Kas kodutust on võimalik vältida?

Küsimust, kas kodutust on võimalik vältida, on ajast aega ikka küsitud. Kes on kodutu, miks ta on kodutu, mis on üldse kodutus? Kas inimene ehk on ise süüdi, et ta on kodutu? Või on selles oma osa ka ühiskonnal? Kui jah, siis milline osa? Mis on juhtunud, et meil on inimesi, kelle kohta saab öelda – kodutu.


Eve Lääts (MA, sotsiaaltöö)
Resotsialiseerivate sotsiaalteenuste juht
Tallinna Sotsiaaltöö Keskus


Ühe teise riigikorra ajal neid ju nagu polnud – ametlikult. Aga praktilises elus olid nad toonagi olemas koondmääratluse „hulkurid“ all. Hulkurlus oli aga keelatud ja sellised inimesed „paigutati“kiiresti üldsuse silma alt ära, sealjuures
liialt mõtisklemata, miks need inimesed hulkusid. See aeg sai mööda koos omariikluse taastamisega ja kodutus kui nähtus kerkis üha jõulisemalt meie teadvusse eelmise kümnendi keskpaigas.
Kuid paradoksaalsel kombel ei ole Eestis ametlikku kodutuse määratlust tänaseni.
Seega räägime igapäevases kõnepruugis nähtusest, mida ametlikult meie riigis
ei eksisteeri, kuid mis laias maailmas, sh Euroopa riikides ja tänaseks meilgi üksjagu põhjalikult uuritud. Eestile sobib erinevate uurijate (Kõre jt) andmeil kõige
paremini Rootsis kasutatav määratlus: kodutu on inimene, kellel puudub isiklik
või üüritud eluase või alalised majutustingimused ning kes on suunatud ajutisele
alternatiiveluasemele (nt varjupaigad, sotsiaalmajutusüksused jmt) või ööbib
väljas.
Kuid kodutuse sisuline tähendus on mitmetahulisem ja kindlasti midagi enamat kui lihtsalt ööbimiskoha puudumine, seda ei ole võimalik mõista teadmiseta, mida tähendab “kodu”.
Tavateadvuses tähendab „kodu“ kohta, kuhu inimene kuulub, see tähendab enamasti ja üldjuhul turvalisust, perekonda, oma “kindlust”. Kodutus seevastu kannab endas mitte kuskile kuulumise tähendust, eemaldumist ühiskonna igapäevasest elust. See on sotsiaalne tõrjutus, mille üheks näitajaks on sotsiaalsete suhete puudumine. Sotsiaalse tõrjutuse mõju ühiskonnale on uuringutega kindlaks tehtud: läheb kalliks maksma ja see pole ainult tõrjutu probleem, vaid puudutab kogu ühiskonda ja tema
arenguvõimelisust. Mida rohkem on tõrjutuid, seda väiksem on ühiskonna arenguvõime. Kusjuures teadlaste poolt on kindlaks tehtud seegi, et tõrjutus taastoodab tõrjutust. Kodutus on vaid üks sotsiaalse tõrjutuse ilmingutest. Tee kodutuks saamisele pole aga keeruline, sageli on see seotud töötuse, sõltuvusprobleemide,
võlgade ja ülejõu käivate finantskohustuste võtmisega või ka vaimse tervise häiretega.
Arvestades kodutuse põhjuste mitmekesisust, on küsimus üksikisiku süüst oma kodutuse seisundis üsnagi kohatu ja sildistamine kõike muud kui abistav.
Mida vähem on sotsiaalselt tõrjutuid, sh koduta inimesi, seda tulusam on see ühiskonnale. Paraku on tõsiasi, et mitte üheski arenenud riigis pole siiani
õnnestunud kodutust vältida, ka mitte kõige jõukamates ühiskondades. Miks?
Ühelt poolt vaimse tervise kõrvalekalletest tulenev kodutus, mis võib tabada
mis tahes ühiskonnakihi liikmeid, aga samuti ka kodutus sõltuvuskäitumise, suurte majanduslike riskide võtmise või vangistusest vabanemise tagajärjel ei küsi n.ö klassikuuluvust. On võimalik, et mõnelgi puhul on hulkurlus ja koduta olemine elustiil e inimese täielik ja teadlik vaba valik, kuid üldjuhul kindlasti see nii ei ole. Kas kellelgi on seadusest tulenevat õigust kodutule inimesele öelda, et see „elustiil“ „meile“ei sobi? Siit aga küsimus, et kes on see„meie“? Ainult juhul, kui see inimene rikub seadust e sooritab väär- või kuriteo, on ametivõimudel õigus sekkuda inimese eraellu. Üldjuhul aga need inimesed olulisel määral seadusi ei riku.
Nii et sekkumiseks puudub enamasti seaduslik alus. Aidata saab vaid neid inimesi,
kes ise seda soovivad ja abi poole pöörduvad. Tahte vastaselt kellelegi abi osutada ei ole võimalik. Kindlasti tasuks aegajalt võtta ja lugeda ka meie oma riigi Põhiseadust, eriti aga siis, kui üle huulte kipub küsimus, miks „neid“ (st kodutuid) ometi ära ei panda kuhugi…
Seega, kodutust päriselt vältida ei ole võimalik. Olenemata ühiskonna jõukuse tasemest „toodab“ see sama ühiskond alati ise kodutuid. Paraku.
Ühiskonna arenguvõime ja sidususe üks võtmeküsimus on, kuivõrd suudame kodutuseni viivaid sotsiaalse tõrjutuse ilminguid ennetada: tegelemine sõltuvuste ennetamisega, pikaajalise töötuse ja vaesuse ennetamisega, peresuhete tugevdamise, vaimse- ja füüsilise tervise hoidmise ja ravi/rehabilitatsiooni kättesaadavusega, kättesaadavate hindadega eluasemete võimaldamine, majandusliku riskikäitumise ohjamine jpm. Kodutus on kõikidele nähtav, aga paraku sotsiaalse tõrjutuse kui suure
sotsiaalse „jäälaeva“ väike veepealne nähtav osa.