Energiasääst väikeelamutes

Viimasel ajal on aktuaalseks muutunud kõik soojus- ja elektrienergiaga seonduv. See on ka arusaadav, kuna energialiigid pidevalt kallinevad. Inimesed on hakanud üha enam mõtlema kokkuhoiule, sest kulutused küttele hammustavad perekonna büdžetist üha suurema suutäie. Enam kannatavad need, kes oma eluruume elektriga kütavad. Juba pikemat aega on teada, et alates 2013. aastast ei ole elektrienergial enam ühest, riigi poolt kontrollitud hinda. Teada on ka see, et odavamaks elektrienergia ei lähe. Vaikimisi lootsime, et hinnatõus ei ole suur. Meedias avaldatud informatsiooni uskudes näib, et sel korral kergesti me ei pääse. 

Kuidas siiski kulutusi energiale, eelkõige küttele, vähendada. Kristiine Linnaosa Valitsus on korraldanud oma saalis mitmeid kordi ümarlaudu, kus põhjalikult on käsitletud kütteprobleeme, ventilatsiooni küsimusi ja elamute soojustamist. Lisaks nimetatud valdkondadele on ümarlaudadel räägitud jäätmekäitlusest, vee kokkuhoiust, korrakaitsest jne. Paraku oleme senini tegelenud ainult korteriühistutega.
19. septembril toimus linnaosavalitsuse saalis teemal «Energiasääst väikeelamutes» esimene väikeelamutele suunatud infotund. Korraldajaks oli MTÜ ESTIVOK, mille nimetus tuleb sõnadekombinatsioonist EnergiaSäästlik Tõhusalt Innovaatiliste Võimaluste OsundKoda. Infotunni avas tervitussõnadega linnaosavanem Andrei Novikov ning lühikese sissejuhatava kõnega esines MTÜ juht Ragnar Kuusk.
Kolmetunnine üritus oli ülesse ehitatud läbimõeldult. Ettekanded vaheldusid elavate diskussioonide ja sõnavõttudega. Oli märgata, et infotund läks rahvale peale, sest iga ettekanne lõppes tänuliku aplausiga. Ettekannete paremaks mõistmiseks olid esinejad kohale toonud rohkesti informatiivset materjali, nii stende, seadmeid ja aparaate. Teisel korrusel asuvasse saali oli kohale taritud isegi 150 kg kaaluv keskkonna- ja loodussõbralik tahkekütuse katel. Paljud käisid teda uudistamas, sest lihtsa konstruktsiooniga katlal puudusid elektroonika- ja elektriseadmed ning kütuse suhtes oli ta vähenõudlik: puit, kivisüsi, brikett, hagu, saepuru, pelletid, hagu jne. Mida paremat veel soovida, võimsust olenevalt mudelist kuni 40kW, kütmispinda maksimaalselt 400 m².
Huvitav oli Termex OÜ ettekanne eramute ja ka kortermajade ventilatsioonilahenduste väljatöötamisest ning kohtventilatsiooniseadmete kasutamisest. Niiskustundliku sisselaskemooduli maaletooja Rotovent Trade OÜ esindaja tutvustas kohalolijatele lihtsat seadet, millega saab eluruume õhutada. Sisselaskemooduli «ajuks» on niiskusetundlik polüamiidist riba, mis pikkuse muutudes reguleerib ribaga ühenduses oleva kangidesüsteemi abil sisselaskepilu ristlõiget. Vaimukas seade, lihtne aknaraami külge paigaldada ning suhteliselt odav.

Hea lugeja! Liiguvad jutud, et eelolev talv saab olema väga külm. Sul tuleb oma eluruumide kütmisvõimalustele hakata mõtlema. Veel ei ole hilja. Head nõu võid kuulda 28. novembril kell 18.00 linnaosavalitsuse saalis toimuval kordusinfotunnil teemal «Energiasääst väikeelamus». Eelmine infotund läks kümnesse, vabu istekohti ei olnud.

Toomas Häidkind

Linnamajanduse osakonna spetsialist

Sõltumatu soojuse reguleerimine ühetoru-küttesüsteemi korral

termostaadiga

Uni LH

Täna on ülimalt aktuaalne korruselamute renoveerimise programm, mille eesmärk on

suurendada energiakasutuse tõhusust korterites, vähendada ruumide kütmise kulusid ning aidata selliste majade korteriomanikel ja eriti väikese sissetulekuga peredel maju kaasajastada. Üks energiasäästu võimaldav abinõu on soojuse sõltumatu reguleerimine, parimal juhul koos individuaalse küttekulude arvestusega. Nagu näitab praktika, võib selle tulemusel säästa koguni 30% energiat.

 

Praegune olukord

 

Enamikus massehituse korras püstitatud korruselamutes on ühetoru-küttesüsteem.

Ühetorusüsteemi juurutades püüti saavutada eelkõige materjali kokkuhoidu, sest võrreldes kahetorusüsteemiga on selle paigaldamiseks vaja vähem torusid ja  torustikudetaile ning ka paigaldamisprotsess on palju lihtsam. Ja ehkki ühetorusüsteemidel on kolmesuuna-reguleerventiilid, ei ole neid süsteeme praktiliselt võimalik reguleerida (nupud on ära võetud, puuduvad piirikud, tagasivoolutorud on mustust täis, ventiili sulgur on kinni kiilunud jms), sageli ei ole reguleerimine soovitatav, sest võib rikkuda terve püstiku soojavarustuse, selle hoopis katkestada või maja küttesüsteemi tasakaalust välja viia.

 

Ühetorusüsteemidega korruselamud olid ühendatud kaugküttevõrguga, korterites reguleeriti temperatuuri tsentraliseeritult, muutes soojuskandja temperatuuri välistemperatuurist lähtuvalt. Sellised süsteemid on küll tüüpprojektide järgi paigaldatud, paraku ei funktsioneeri need sugugi ideaalselt ega identselt, pealegi on elanike vajadused ja mugavusnõuded igal juhul erinevad. Ainsad võimalused, mis lubasid temperatuuri individuaalselt reguleerida, olid avatud aken, kui oli liiga kuum, või omavoliliselt suurendatud radiaatoripind. See aga halvendas süsteemi üldist seisukorda veelgi.

 

Ühetorusüsteemi korral tuleb meeles pidada, et elamutes on kasutusel tõusvad püstikud: radiaatoreid läbib tagasivooluvesi. See peaks tagama vähemalt teoreetilise võimaluse radiaatoreid reguleerida. Läbivooluga ühetorusüsteemid (ilma möödaviiguta) on paigaldatud sinna, kus ei ole vaja reguleerida üksikutesse radiaatoritesse jaotatava soojuskandja vooluhulka (näiteks trepikodade püstikutes).

 

Lahendusviisid

 

Oleks ideaalne, kui hoone renoveeritaks kompleksselt, st vahetataks aknad, soojustataks seinad, renoveeritaks katus ja moderniseeritaks kõik tehnosüsteemid.

 

Kahjuks on seni väga harva nõnda toimitud. Kui hoone ka renoveeritakse täielikult, siis ikkagi etappide kaupa, ja kui rääkida küttesüsteemide kontekstis, siis on paljudes majades juba teatud meetmeid rakendatud: nt eraldatud maja tsentraalsest süsteemist ning ehitatud see ümber sõltumatuks üksuseks, st majadesse on rajatud lokaalsed soojussõlmed; teisal on küttesüsteemi täiendavaks tasakaalustamiseks paigaldatud püstikutele tasakaalustusventiilid jne.

 

Teine etapp võiks olla soojuse sõltumatu reguleerimine korteris, mis võimaldaks mõjutada korteri mikrokliimat ja looks eeldused astuda ka järgmine samm – viia sisse individuaalne soojuse arvestamine, mis on seotud sõltumatu reguleerimisega.

 

Maja küttetorustiku seisukorra ja kulumisastme kindlakstegemise järel võib asja lahendada mitmeti. Esimene, ühtlasi radikaalseim variant on kogu torustiku väljavahetamine.

 

Kui torud ja radiaatorid on täiesti amortiseerunud – läbi roostetanud või ummistunud, siis vahetatakse torud ja radiaatorid uute vastu ning ühetorusüsteem tehakse ümber kahetoru-süsteemiks.

 

Kahtlemata on see parem, kui ühetorusüsteem, mille reguleerimisvõimalused on piiratud, kuivõrd radiaatorid ühendatakse püstikus järjestikku.

 

Ühetorusüsteemi korral toimub muudatuse tegemisel omalaadne ahelreaktsioon, kus otse või kaudselt muutuvad sellised olulised tehnilised parameetrid nagu soojuskandja temperatuur, radiaatoritesse jaotatava soojuskandja vooluhulk ja ruumide temperatuur.

 

Paraku on ühetorusüsteemi ümberehitamine kahetorusüsteemiks üsna kallis, ja juhul, kui torustik pole just väga amortiseerunud, jäetakse ühetoru-küttesüsteem sageli alles ning piirdutakse regulaatorite (termostaatventiilide) paigaldamisega radiaatoritele.

 

Sellise osalise renoveerimise korral on elanikel soovitatav vahetada ühtlasi vanad radiaatorid uute, tänapäevaste vastu, mis on eelkõige tõhusamad ja kompaktsemad, samas ka töökindlamad ning esteetilisemad, pealegi käib nende reguleerimine kiiremini.

 

Regulaatorite paigaldamine

 

Ühetoru-küttesüsteemi ümberehitamisel kasutatakse tänapäeval kaht tüüpi termostaatventiile: suurendatud läbilaskevõimega otseventiile või kolmesuunaventiile. Termostaatventiilid valitakse harilikult püstikutoru nimiläbimõõdu alusel: DN 15 või DN 20.

 

Suurendatud läbilaskevõimega otseventiilid paigaldatakse iga radiaatori ette ja nendega reguleeritakse radiaatorisse voolava vee hulka. Teatavasti voolab vesi sinna, kus on väiksem takistus, seetõttu peab ka möödaviigus olema teatav vasturõhk, et püstikus ringlev soojuskandja ei mööduks radiaatorist. Harilikult tehakse möödaviik torust, mille läbimõõt on ühe astme võrra väiksem kui püstikutorudel, vahel aga kasutatakse erinevaid diafragmasid. Kui möödaviigutorusid ei ole uuendatud, siis on soovitatav seda teha, kuivõrd sellega paraneb radiaatorite veevarustus, pealegi kompenseerivad uuendatud möödaviigutorud püstiku pikenemise, sest soojenevad samuti.

 

Saksa ettevõte Oventrop toodab kaht tüüpi suurendatud läbilaskevõimega termostaatventiile, mis sobivad ühetoru- küttesüsteemidele. Seeria AZ ventiilide kv-väärtus, mis määrab ventiili läbilaskevõime, on ventiilidel DN 15 ja DN 20 vastavalt 1,8 ja 2,8. Juhul, kui on vaja veel suurema läbilaskevõimega ventiile, tuleb valida M-seeria termostaatventiilid. Seda tüüpi DN 15 ja DN 20 ventiilide kv-väärtus on vastavalt 3,0 ja 4,0.

 

Olgu märgitud, et ventiili pesa ja taldriksulguri kuju takistab mustuse ja katlakivi ladestumist ventiili sisepindadele ning roostevabast tugevdatud terasest vedru väldib ventiili taldriksulguri kleepumist pesa külge isegi siis, kui ventiil on olnud pikka aega suletud.

 

Termostaat-otseventiilidega süsteemi ehitamisel puututakse kokku kahe probleemiga:

1) küllalt keeruline on valida tagasivoolutorustiku optimaalset vasturõhku ja

2) termostaatventiilide avamisel ja sulgemisel muutub mõnevõrra püstiku vasturõhk

ja soojuskandja vooluhulk.

 

Seda aga ei tohiks lasta juhtuda, sest üks ühetorusüsteemi iseärasus on niinimetatud kvaliteetne reguleerimine, st muutuda tohib soojuskandja temperatuur, mitte vooluhulk. Küttesüsteemi renoveerimisel paigaldatakse peaaegu alati tasakaalustusventiilid.

 

Nende ülesandeks on küttesüsteemi püstikutes ringleva soojuskandja vooluhulga jaotamine vastavalt püstikute nimimõõdule ning süsteemi tasakaalu tagamine koormuse muutumisel.

 

Sel eesmärgil võib lisaks tavalistele tasakaalustusventiilidele kasutada soojuskandja vooluhulga regulaatoreid (nn soojuskandja piirikuid), mis toimivad dünaamiliselt ega lase soojuskandja vooluhulgal püstikus suureneda rohkem, kui on ette nähtud. Pealegi on soojuskandja regulaatoritega väga lihtne tasakaalustada soojuskandja vooluhulka püstikutes: piisab, kui regulaatori nupp keeratakse asendisse, mis vastab soovitud veehulgale (kg/h) ja fikseeritakse.

 

Soojuskandja piirikute konstruktsioon on tavaliste tasakaalustusventiilidega võrreldes keerulisem ja seetõttu on need kallimad.

 

Tasakaalustusventiilide valimisel on oluline, et neil oleks vähemalt sulgemise ja eelseade funktsioon, mis võimaldavad arvestada rõhukadusid ja soojuskandja vooluhulka. Soojuskandja tegelik vooluhulk peab vastama kindlaksmääratule (±10%).

 

Küttesüsteemi siseseks hüdrauliliseks tasakaalustamiseks toodab Oventrop keermes-ühendusega ventiile Hydrocontrol R (DN 10–DN 65), mille põhilised eelised on: allasuunatud skaala ja sellest tulenev väike hüdrauliline takistus; täpne reguleerimine (70–100 fikseeritud asendit); reguleerimise täpsus (±5%); kõrge surveklass PN 16 – PN 25.

 

Oventrop keermes-ühendusega ventiile toodetakse eriti vastupidavast pronksist, neil on liitmikud vee väljalaskmiseks ja mõõteseadme ühendamiseks. Oventropi tasakaalustusventiilide ja soojuskandja vooluhulga regulaatorite eeliseks on ka see, et neil on ühesugused korpused. Seetõttu ei ole küttesüsteemi juba paigaldatud tasakaalustusventiili raske muuta soojuskandja vooluhulga regulaatoriks ja vastupidi.

 

Ühetorusüsteemi täiustamine kolmesuuna-termostaatventiilidega

 

Sel eesmärgil kasutatakse Saksamaal toodetud kolmesuuna-termostaatventiile, kusjuures valik pole juhuslik. Umbes alates 1970. aastast hakati omaaegses Saksa DV-s paigaldama ühetoru-küttesüsteeme käsitsi reguleeritavate kolmesuuna-ventiilide ja terasest paneelradiaatoritega. Koguni 65% kunagise SDV korruselamutest oli niisuguse küttesüsteemiga, mille reguleerimiseks kasutati endise SDV standardile TGL 43191 vastavaid käsitsi reguleeritavaid ventiile. Ida- ja Lääne- Saksa ühinemise järel jõustus peagi uus küttesüsteeme reglementeeriv kord, mis nägi ette, et alates 31. detsembrist 1995. a peavad kõigil kaugküttesüsteemidel olema automaatseadmed iga ruumi temperatuuri sõltumatuks reguleerimiseks, teisisõnu öedes tuli kõik küttesüsteemid varustada termostaatidega.

 

Selleks, et oleks võimalik vanad ühetorusüsteemid minimaalsete kuludega ümber ehitada, töötasid küttearmatuuride tootjad välja käsitsi reguleeritavate ventiilide mõõtmetele ning ühendusviisile vastavad kolmesuuna-termostaatventiilid ja hakkasid neid tootma.

 

Oventropi loodud kolmesuuna-termostaatventiil ühetoru-küttesüsteemide renoveerimiseks vastab samuti eelnimetatud Saksa DV standardile. Seda ventiili on

võimalik kasutada ühetoru-kaugküttesüsteemides, kus küttesüsteemi varustava soojuskandja temperatuur võib ulatuda kuni 120 °C (lühiajaliselt kuni 130 °C).

 

Ventiili korpus on valupronksist, välispind on nikeldatud. Sisedetailid on valmistatud messingist ning skaala ja vedru roostevabast terasest. Taldriksulguril on elastne tihend.

 

Surveklassile PN 16 vastavaid ventiile toodetakse nimiläbimõõduga DN 15 ja DN 20 ning olenevalt sellest, kummalt poolt ventiil radiaatori külge ühendatakse, võib see olla kas vasak- või parempoolse ühendusega. Ventiil ühendatakse süsteemi külge kroonmutrite ja lametihendite abil.

 

Oventropi kolmesuuna-termostaatventiilidel on palju eeliseid: ventiili läbilaskevõime

vastab praegu kasutatavate käsitsi reguleeritavate ventiilide läbilaskevõimele, mis tähendab, et praktiliselt ei muutu püstiku ega ka süsteemi vasturõhk, ventiili toimel muutub ainult radiaatorites ja möödaviigutorus ringleva veehulga suhe, samas jääb nende vooluhulkade summa peaaegu muutumatuks (mis tähendab, et ventiili funktsioneerimisel praktiliselt ei muutu vooluhulk püstikus ja seega jääb maja küttesüsteem tasakaalustatuks).

 

Joonisel esitatud mõõtmistulemusi kajastav diagramm kinnitab ühetoru-küttesüsteemide renoveerimiseks mõeldud Oventropi kolmesuuna-ventiili kirjeldatud omadust.

 

Diagrammil on näha, et radiaatori vooluhulga suurendamisel (ventiil on avatud) väheneb sama palju vooluhulk möödaviigutorus, kuid nende summa, s.t vooluhulk püstikus jääb samaks. Kõigele lisaks on Oventropi kolmesuuna-termostaatventiilidel

eelseadmise võimalus: radiaatoritest läbi voolava vee hulka on võimalik piirata 15–55%, võrreldes kogu püstikus ringleva vooluhulgaga. Nii ei vähene vooluhulk püstiku alguses oleva radiaatori reguleerimisel ega ka omavoliliselt paigaldatud radiaatorite tõttu. Mõistagi on see võimalik juhul, kui eelnevalt on tehtud vastavad arvutused ja püstik on hüdrauliliselt tasakaalustatud enne termostaatventiilide paigaldamist.

 

Termostaadid

 

Kolmesuuna-termostaatventiilidel on termostaadi ühendamiseks keere M 30x1,5. Termostaat võimaldab tagada ruumis soovitud temperatuuri (mistõttu seda nimetatakse vahel hoopis mugavusregulaatoriks), kasutades ära nii lisasoojust (elektriseadmed, pliit, aknast paistev päike jms), kui ka temperatuuri reguleerimise võimalust. Viimane asjaolu on muutunud eriti aktuaalseks pärast individuaalse arvestuse sisseseadmist, kuivõrd mõned inimesed on hakanud oma soojuskuludelt hoolega kokku hoidma, keerates soojuskandja vooluhulga radiaatorites võimalikult väheseks. Tulemuseks on niisked ja hallitavad toad, pealegi varastatakse niiviisi soojust oma naabritelt, sest teatavasti kandub soojusenergia halvasti isoleeritud sisekonstruktsioonide kaudu mööda maja edasi. Et nii ei juhtuks, soovitatakse termostaadid blokeerida.

 

Oventropi termostaadil Uni LH on spetsiaalne temperatuuri piiramisfunktsioon, mis võimaldab kasutada nimetatud termostaate temperatuuri piiramiseks nii elumajades kui ka ühiskondlikes hoonetes ja büroodes. Blokeerivad komponendid on peidetud ja seetõttu ka raskemini ligipääsetavad. Vältimaks termostaadi manipuleerimist, antakse selle kasutajale ja paigaldajale erinevad juhised.

 

Juhul, kui radiaator ja termostaat asuvad kinnikaetult kardinanišis aknalaua all ning toatemperatuuri täpne fikseerimine ega reguleerimine ei ole võimalik, siis soovitatakse kasutada kas kauganduriga termostaate või kaugjuhtimisega regulaatoreid.

 

Kui termostaadid asuvad üldkasutatavates trepikodades, soovitan kasutada nn vandaalikindlaid termostaate, mis on tugevdatud konstruktsiooniga ja millede tööpunkti on võimalik muuta ainult spetsiaalse võtmega.

 

Seadmed

 

Ehkki Oventropi kolmesuuna-termostaatventiilid erinevad oma mõõtmete poolest meie ühetorusüsteemides kasutatavate kolmesuuna-ventiilidest, ei ole neid raske kohandada.

 

Väga oluline on pöörata tähelepanu vee voolusuunale ja sellele, millist ventiili konkreetselt vaja oleks, kas vasak- või parempoolse ühendusega. Nagu juba nimetatud, kasutatakse sama nimiläbimõõduga ventiile kui püstiku toru puhulgi, s.t DN 15 või DN 20.

 

Paigaldamise kergendamiseks toodab Oventrop mitmesuguseid lisakomponente: keevis- ja keermesliitmikke, S-liitmikke, kuid eriti mugav on selleks kasutada ühetorusüsteemide renoveerimiseks mõeldud komplekti. Eelnevalt tuleb möödaviigutoru teha lühemaks vajaliku telgede vaheni, nt 500 mm võrra. Kõik detailid ühendatakse keermesühendusega, kasutades kroonmutreid ja lametihendeid.

 

Soojusleke

 

Radiaatori ülaosas paikneva ventiili abil on võimalik reguleerida ja sulgeda küttevee voolu radiaatorisse. Nii reguleeritakse temperatuuri. Alumine osa kolmiku ja radiaatori vahel on kogu aeg avatud. Soojuskandja juurdevoolu korral liigub küttevesi seal radiaatorist mööda isegi juhul, kui ventiil on suletud (vt. joonist). Temperatuuride erinevuse tõttu torustikus ja radiaatoris tekib radiaatoris iseeneslik ringlus, mistõttu toimub isegi suletud ventiili korral mõningane soojuse ülekanne radiaatorisse. On täheldatud, et selle intensiivsus sõltub kasutatud torude läbimõõdust, s.t mida jämedam on toru, seda intensiivsem on ringlus. Oluline on ka paigalduse kvaliteet, kuivõrd soodsad tingimused iseeneslikuks ringluseks tekivad siis, kui alumise kolmiku ja radiaatori vahele jäetakse kalle. See soojusleke tekib ka käsitsi reguleeritavate ventiilide korral. Soojusleke ei ole seotud käsitsi reguleeritavate ventiilide väljavahetamisega termostaatventiilide vastu. Tavalised termostaatventiilid funktsioneerivad laitmatult ning kahtlus, et ventiilid ei sulgu piisavalt, pole kontrollimisel kinnitust leidnud. Soojusleket radiaatorisse on võimalik vähendada, kasutades selleks täiendavalt isoleerivat keermesühendust. Pealegi võib soojus ruumi kanduda ka teiste allikate kaudu, näiteks õhkuda seal olevate püstikute isoleerimata torudest.

 

Hooldus

 

Peale mitmesuguste lisatarvikute, mis kergendavad ühetoru-küttesüsteemide renoveerimist, pakub Oventrop varustust küttesüsteemide tasakaalustamiseks ja hoolduseks.

 

Küttesüsteemi renoveerimisel on oluline see hüdrauliliselt tasakaalustada. Selleks kasutatakse mõõteseadet OVDMC2, millega on võimalik ringlevat vooluhulka täpselt mõõta ja seda ka korrigeerida. Tarkvara võimaldab kasutada koguni nelja tasakaalustamismeetodit, mis võtavad arvesse küttesüsteemi suurust ja kasutusel olevaid tasakaalustusventiile.

 

Küttesüsteemi ekspluateerimise käigus võib ventiili sisse ja selle tööpindade vahele ladestuda mustust, mistõttu ventiil ei sulgu enam tihedalt. Ka juhul, kui torustikku ei pesta pärast remonti korralikult läbi, võib sinna jääda metallipuru ja -tükikesi ning keevitusjääke. Praht, mis satub tööpindade vahele, takistab ventiili täielikku sulgumist ja võib selle rikkuda. Selle vältimiseks pakub Oventrop Demo-Bloc seadet,

mille abil saab ventiili siseosa kontrollimiseks välja võtta ning vajadusel uuega asendada, ilma et peaks kogu süsteemi tühjendama. Kõike seda on võimalik teha süsteemi töös oleku ajal. Sama seadme abil on võimalik puhastada ka ventiili pesa.

 

Mis tahes renoveerimistöid alustades tuleb nendeks võimalikult hästi valmistuda - tellida energiaaudit, uurida ning analüüsida olemasoleva küttesüsteemi vajalike renoveerimistööde ulatus ja iseloom ning koostada vajalikud eelkalkulatsioonid.

 

Kõik suuremad küttesüsteemi renoveerimisplaanid tuleks tingimata kooskõlastada ka soojuse tarnijaga.

 

Oventrop GmbH & Co. KG

Ivar Pärn

Tehniline esindaja Eestis

Peatskivi küla, Alatskivi vald

Tartu maakond 60216

Tel +372 5108662

ivar@abterm.ee

www.oventrop.com