Ettevõtlikud kodanikud kui edasiviiv jõud ja ressurss

Arvo Sarapuu
ettevõtja ja Tallinna abilinnapea

Ühe väikeriigi jaoks on iga ettevõtlik kodanik suureks väärtuseks, ent ettevõtjaks saamise raskel teel vajab alustav ettevõtja julgustust ja tuge igal tasandil.
Üle-Eesti juba traditsiooniks saanud ettevõtlusnädala ja Tallinna ettevõtluspäeva eel soovin julgustada ja tunnustada kõiki neid julgeid inimesi, kes on juba ette võtnud selle raske teekonna ja hakanud iseenda tööandjaks ning/või enamgi veel – teiste tööandjaks. Iseenda kogemustele tuginedes tean vägagi hästi, mis tunded kaasnevad – algul küll peamiselt hirmud – mõttega rajada oma ettevõte.

Justkui äsjasel gümnaasiumilõpetanul on meri põlvini ning tulevik näib lootusrikas ja ilus, näib ka äsja oma äriideele tulnule mõtteis eesootav põnev ja lahe! Ent kui ükskord tabab reaalsus – ja teatavasti tabab see varem või hiljem nii äsjalõpetanud gümnasisti kui alustavat ettevõtjat, siis saab valdavaks kõhklus ja hirm. Eestlasele omaselt muretsed sellegi pisiasja pärast ette, mida mõtleb naabrimees, kui peaksin põruma ja läbi põlema...

Läbi raskuste tähtede poole

Eestis tegutseb palju ühe-kaheinimese firmasid, mis tegutsevad nende loojate põhitöö kõrvalt. Niisiis teevad väga paljud väikeettevõtjad igapäevaselt palgatööd mõnes teises asutuses-firmas ning ajavad oma äri selle kõrvalt. Miks? Arvan, et paljud neist lihtsalt ei julge täie rauaga ettevõtjaks hakata.

Millele peaks siis üks alustav ettevõtja tähelepanu pöörama? Nagu mistahes elukutse või töökoha valikul soovitatakse lähtuda iseenda soovidest ja sobivusest, nii tuleks ka ettevõtte rajamisel lähtuda omale südamelähedasest tegevusest-valdkonnast. Ühtlasi aitab see edaspidi kaasa firma arengule ning muuhulgas vältida rutiini ja huvi kadumist.

Ent üheks olulisemaks ja esimeseks etapiks ettevõtjaks saamisel kulude juhtimine. Ehk kui üks alustav ettevõtja kannab ise oma kulud, siis võib teda juba ettevõtjaks hakata pidada. Järgmine oluline etapp on palga maksmine – esialgu iseendalegi. Ent selleks kõigeks on tarvis äriplaani, milleta on äärmiselt raske ka „ühemehe“ firmat juhtida. Ka kulusid on kergem kanda olemasolevat äriplaani järgides.

Järgmine julgust nõudev samm on juba teistele palga maksmine. Paraku aga just siin arengupunktis jäävad paljud ettevõtjad seisma ja iseendale palga maksmisega sageli piirdutaksegi.

Kes ei riski see šampust ei joo

Ühe ettevõtte üles ehitamine on vaeva ja aega võttev protsess, justkui laste kasvatamine. Ent see vaev tasub end igati ära. Ka mõttest üleöö ratsa rikkaks saamisest ei tasuks lasta end liialt hellitada. Julgen väita, et kui nõuka-ajal oli suureks saavutuseks ühe maja ehitamine, siis tänapäeval võib samaväärseks teoks pidada ühe ettevõtte rajamist ja hoidmist.

Üldjuhul kulub minimaalselt kolm aastat ettevõtte käivitamisele, sel ajal tuleb täie pühendumusega firmale panustada. Viie aasta pärast võib tekkida juba teatav rutiin, mis nõuaks ka mingit otsust – kas jätkata vanaviisi või viia ettevõttes läbi mingid arengud. Just siin on otsustuskoht, kas riskida ja laiendada oma haaret või ei. Loomulikult sõltub see ka ettevõtte tegevusvaldkonnast, investeeringutest jms. asjaoludest.

Kui ettevõttel täitub kümme aastat, võib juba eeldada, et firma on konkurentsis „ellu jäänud“ ja püsib ka edasi. Kuid – selleks, et järgmised kümme aastat elus püsida, ei saa enam vanaviisi jätkata, vaid ettevõtet edasi arendada, laiendada, moderniseerida vms. Tuleb leida see õige võti, millega avaneks järgmine uks tulevikku. Olgu see siis koostööpartnerite kaasamine, uute töötajate-spetsialistide värbamine välismaalt vms. Ja konkurentidel tuleb kogu aeg pilk peal hoida, neilt õppida.

Kõlab küll kehvasti, ent ettevõtja eesmärk peaks olema raha teenimine. Vastasel juhul lihtsalt ettevõtja loodu püsima ei jää.

Alustavad ettevõtjad vajavad tuge

Selleks, et ühe-kaheinimese ettevõtmised ning alustavad ettevõtjad kunagi laieneksid ning lisaväärtusena uusi töökohti looksid, on ilmselgelt tarvis julgustust ja tuge. Seda igal tasandil. Paraku on tulevastel ettevõtjatel võimalik saada suhteliselt palju teoreetilist nõuannet, kuid praktilist abi on vajaka. Sageli võib noor ja alustav ettevõtja end tunda kui metsa eksinu, kust neid keegi ei leia ega aita....Seepärast soovitan haarata igast võimalusest, mida kohalik omavalitsus või erinevad katusorganisatsioonid pakuvad: toetusmeetmeid, koolitusi jne.

Just nagu noor inimene, peab ka üks ettevõtja olema pidevas liikumises ja edasi rühkima. Seisma jäämist või loorberitel puhkamise luksust endale lubada ei tohi, vastasel juhul ei toimu ka arengut. Ent areneda saab mitut moodi ning üheks võimaluseks on kuulata-kogeda teiste mõtteid ja kogemusi.

Üks selline võimalus avaneb näiteks traditsiooniliselt igal sügisel toimuval üle-Eestilisel ettevõtlusnädalal ja ettevõtluspäeval Tallinnas, mille raames toimub hulganisti seminare-koolitusi-töötubasid. Sageli aitavad just teiste kogemused viia oma eesmärgile lähemale. Nagu öeldaksegi – rumal õpib enda vigadest, tark teiste omadest.