1. september 2010 hakkas kehtima uus põhikooli- ja gümnaasiumi seadus (edaspidi PGS) ja kuna nimetatud seadus erineb tuntavalt eelnevast, on hea aeg teemat lähemalt käsitleda.
http://www.estlex.com/tasuta/?id=7&aktid=123090&fd=1
Terje Luude
Lastekaitse vanemspetsialist
Koolikohustuse täitmise ning selle tagamise teema on alati aktuaalne olnud, kuna just haridus annab inimestele tööturul parema konkurentsieelise. Töötav inimene on teadagi kasuks kogu ühiskonnale. Riigikontroll uuris 2007. aastal koolikohustuse täitmist ja selle tagamist.
Analüüsi tulemusena tõdeti, et koolikohustuse mittetäitmise mõiste oli osapooltele (kool, kodu, kohalik omavalitus) jätkuvalt ebaselge; ligikaudu 2% õpilastest (3100 õpilast) puuduvad koolist põhjendamata enam kui 20% tundidest ning samuti oli probleemiks laste õppetöös edasijõudmine ja mistõttu oli kõrge katkestajate hulk.
Paljud vajakajäämised on arvesse võetud uue PGS-i koostamisel. Ja tulemuseks on märgatavalt täpsem kirjeldus kolme osapoole – lapsevanem-kool-kohalik omavalitsus – roll koolikohustuse täitmise tagamisel.
Alljärgnevalt väike kokkuvõte olulisemast ning linnavalitsuse poolsetest võimalustest koolikohustuse täitmise tagamisel.
Linnavalitsuse rolli koolikohustuse täitmise toetamiseks kirjeldab § 13, kus öeldakse, et koolikohustusliku isiku elukohajärgne linn toetab koolikohustuslast,
tema vanemat ja kooli ehk siis linnavalitus korraldab koolikohustuslike isikutega tegelemist, selgitab välja koolis käimist takistavad põhjused ning rakendab sobivaid
meetmeid koolikohustuse täitmiseks, võib korraldada koolitusi vanematele, kelle lapsed ei täida koolikohustust, et toetada neid tingimuste loomisel koolikohustuse täitmiseks või esitab vajadusel alaealiste komisjonile taotluse alaealise õigusrikkumise asja arutamiseks.
Uudne selles paragrahvis on punkt 3, sest nüüd hakkab taotlusi koolikohustuse
mittetäitmise korral koolipoolse info, koduse olukorra kontrollimise ja läbiviidud nõustamiste järel alaealiste komisjonile esitama sotsiaalhoolekande osakond. Varem tegid koolid seda ise.
Seadus kirjeldab põhjalikult ka vanema kohustusi ja neid käsitletakse § 11, mille p 1ütleb, et vanem on kohustatud võimaldama ja soodustama koolikohustuse täitmist ehk
siis looma lapsele kodus õppimist soodustavad tingimused ja õppes osalemise eeldused. Esitama koolile oma kontaktandmed ja teavitama nende muutustest, aga ka tutvuma koolielu reguleerivate aktidega. Tegema koostööd kooliga ning kasutama meetmeid, mida talle pakub kool või elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Samuti on vanem kohustatud pöörduma kooli ettepanekul nõustamiskomisjoni poole. Ja veel on lastevanematel endil võimalus vajadusel taotleda koolilt või linnavalitsuselt abi ja tuge koolikohustuse täitmise tagamiseks.
Kohaliku omavalituse seisukohalt on aga oluline sama paragrahvi p 2, kus öeldakse, et kui vanem ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustusi, on valla- või linnavalitsus kohustatud kasutusele võtma vajalikud meetmed lapse õiguste kaitsmiseks. Selle punkti alusel võib näiteks eraldada lapse perest ja algatada vanema(te) hooldusõigusepiiramisi.
Lapse õiguste tagamist käsitletakse ka § 37, mille kohaselt osalevad lapse arenguvestluses õpilane, klassijuhataja ja piiratud teovõimega (alla 18a) õpilase puhul vanem. Kuid kui kool ei ole saanud koolikohustusliku õpilase vanemaga kontakti, et leppida kokku arenguvestluse aeg või vanem ei ole teistkordselt ilmunud arenguvestlusele kokkulepitud ajal, teavitab kool sellest õpilase elukohajärgset valla- või linnavalitsust, kes korraldab vajaduse korral lapse õiguste kaitsmiseks vajalike meetmete rakendamise.
Esmakordselt annab seaduse § 14, mis räägib vanema vastutusest koolikohustuse täitmise tagamata jätmise eest, võimaluse kohaldada lapsevanemale rahatrahvi ehk siis p 1 kohaselt võib vanemat karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, kui tema koolikohustuslik laps ei ole kantud ühegi kooli nimekirja või on ühe õppeveerandi jooksul põhjendamata puudunud rohkem kui 20 protsendist õppetundidest. Kuid sama paragrahvi p 2 ütleb, et vanemat ei karistata, kui ta on koolilt või õpilase elukohajärgselt linnavalitsuselt taotlenud koolikohustuse täitmise tagamiseks meetmete rakendamist või on ta nõustunud kooli või linnavalitsuse poolt pakutud ja rahastatud meetmega ning ise aktiivselt neis osaleb, st vanem läheb koolitustele,
nõustamistele, treeningutele jms.
Kindlasti ei ole sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsespetsialistide esmaseks eesmärgiks eraldada lapsi peredest ja kohaldada vanematele rahatrahve, sest ei üks ega teine ei taga veel koolikohustuse täitmist. Kindel on see, et laps peab käima koolis kas põhikooli lõpuni või 17. eluaastani ning kohustuse täitmise peab tagama lapsevanem. Kui aga lapsel on probleeme kooliskäimisega, siis näitab lastekaitsetöötajate praktika, et sellistel juhtudel esinevad peres mitmesugused sotsiaalsed probleemid, mis ühel või teisel viisil vajavad sekkumist.
Palju enam lähtuvad spetsialistid faktist, et lapsevanema roll ei ole kerge ning tänases postmodernistlikus ühiskonnas, kus maailm kiirelt muutub, ongi keeruline toime tulla puberteedieas lastega. Pigem on vanemana arukas hinnata adekvaatselt oma oskusi ja võimeid ning osaleda lapsevanemate koolitustel, pakuvad seda siis koolid, eraettevõtjad või sotsiaalhoolekanne.
Sageli aitavadki positiivseid muutusi ellu kutsuda väikesed sammud, näiteks on sotsiaalhoolekande osakonnal võimalus peresid suunatan erinevatele teenustele. Väga heaks partneriks nii spetsialistidele kui ka peredele on Kristiine lastepäevakeskus (Sõpruse pst 5, Tallinn), kus toetatakse peresid just kooliprobleemide esinemise korral. Lapsed saavad õpiabi, toitlustamist, tuge vaba aja sisustamisel ning vanemad koos lastega vajadusel psühholoogilist nõustamist. Lisaks pakutakse vanematele võimalust osaleda vanemlike oskuste arendamise tugirühma töös.
Täpsemat teavet saab keskuse kodulehelt aadressil: http://www.kristiinesk.ee/Laste_paevakeskus_6.htm
Kindlasti soovitame seadusega lähemalt tutvuda igal kooliskäiva lapse vanemal, et tagada kooli- ja kodurahu.
No comments:
Post a Comment