Paljuräägitud palgatõusu vajadusest

Andrei Novikov
Kristiine linnaosa vanem

Viimasel ajal tuleb siit ja sealt erinevaid palgatõusu nõudeid, mis on ka igati põhjendatud. Ma leian, et tõepoolest on meil hulganisti erinevate erialade esindajaid, kelle töö vajab palju enam tunnustust ning seda mitte erinevate tänukirjade näol, vaid just väljendatuna konkreetses palganumbri tõusus.

Ma ei sooviks juhtkirjas kõnelda meditsiini valdkonnast (kuigi toetan nende nõudmisi), sest selle eriala esindajatest kirjutavad lehed iga päev ning keskenduksin nendele, kellel oma rahulolematuse väljendamiseks on keelatud kasutada sellist väljendusvormi nagu streik. Räägiksin siinkohal hoopis politseinikest ja päästjatest, kes peavad samu teemasid omakeskis tasakesi arutama justkui nõukogude ajal kusagil kööginurgas. Pole hetkekski kahtlust, et soovime, et häda korral saabuks meile kiiresti nii politsei kui ka päästeekipaaž ning et see koosneks sellistest inimestest, kes tunneksid seadusandlust, oleksid korrektsed ja ausad, suudaksid vajadusel anda pätile nuiaga, ega kardaks siseneda põlevasse hoonesse. Jääb aga arusaamatuks, miks peab kõike seda tegema kuutasu eest, mis on võrreldav keskmise Soome ehitaja mõne päeva teenistusega.

Tegelikkuses on aga olukord veelgi trööstitum, sest igapäevatöös toetuvad nii politsei kui ka pääste vabatahtlikele. Vabatahtlikkus on iseenesest hea ja tervitatav kui kodanikuinitsiatiivi ja heatahte väljendus, kuid seda ei tohi hakata võtma kui süsteeme iseenesest mõistetavat osa ning hakata põhjendama ühe või teise kulutuse ärajäämist sellega, et „meil on ju vabatahtlikud“. Vabatahtlikule ei pea tõesti maksma ning pigem maksab ta hoopis ise peale, kuid sellise suhtumise laiendamine ka põhitöötajatele ei tohiks olla valitsuse poliitika. Sellise suhtumise järgmiseks sammuks ongi politsei ümbernimetamine abipolitseiks ning päästeameti vabatahtlikeks päästjateks. Kindlasti on see võimalik, sest näiteks USA osades omavalitsustes on kogukond otsustanud, et nemad ei ole võimelised maksma selle teenuse eest ning sellest hoopiski loobunud– kui tänane valitsus soovib näha sellist tulevikku ka Eestis, siis me oleme täiesti õigel suunal. See võib tunduda meie oludes absurdina, kuid sügavamalt paneb mõtlema fakt, et näiteks täna ei suudaks ilma abipolitseiniketa tagada enamuses omavalitsustes patrullteenust.

Tegelikult on kurb seda pealt vaadata ning üha enam hakkab valmistama muret, et täna on hakanud muutuma suhtumine mundrikandjasse kusagil kaugel Viljandis, kuid mis juhtub kui see kandub homme üle Tallinnasse. Minu mõistes ei ole politseinike ning päästjate palgaküsimus tegelikkuses niivõrd küsimus eelarve võimalustest, kuivõrd küsimus iseenesestmõistetavast minimaalsest turvalisuse tasemest riigis või linnas.