallinna Sotsiaaltöö Keskus


Ühe teise riigikorra ajal neid ju nagu polnud – ametlikult. Aga praktilises elus olid nad toonagi olemas koondmääratluse „hulkurid“ all. Hulkurlus oli aga keelatud ja sellised inimesed „paigutati“kiiresti üldsuse silma alt ära, sealjuures
liialt mõtisklemata, miks need inimesed hulkusid. See aeg sai mööda koos omariikluse taastamisega ja kodutus kui nähtus kerkis üha jõulisemalt meie teadvusse eelmise kümnendi keskpaigas.
Kuid paradoksaalsel kombel ei ole Eestis ametlikku kodutuse määratlust tänaseni.
Seega räägime igapäevases kõnepruugis nähtusest, mida ametlikult meie riigis
ei eksisteeri, kuid mis laias maailmas, sh Euroopa riikides ja tänaseks meilgi üksjagu põhjalikult uuritud. Eestile sobib erinevate uurijate (Kõre jt) andmeil kõige
paremini Rootsis kasutatav määratlus: kodutu on inimene, kellel puudub isiklik
või üüritud eluase või alalised majutustingimused ning kes on suunatud ajutisele
alternatiiveluasemele (nt varjupaigad, sotsiaalmajutusüksused jmt) või ööbib
väljas.
Kuid kodutuse sisuline tähendus on mitmetahulisem ja kindlasti midagi enamat kui lihtsalt ööbimiskoha puudumine, seda ei ole võimalik mõista teadmiseta, mida tähendab “kodu”.
Tavateadvuses tähendab „kodu“ kohta, kuhu inimene kuulub, see tähendab enamasti ja üldjuhul turvalisust, perekonda, oma “kindlust”. Kodutus seevastu kannab endas mitte kuskile kuulumise tähendust, eemaldumist ühiskonna igapäevasest elust. See on sotsiaalne tõrjutus, mille üheks näitajaks on sotsiaalsete suhete puudumine. Sotsiaalse tõrjutuse mõju ühiskonnale on uuringutega kindlaks tehtud: läheb kalliks maksma ja see pole ainult tõrjutu probleem, vaid puudutab kogu ühiskonda ja tema
arenguvõimelisust. Mida rohkem on tõrjutuid, seda väiksem on ühiskonna arenguvõime. Kusjuures teadlaste poolt on kindlaks tehtud seegi, et tõrjutus taastoodab tõrjutust. Kodutus on vaid üks sotsiaalse tõrjutuse ilmingutest. Tee kodutuks saamisele pole aga keeruline, sageli on see seotud töötuse, sõltuvusprobleemide,
võlgade ja ülejõu käivate finantskohustuste võtmisega või ka vaimse tervise häiretega.
Arvestades kodutuse põhjuste mitmekesisust, on küsimus üksikisiku süüst oma kodutuse seisundis üsnagi kohatu ja sildistamine kõike muud kui abistav.
Mida vähem on sotsiaalselt tõrjutuid, sh koduta inimesi, seda tulusam on see ühiskonnale. Paraku on tõsiasi, et mitte üheski arenenud riigis pole siiani
õnnestunud kodutust vältida, ka mitte kõige jõukamates ühiskondades. Miks?
Ühelt poolt vaimse tervise kõrvalekalletest tulenev kodutus, mis võib tabada
mis tahes ühiskonnakihi liikmeid, aga samuti ka kodutus sõltuvuskäitumise, suurte majanduslike riskide võtmise või vangistusest vabanemise tagajärjel ei küsi n.ö klassikuuluvust. On võimalik, et mõnelgi puhul on hulkurlus ja koduta olemine elustiil e inimese täielik ja teadlik vaba valik, kuid üldjuhul kindlasti see nii ei ole. Kas kellelgi on seadusest tulenevat õigust kodutule inimesele öelda, et see „elustiil“ „meile“ei sobi? Siit aga küsimus, et kes on see„meie“? Ainult juhul, kui see inimene rikub seadust e sooritab väär- või kuriteo, on ametivõimudel õigus sekkuda inimese eraellu. Üldjuhul aga need inimesed olulisel määral seadusi ei riku.
Nii et sekkumiseks puudub enamasti seaduslik alus. Aidata saab vaid neid inimesi,
kes ise seda soovivad ja abi poole pöörduvad. Tahte vastaselt kellelegi abi osutada ei ole võimalik. Kindlasti tasuks aegajalt võtta ja lugeda ka meie oma riigi Põhiseadust, eriti aga siis, kui üle huulte kipub küsimus, miks „neid“ (st kodutuid) ometi ära ei panda kuhugi…
Seega, kodutust päriselt vältida ei ole võimalik. Olenemata ühiskonna jõukuse tasemest „toodab“ see sama ühiskond alati ise kodutuid. Paraku.
Ühiskonna arenguvõime ja sidususe üks võtmeküsimus on, kuivõrd suudame kodutuseni viivaid sotsiaalse tõrjutuse ilminguid ennetada: tegelemine sõltuvuste ennetamisega, pikaajalise töötuse ja vaesuse ennetamisega, peresuhete tugevdamise, vaimse- ja füüsilise tervise hoidmise ja ravi/rehabilitatsiooni kättesaadavusega, kättesaadavate hindadega eluasemete võimaldamine, majandusliku riskikäitumise ohjamine jpm. Kodutus on kõikidele nähtav, aga paraku sotsiaalse tõrjutuse kui suure
sotsiaalse „jäälaeva“ väike veepealne nähtav osa.

Friday, October 22, 2010

Kristiine Sotsiaalkeskuse hooaeg on avatud





6. oktoobril toimus Tallinna Puuetega Inimeste Kojas (Endla 59) eakate päevale pühendatud
kontsert, mis oli samas ka Kristiine Sotsiaalkeskuse hooaja algusüritus. Kontserdil esinesid: Kristiine Sotsiaalkeskuse rahvapilliansambel „Mängulust“, juhendaja Ants Tikk ja tantsuansamblid: „Kateriine“, juhendaja Ann Alas ning linetantsugrupp „Lustiline“, juhendaja Helve Vainu. Ürituse külaliseks oli kutsutud lemmiklaulja Boriss Lehtlaan, kes oli üllatusena kaasa toonud akordionivirtuoosi Henn Rebase. Kontserti oli kuulama kogunenud saalitäis rahvast. Tervitussõnaga esines Kristiine linnaosa vanem Mihhail Korb.

Õpetajakuu Tallinna I Internaatkoolis



Tallinna I Internaatkool osales taas projektis “Hea õpetaja kuu”, mis toimus teist aastat järjest Eestimaa koolides.

Sel aastal oli projekti alapealkirjaks “Kogukond” - kool ei püsi koolina, kui seda ei toeta lapsevanemad ja kooli kõrval elavad inimesed. “Hea õpetaja kuu” projekt algas 1. oktoobril ja sellele järgnesid neli teemanädalat: koolikümblus-, lastevanemate-, tagasi kooli nädal ja õpilaste nädal. Koolikümblus nädalal külastasid meid Tallinna Ülikooli 3-nda kursuse eripedagoogika üliõpilased ja olid õpetajatele abiks ainetundide andmisel. Järgmisel teemanädalal olid õpetajad
koolipingis Astangu Kutse- ja rehabilitatsioonikeskuses, vilistlaste nädalal külastasid tunde meie vilistlased ning viimasel nädalal käivad meie kooli õpilased oma tuleviku erialadega tutvumas erinevates kutsekoolides.
Pidulikul õpetajate päeval 5. oktoobril tunnustasime üheskoos õpetajaid hea töö eest ning jagasime juba traditsiooniks saanud r ä n d k a r i k a i d .
Tunnustust ja karikaid jagati välja järgmistes kategooriates:
„Hea õpetaja 2010” pälvisid Marge Süld, Kärt Kübar ja Heidi Sild;
„Hea Kasvataja 2010” – Kristel Koger;
„Hea Ringijuht 2010”– Urve Pihlak;
„Hea Abiõpetaja 2010” – Liilia Reha;
„Hooliv Kaastöötaja 2010” – Siiri Ratas;
„Hea Ülemus 2010” - Marianne Laater;
„Krapsakas Uustulnuk 2010” – Maiu Seppel;
Õpetajate päeval oli kõigil õpetajatel võimalus osaleda loovuse toas, mille tegevus oli kantud mõttest “Õpetaja on maasool” ning loovust suunasid seekord õpetajad Silvia Paluveer ja Ingrid Astok. Tagasi kooli nädalal 18.-22.10 leidis vilistlane tee tagasi meie kooli.
Õpilaste nädal 25.-29.10 Üheskoos tegutsedes sai tõesti oktoobrikuu endale auga teise ja väga väärika nime – “Hea õpetaja kuu”.

Sportida on lõbus





23. septembril toimus Kristiine Gümnaasiumi staadionil linnaosa lasteaedade sügisene spordipäev. Selle üritusega alustavad linnaosa lasteaiad igal aastal oma uut hooaega.

Maret Truusalu
Kultuuri- ja sporditöö peaspetsialist

Aasta jooksul toimub neli suuremat üritust, kus osalevad kõik linnaosa lasteaiad. Sügisel tehakse sporti staadionil, talvel peetakse talvetralli kergejõustikuhallis, aprillis toimub omaloominguliste kavadega tantsupäev ja mais lõpetatakse hooaeg Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis meeleoluka
maisimmaniga. Nelikürituste sarja on Kristiine Linnaosa Valitsus linnaosa lasteaedadele korraldanud alates 1996. aastast. Kõik need ettevõtmised saavad teoks koos lasteaedade tublide õpetajatega.
Seekordsel spordipäeval osales 11 lasteaeda, kokku 318 last ja 37 õpetajat. Spordipäeval olid kavas: jalgpall, täpsusvisked, pallivise, köievedu ja teatejooks. Pärast ühist soojendusvõimlemist
koos laste sõbra Kriss-Sass-Saaga said lapsed kõiki spordialasid ise proovida.
Eriti suurt elevust tekitas laste seas jalgpallimäng, sest nii tore on mängida, kui igalühel on oma pall ja väravas saab seista lausa viiekesi.

Toredaid jalgpallimänge aitasid läbi viia FC Flora jalgpallurid ja treenerid.
Pärast sportimist kinkis Kriss-Sass-Saa igale osalejale šokolaadimedali ja kõrremahla ning tänas lasteaedasid diplomiga spordipäeval osalemise eest. Kristiines saavad head mõtted alati teoks, kohtumisteni uutel üritustel!

Kristiine linnaosas on koostamisel arengukava aastateks 2011-2014

Kristiine Linnaosa Valitsus on hetkel koostamas uut arengukava, mille eesmärgiks on luua alus plaanipärasele tasakaalustatud linnaosa arengule ja selle rahastamisele. Võttes aluseks linnaosa looduse, majanduse, sotsiaal- ja kultuurivaldkondade olukorra, Tallinna linna ja Kristiine linnaosa elanike avalikud huvid ning linna rahalised võimalused ja Tallinna arengudokumentides seatud sihid, esitatakse linnaosa üldine arenguline raamistik.

Martin Gasman
Haldussekretär

Arengukava ajaline määratlus lähtub Euroopa Liidu eelarveperioodist, et luua alus arengukava elluviimiseks vajalike projektide kaasfinantseerimisele. Ühtlasi määratletakse arengukavas
Kristiine positsioon ja tulevikusuunad Tallinna üldises arengus, mis lähtuvad elanike rahulolust ja linnaosa jätkusuutlikkuse perspektiivist. Lisaks on Kristiine arengukava lähtekohaks Tallinna
linnaeelarve koostamisel ja linnaosa investeeringute kavandamistel, kooskõlas teiste Tallinna arengudokumentidega ja linnaeelarve võimalustega.
Koostatava arengukava kuus põhieesmärki on järgmised:
1. Ettevõtlik, tööturul nõutud ja hästi tasustatud kristiinelane – moderniseerimist toetava majanduskeskkonnaga Kristiine.
2. Vaimselt ja kehaliselt aktiivne kristiinelane – mitmekesiste tegevusvõimalustega ning elamusterohke Kristiine.
3. Turvaliselt kasvav, mitmekülgselt arenev ja elukestvalt õppiv kristiinelane – haritud, võimekas ja avatud Kristiine.
4. Hoolitud, kaitstud ja abistatud kristiinelane – maandatud riskidega ja sotsiaalselt turvaline Kristiine.
5. Kodu, tööd ja puhkust säästvalt ühendav ning väärtustav kristiinelane – hubase, inspireeriva ja keskkonnasäästliku linnaruumiga Kristiine.
6. Linnaosa identiteeti kujundavad kristiinelased – teadmistepõhise juhtimise, hea teeninduskultuuriga ja tulemuslikult töötavate linnaasutustega Kristiine.
Arengukava strateegiliste eesmärkide saavutamiseks vajalikud meetmed ja tegevused ning maksumuse prognoos töötatakse välja linnaosa valitsuse töörühmade ja linna valdkondlike ekspertide ühistöös. Tulemused arutatakse läbi linnaosa elanike, juriidiliste isikute ja huvigruppidega ning kooskõlastatakse linna ametiasutustega.
Käesoleval sügisel tehakse arengukava eelnõu avalikkusele kättesaadavaks linnaosa veebilehel ja lühikokkuvõte avaldatakse ka linnaosa ajalehes. Seejärel toimub arengukava avalik arutelu, vajadusel täienduste ja paranduste sisseviimine arengukavasse ning arengukava menetlemine
Kristiine Linnaosa Valitsuses ja halduskogus. Kõige lõpuks jõuab arengukava eelnõu esitamine menetlemiseks ja kehtestamiseks Tallinna Linnavolikogule.

Elektrikatkestuse põhjus võib olla vana pingesüsteem

Kristiine linnaosas on üle 6100 tarbija, kes saavad elektritoite läbi vanade, 30-60ndatel aastatel paigaldatud elektriliinide. Peamiselt on tegemist kaabelliinidega, mille kasulik eluiga on tänaseks
ületatud. Paraku tähendab see ühtlasi kiirelt kahanevat töökindlust ja ohutust.

Et vanas pingesüsteemis esineb rohkem rikkeid, näitab ka statistika. Vanad elektriliinid on ühed suurimad elektrikatkestuste põhjustajad Tallinna tarbijatele. Eelmisel aastal esines vana pingesüsteemiga elektrivõrgus kokku 128 peamiselt süsteemi tööeast tingitud riket. See tähendab, et praktiliselt iga kolme päeva tagant toimus rike, mis viis elektri sadadelt tarbijatelt. Enim oli rikkeid Kalamaja ja kesklinna piirkonnas, aga ka Kristiines. Need on linnaosad, kus
suur hulk tarbijaid on endiselt elektrivõrguga ühendu-ses läbi vana pingesüsteemi.
Vana pingesüsteemi tähtsaim miinus on neutraal- ja kaitsemaanduse puudumine.
Tänapäeva kodumasinad ühendatakse pistikupesadesse, kus maandus on ohutuse tõttu kohustuslik. Puuduva maanduse korral võib kodumasina rikke puhul selle kasutaja elektrilöögi saada. Uues pingesüsteemis lisab ohutust ka rikkevoolukaitse, mis vähendab elektrilöögi riski elektrijuhtmete ja –seadmete puudutamisel. Lisaks saab uue pingesüsteemiga kasutada pea kaks korda rohkem võimsust ja ühendada võrku kodumasinaid, mis vajavad pinget 400 V. Seega välistab uus süsteem tüütud olukorrad, kus pesumasina ja veekeetja üheaegsel kasutusel löövad korgid välja.
Vana pingesüsteem on tänaseks vanem kui 40 ja kohati isegi pea 80 aastat. Nagu vanade
asjadega ikka, muutub nende parandamine ajapikku ebaotstarbekaks ja mõistlikum on need asendada uuega. Nii on ka vana pingesüsteemiga. Eesti Energia Jaotusvõrk küll hooldab ja remondib seda pidevalt, kuid me ei uuenda seda. Kristiine linnaosas on ligi 413st hoonest 268-le juba täna loodud võimalus liituda uue pingesüsteemiga. Täielikult ehitatakse uus pingesüsteem välja järgmise 5 aasta jooksul.
Uue pingesüsteemiga liitumine on tasuta, küll aga tuleb hoones uuendada või välja vahetada elektrijuhtmed ja kilbid, mis teostatakse tarbijate endi finantseeringutest.
Taotluse uue pingesüsteemiga liitumiseks saab esitada Eesti Energia klienditelefonile
1545. Elektritöid saab tellida nii Eesti Energialt kui ka teistelt kvalifikatsiooni omavatelt
ettevõtetelt. Paneme kõikidele tarbijatele südamele, et elektrisüsteeme tohivad uuendada
vaid ettevalmistust omavad spetsialistid.
Vana pingesüsteemiga seotud küsimusi käsitleb Eesti Energia sel sügisel Kristiine linnaosa
korteriühistute infopäevadel. Täpsemat infot kuupäevade ja teema kohta jagab
linnaosavalitsus.

2010. aastal liitumine võimalik:
Alevi, Algi, Haava, Hagudi, Kannikese, Kasvu, Kauba, Keava, Kibuvitsa, Kiisa, Kogre, Kullerkupu, Käo, Lille, Maasika, Mehaanika, Metalli, Mooni, Mustamäe tee, Pardi, Rähni, Tulika, Veduri, Veerenni põik, Välja, Ööbiku, Ülase