Üksindusest vanemas eas

Kui õnnelikuks lapse- ja vanaduspõlv kujunevad, sõltub suuresti keskealistest. Sellele põlvkonnale langeb ühiskonnas kõige suurem koormus ja vastutus: laste kasvatamine-koolitamine, riigile väärtuste loomine ning oma vanemate eest hoolitsemine.

Kaja Susi
Kristiine Sotsiaalmaja direktor

Sageli on eakate põlvkond ise veel abistavaks ressursiks elutarkusest tulvil nõuandjana, lastelaste kasvatamisel, majapidamis- ja aiatöödel jms. Tervise halvenedes võib olukord muutuda ja pere seisab probleemi ees, kuidas lähedase hooldamine korraldada.
Usutavasti saab suurem osa keskealiste põlvkonnast oma eakate vanemate hooldamise ja nende elu korraldamisega hakkama ning tunneb raskustele vaatamata oma missioonist rõõmu ja rahulolu.
Alati abistamisprotsessis perekonna sisemisest potentsiaalist ei piisa. Tuleb leida täiendavaid võimalusi, mis sõltuvad paljuski eaka tervislikust seisundist ja pere toimetulekust. On võimalik kasutada koduhooldus- ja koduõendusteenuseid abivajaja kodus; taotleda tuba sotsiaalmajas, kus samuti osutatakse koduteenuseid; kasutada intervallhooldusteenust hooldushaiglas või taotleda suunamist hooldekodusse.
Tänapäeval ei ole oma lähedase inimese hooldekodusse paigutamine nii taunitav kui see oli põlvkond või paar tagasi. Ka hooldekodud ei ole enam sellised nagu varem. On ehitatud ajakohaseid ning vanadestki on peale renoveerimist saanud kaasaegsed hoolekandeasutused.
Seal elades võib eaka elukvaliteet võrreldes kodus elamisega mõnikord isegi paraneda. Abivajaja on ööpäevaringselt hooldatud ja järelevalve all. Sotsiaalmajad suudavad samuti vanemaealistele väärikat elukeskkonda pakkuda. Pikaajaline töökogemus eakatega on andnud tõdemuse, et õnnelikuks vanaduspõlveks ainult hooldamise korraldamisest ei piisa. Eaka inimese jaoks ei ole soe tuba ja toit kõige olulisemad elukvaliteedi näitajad.
Nagu lapsepõlves, nii on ka vanaduses kõige tähtsamaks lähedaste juuresolek ja hoolimine. Kindlasti on erandlikke juhtumeid, kus pereliikmetepoolne hoolitsus on nii-öelda “välja teenimata”. Meie praktikas on näiteid, kus praegu abivajav eakas on jätnud kunagi täitmata vanemakohustused oma laste ees. On külvanud hoolimatuse, autoritaarsuse või halbade harjumustega lapse hinge kibestumise.
Mida nüüd siis lapselt oodata!
Sotsiaalmajas elavad eakad privaatselt omaette tubades, nende elu on turvaline ja abi kättesaadav. Selle rahulolu foonil on eriti valus pealt vaadata juhtumeid, kus näiteks keskealine poeg igal ema pensionipäeval tuleb “oma osa” saama või vanematelt saadud vara pärast tülitsevad lapsed veeretavad kohustusi ema või isa ees teineteise õlule. Raske on mõista lapsi, kes elavad eaka vanemaga ühes linnas, nende peres on auto, kuid aega ema või isa juures veetmiseks ei leia. Tullakse viivuks või helistatakse ja olekski nagu kohustused täidetud. Mõnikord sisustatakse vanainimesega koosveedetud aega oma raske elu üle kurtes, mille peale eaka inimese murekoorem veelgi kasvab.
Tegelikult ei ole rahuloluks ja õnneks palju vaja. Eakas inimene tunneb lapselikult siirast rõõmu, kui pereliikmed sõidutavad ta mõnikord loodusesse, mere äärde. Kui talle antakse võimalus istuda ühises lõunalauas oma lähedastega, veeta koos sünnipäev, jõulud, aastavahetus jne.
Puhkus tütre või poja suvilas oleks aga tõeline energiaallikas.
Üksindus on eaka inimese kõige suurem vaenlane. Leidkem aega oma vanaks jäänud lähedaste inimeste jaoks, seda ka siis, kui kõik nende iseloomus ja käitumises ei ole endine. Tingimusteta armastus ja hoolimine on väärtused, mida on neil oma lastele ja lastelastele jagada elu lõpuni.
Osakem vaid samaga vastata.