Meie lapsed on meie tulevik

Olla lapsevanem on suur õnn, aga ka suur vastutus. Me kasutame tihti väljendeid „Kõik on pärit lapsepõlvest”, „Laps on kodu peegel” – ja nii ongi!

Anne Sundja
Lastekaitse peaspetsialist

Suurte inimeste maailmas, mis on täis tähtsaid toimetusi, aktiivset tööd, rõõmu, muret, võite, kaotusi... elavad ka lapsed.
Lapsed armastavad täiskasvanute tegemisi vaadelda ja neid matkida. Oma käitumismustrid õpib laps kodust – nii selle, kuidas ta oma elus suurt õnne või õnnetust kohtab, kui ka selle, kas ta lööb ärritudes rusikaga lauale või nutab vaikselt nurgas. Lapsed ei jäta alati meelde, mida vanemad neile ütlevad, küll aga talletub nende mällu see, mida nad teevad. Kuidas ja kelle võiduga lõpevad vaidlused, kas kodus suudetakse lahendada erimeelsusi konstruktiivselt vesteldes. Kas oma õigust nõudes peetakse meeles ka teise poole õigusi.
Kas isa ja ema mõtlevad vahel, mida tunneb laps, kui talle armsad inimesed omavahel vaidlevad?
Lastekaitsetööd tehes olen märganud, et soov pakkuda oma lastele parimat on igal vanemal, kuid mõnikord jääb lihtsalt puudu oskustest ja teadmistest. Selle pagasiga, mille me lapsele kodust kaasa anname, tuleb tal hiljem iseseisvas elus hakkama saada.
Perekond mõjutab ja määrab lapse isiksuse kujunemist ning tal on peamine vastutus lapse heaolu eest. Lastekaitse korraldus peab toetama lapse kasvamist perekondlikus keskkonnas, mis on parim lapse kasvatamiseks, suunamiseks, juhendamiseks, ülalpidamiseks ja tema eest hoolitsemiseks.
Lapsel on kõige parem elada oma kodus, koos vanematega, kes üksteist ja teda armastavad.
Kuid mida teha siis, kui kõigile püüdlustele vaatamata on omavahelised suhted jahenenud?
Armastus lapse vastu on ju mõlemal vanemal alles, ka soov koos lapsega aega veeta, tema kasvamisest ja arengust osa saada ja sellest rõõmu tunda.
Puutun sageli kokku murelike lapsevanematega, kes on muidu igati toimetulevad inimesed, kuid ei suuda leida ühist keelt lapse kasvatamist puudutavates küsimustes. Mõlemad vaidlevad pooled soovivad oma lapsele head ja mõlemal on kindel veendumus, et tema arvamus ongi õige, kuid kõrvaltvaatajale võib paista olukord teisiti.
Perekonnaseadus ütleb, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused ning nii soovivadki lahus elavad vanemad lapsega koos olemise aega ka võrdselt jagada. Tihti soovivad vanemad, et laps oleks kaks nädalat isa, kaks nädalat ema juures.
Kuid kas selline lahendus on ikka lapse või rohkem vanemate huvides? Lapsele tähendab see pidevat reisilolekut, seljakoti ja kaisukaruga rändamist ühest kodust teise... ükski täiskasvanu ei oleks ise sellise elukorraldusega rahul.
Seepärast soovitan, et olge oma nõudmistes teisele poolele valmis tegema järeleandmisi ja seda selleks, et laps saaks olla laps. Ärge sundige teda tegema raskeid valikuid – kas mina või tema, kelle kodu on kodusem. Laps vajab, eriti just eelkoolieas, stabiilset elukorraldust, rutiini ja kindlaid reegleid, sageli isegi rituaali enne magamaminekut – pesemine, raamatu lugemine ja kalli – see loob turvatunde. Tema maailm on siis paigas.
On ka peresid, kus põhjuseks on vanemate oskamatus või soovimatus oma probleemidele
lahendust leida. Neil puhkudel tuleb lastekaitsetöötajal võtta suurem vastutus lapse elukorralduslike küsimuste üle otsustamisel ja kui nõustamisest ning pere toetamisest ei aita, tuleb seaduse jõuga lapse õigusi kaitsta. Sageli tundub, et tulise vaidluse käigus on laps oma probleemidega hoopis tahaplaanile jäänud ning vanemad võitlevad teineteisega, laps on vaid vahendiks, kelle kaudu saavutada soovitud tulemust.
Lauset: sa ei näe teda enam iialgi... öeldakse teisele poolele lubamatult sageli. Kui vanemad meie nõustamise tulemusena kokkulepet ei saavuta, on neil õgus pöörduda kohtusse.
Tahaksin emadele-isadele meelde tuletada, et kuigi te soovite kumbki oma eluga eraldi edasi minna, siis last puudutavates küsimustes peate te tegema kõik endast oleneva, et kokkuleppeid saavutada. Lapse jaoks olete ja jääte te vanemateks, kes peavad kasvatamise küsimustes samu asju nõudma, samu reegleid seadma… segadus lapse hinges läheb muidu väga suureks, niigi on ta kurb ja tihti arvab, et emaisa ei ela sellepärast enam koos, et tema paha oli! Säästke oma lapsi nii palju, kui suudate ja tehke laste nimel kompromisse.
Mõtlen siinkohal seda, et ärge vaielge lapse kuuldes ega öelge teineteisele sõnu, mida hiljem võib-olla kahetsete. Laps ei jää ju igavesti lapseks.
Pedagoog ja psühholoog Tõnu Ots on öelnud, et murdeeas löövad välja eelmisel perioodil – kodus ja lasteaias – tehtud kasvatusvead.
Kuna on lugemisaasta, kasutan juhust anda veel üks soovitus: lugege lastele raamatuid. Kahtlemata on olemas vägagi arendavaid multifilme, kuid neis on nii sündmus kui ka see, kuidas kangelased sellele reageerivad, kohe näha. Raamatuid lugedes ja jutustusi kuulates hakkab tööle lapse kujutlusvõime ning ettetulevate probleemide korral saab ta võimaluse olukord emotsionaalselt läbi elada, oma tundele reageerida.
On see siis kurbus, viha või mis tunne iganes. Kui sama sündmus hiljem elus juhtub, on laps selleks juba ette valmistunud, olukord on talle tuttav ja ta suudab oma emotsioone suunata. Arvan, et mitte üksi mina ei ole märganud kinos lapsi, kes raske situatsiooni, näiteks kangelase õnnetuse või surma korral ei oska reageerida...
olukord tekitab neis segadust ja hirmu ning et sellest üle olla, naeravad nad valjuhäälselt.
Ka need lapsed kasvavad suureks ning siis kohtame me täiskasvanuid, kes ei oska oma
emotsioone kontrollida, satuvad pidevalt sekeldustesse, neil on raskusi suhtlemise ja suhete hoidmisega.
Lugedes lastele raamatuid ja arutledes loetu üle, annavad vanemad lapsele teadmisi iseenda ja oma tunnete kohta ning oskuse tunnetele reageerida. Nii saame kindlustada nende parema toimetuleku elus.
Meie lapsed on meie tulevik – tõepoolest ilus ütlemine, kuid kui tihti me sellele oma igapäevaste tegemiste juures mõtleme ja kas adume, kui sügavamõtteline see lause tegelikult on?
Me kõik saame anda oma panuse parema ühiskonna kujundamisse, kui oleme üksteise
suhtes hoolivamad. Kuigi laps ise on väike, ei ole seda kunagi tema mure.