Omastehooldusest

Omastehooldus on see, kui abivajavat inimest hooldavad oma kodus tema lähedased.

Margit Adams
Sotsiaaltöö magister


Perekond on läbi aegade olnud kõige kindlam hoolduse tagaja. Me tuleme kultuurist, kus pere erinevad põlvkonnad elasid koos ning abi ja tuge vajavate nõrgemate pereliikmete eest hoolitsemist peeti loomulikuks. Paljudes riikides on suundumus pere rolli vähenemisele. Õnneks on meil Eestis veel tänasel päeval abivajava lähedase hooldamine normaalne elu osa. Kodu on püha ja kaitsev. Lähedaste inimeste hool ja armastus aitavad terveneda ning on hindamatuks toeks elupäevade lõpuni. Seda ilmestab ka fakt, et puuetega täiskasvanutest elab Eestis hoolekandeasutustes ainult 2%.
Hooldamine hõlmab endas nii hoolitsemist kui hooldamist. See põhineb hooldaja ja hooldatava isiklikul ja lähedasel suhtel. Hooldamine on ka töö, mida tehakse armastuse ja hoolimise tõttu teise inimese heaks. Hooldamine on läbipõimunud armastusest ning hooldamine jätkub ka siis, kui armastus inimeste vahel mõnikord vaibub.
Eestis on ametlikult registreeritud ca 22 000 omastehooldajat. Tegelikkuses hooldab ja põetab oma lähedast hinnanguliselt 72 000 inimest (Hoolduskoormuse uuring 2009). Lähinaabritega, näiteks soomlastega võrreldes on see üsna sarnane hulk (Soomes 300 000 omastehooldajat).
Hooldamine on paljuski naiste pärusmaa, seda näitab nii Eesti kui muu maailma statistika. Vahel võib lähedaste hooldamine inimest saata terve elu. Kõigepealt on naine lapsehoolduspuhkusel, seejärel, kui lapsed on juba täiskasvanud ja suhteliselt iseseisvad, tõuseb päevakorrale vanemate hooldamine. Kolmandaks hooldusperioodiks naise elus võib kujuneda abikaasa hooldamine.
Hooldusvajaduse tekkimine paneb kogu pere uude olukorda. Seoses lähedase
hooldamisega muutuvad pereliikmete rollid. Kuigi hooldajaks on enamasti üks inimene, mõjutab hooldamine kõiki pereliikmeid ja nendevahelisi suhteid.
See on suur elustiili muutus, mis tekitab palju erinevaid küsimusi, nõuab palju kohandumist.
Olenemata hooldusvajaduse põhjustest – lähedase haigus või puue–, on omastehooldusega seotud probleemide- ja küsimustering oma põhiolemuselt sarnane. Hooldamise juures peab hooldaja ka iseennast meeles pidama. Hingetõmbeaeg on hooldajale sama vajalik kui hooldatavale ja see ei peaks hooldajas süütunnet tekitama.
Oluline on tunnetada oma võimete ja võimaluste piire. Tähtis on mõista ja enesele tunnistada, et on olukordi, mida ei saa muuta, millega saab vaid leppida. Omastehooldaja on hooldatavale väga vajalik, kuid ta ei saa siiski võtta endale täielikku vastutust hooldatava elu eest.
Tänapäeval on omastel võimalus saada mitut liiki tuge. Kõige õigem viis neist lähemalt teada saada on küsida oma linnaosavalitsuse sotsiaaltöötajalt.
Olles omastehoolduse probleemidega isiklikult tuttav ning loonud ja ellu viinud
omastehoolduse projekte, toon siinkohal välja mõned toetusvõimalused.
Oluline on ka see, et neid finantseeritakse erinevatest allikatest ning need on reeglina hooldajale tasuta: Puuetega laste vanemate eneseabigrupid eesti ja vene keeles, käivad koos 1 kord kuus (info: kylli@tallinnakoda.ee, tel 55672585); omastehooldajate tugirühm käib koos 1 kord kuus (info: www.kuivaks.ee); teabepäevad Ida-Tallinna Keskhaiglas eesti ja vene keeles toimuvad 1 kord kvartalis (www.itk.ee); koduõe saab koju kutsuda nõu andma ja põetust toetama arsti saatekirja
alusel (info: OÜ Koduõde tel 6505092), mäluhäiretega eaka lähedase saab viia päevahoidu Merimetsa Tugikeskusesse (info: tel 6567530), Kesklinna Sotsiaalkeskusesse (info: tel 6466123) või Mustamäe Sotsiaalkeskusesse (info: tel 6457560). Kindlasti on abiks ka diakooniagrupid koguduste juures ning paljud muud rühmad ja tugiteenused, mida siinkohal ei jõua üles lugeda.
Lähedase hooldamine nõuab suurt emotsionaalset ja füüsilist pühendumist.
Et oma jõuvarusid säästa ja uut jõudu koguda, julgustan kõiki võimalusi lähemalt uurima ja kasutama.
Olles koos teiste omastehooldajatega, kes seisavad silmitsi samasuguste olukordadega, leiab häid võimalusi jagada oma mõtteid, tundeid ja kogemusi ning saada erinevaid toimetulekunippe.