Lilleküla päästekomando esimese komandopeliku poja meenutused

Urmas Ojaste
tekst

Lilleküla päästekomando esimene pealik aastatel 1933-1937 oli Eugen Brett. Kuni kuupäevani 12.09.2012 puudus komandos teadmine sellest, kuidas oli elu selles hoones pea 80 aastat tagasi, kui eelpool mainitud kuupäeva helises komando uksekell ja ukse taga seisis üks eakas härrasmees, kes tutvustas end, öeldes, et on Arne Laudna, Lilleküla päästekomando esimese komando pealiku poeg. Otsus tulla komandosse sündis tänu ajalehest loetud ja TV uudistesaates nähtud uudislõikudele, mis kajastasid komando 80. aastapäeva tegemisi.  

Tema isa perekonnanimi oli olnud Brett, mille asemel sai 1936. aastal toimunud nimede eestistamise tulemusena uueks nimeks Laudna.
Arne Laudna meenutab:
“Tihti olen Lilleküla komandost mööda sõitnud ja mõelnud, et tuleks sealt läbi astuda ning meenutada siin elatud aastaid. Olen tänulik iseendale, et ma selle tee ette võtsin ja tänulik komando töötajatele, kes mind lahkelt hoonesse sisse lasid. Tore on meenutada aegu, kui olin väike poiss, kel septembris täitus 81 eluaastat.
Mul on muidugi vähe meeles, kuid siiski meenub, et olin 1933. aastal kaheaastane, kui tulime koos isa ja emaga sellesse hoonesse elama ja elasime siin kuni 1937. aastani. Enne seda lõpetas isa Saksamaal Magdeburgis kõrgema tuletõrje-tehnilise kooli.
Kogu komandohoone alumine tiib (kesklinna poolne) oli meie perekonna kasutada: esimene ruum oli isa töökabinet, siis tuli elutuba ja kõige tagumine oli magamistuba. Maja ees oli mul mänguplats, kus mängisin tuletõrjeautodega tulekahjudele sõitmist ja tulekahjude kustutamist. Meie pereelu aitas korrastada teenija, kelle kohustuseks oli aidata valmistada toitu, koristada ja minu järele vaadata.
Komando igapäevaelust meenub, et hommikuti toimus valvevahtkonna ülesrivistus, kus pealik, minu isa, andis edasi oma juhised valves olevale meeskonnale. Üleüldse oli komandos tunda, õigemini oli au sees nn. saksa täpsus.
Kui meeskond sõitis väljakutsele, siis oli tihti nendega kaasas ka komandopealik. Sageli analüüsiti hommikusel rivistusel lühidalt tuletõrjujate tegutsemist sündmuskohtadel: mis võiks teisiti olla ning millele pöörata tähelepanu kustutamise ajal.
Isa toonitas alati komando meestega suheldes, kuidas käituda ja leida loogilisi lahendeid, et päästa inimeste vara ja hoida inimesi turvaliselt ja ohutult erinevates olukordades.
1927. aastal kui isa õppis Saksamaal, tegelesid sealsed tuletõrjujad kõiksuguste päästeoperatsioonidega, mida siin Eestis peeti tol ajal uudseks ning millest polnud kuuldudki.
Oli üks episood, kus kalda varisemise tõttu olid tiiki kukkunud inimesed jäänud lõksu kalda tühimikku. Tänu uudsetele teadmistele õnnestus inimesed päästa kindlast surmast.
Komando tuletõrjujad suhtusid minusse heatahtlikult. Eks oma põhjus oli ka selles, et olin komandopealiku poeg aga nad näitasid mulle tuletõrjeautosid ja mind võeti harjutustele kaasa, kus mulle näidati tulekahju kustutamist. See kõik oli mulle väga huvipakkuv. Tihti einestasin koos valvemeestega nende ühise laua taga.
Mäletan, et ühel tulekahjul sai isa raskelt vigastada, kui seinast lahti tulnud kivi kukkus tema peale. Talle tehti mitu operatsiooni. Sellest kasvas mul huvi ja veendumus, et minust peab saama hea kirurg.
Aga elus nagu ikka läks teisiti. Isa lasi mulle viieaastaseks saamise puhul õmmelda tuletõrjevormi, mis ka pildil näha. Ta lootis väga minust kasvatada oma elukutse järgija tuletõrjetöös. Kas just pealikuks nagu tema oli, aga siiski tubliks ja kohusetundlikuks noormeheks, kes valiks tollajal austatud ameti, tuletõrje... Koolis käies juhtus mul aga õnnetus, milles õhupüssi kuuli rikošetist sai parem silm vigastada, mul tuli sellega leppida ning valisin loomaarsti elukutse.”

Arne Laudna 5-aastasena
esimese komandopealiku poeg
Foto: Urmas Ojaste