MILLISED ON ALTERNATIIVSED VÕIMALUSED EESTKOSTELE

Eestis kehtib veel möödunud aegade pärandina eestkoste süsteem.

Eve Pilt
Eesti Patsientide Esindusühingu jurist

Eestkostjat võib määrata täiskasvanud psüühikahäirega ja/või vaimupuudega inimesele, kes kestvalt ei saa aru oma tegude tähendusest ja ei suuda nende eest vastutada. Kui kohus on sellisele inimesele eestkostja määranud, siis loetakse, et inimesel on piiratud teovõime selles ulatuses, mis kohtumääruses on märgitud. Sellisel juhul teeb inimese enda eest nimetatud toiminguid kohtu poolt määratud eestkostja.
Eestkostja määratakse üldreeglina kas lähedaste või kohaliku omavalitsuse avalduse alusel juhtudel, kui inimene ei saa hakkama oma isiklike ja varaliste õiguste ning kohustuste täitmisega. Eestkostja määramise menetlust võib alustada ka kohus, kui tsiviilmenetluse raames tekib kahtlus selles, kas inimene on võimeline tulenevalt oma vaimse tervise seisundist kohtus toimuvast täiel määral aru saama. Ideaalis peaks eestkostja oma eestkostetavaga enne tähtsate otsuste vastuvõtmist nõu pidama.
Tegelikkuses toimub see niimoodi harva.
Kõigi kõrvu on ilmselt jõudnud see asjaolu, et Euroopa rahvastik vananeb.
Samuti on paljud kuulnud faktist, et iga neljas inimene põeb elu jooksul mingit psüühikahäiret. Psüühikahäirete osakaal näitab elanikkonna hulgas jätkuvat kasvutendetsi. Seega võib varsti jõuda olukorrani, kus poolele elanikkonnast tuleb kaaluda eestkostja määramist.
Eesti president allkirjastas 2007. a. ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni. Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni artikkel 12 sätestab, et puuetega inimestel on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel. Sotsiaalministeerium töötab selle suunas, et Riigikogu selle konventsiooni lähitulevikus ka ratifitseeriks. Euroopa Nõukogu võttis eelmisel aastal vastu soovituse kestvatest volikirjadest ja tulevikku suunatud juhistest.
Käesoleva aasta 1. juulist hakkas kehtima uus perekonnaseadus, mille kohaselt võib määrata eestkostja ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.
Nagu eelpooltoodud lühikesest kirjeldusest näeme, on rahvusvahelised organisatsioonid suunanud oma tähelepanu sellele, et leida inimestele, kes vajavad oma eluga toimetulekuks abi, võimalikult vähem nende ellu sekkuvaid ja õigusi piiravaid abinõusid.
Ka Eesti perekonnaseadus toetab leebemaid lahendusi võrreldes varasemaga.
Eestkostega võrreldes vähempiiravate võimaluste olemasolust psüühikahäirega inimeste toimetuleku toetamiseks üksi ei piisa.
On vaja muutust kõigi asjassepuutuvate inimeste ja organite (kohalik omavalitsus, kohtud, rehabilitatsioonimeeskonnad, hoolekandeasutused) mõtteviisis ja head tahet, et loobuda eestkostja määramisest ja leida inimestele, kellele varem oleks määratud eestkostja, vähempiiravad võimalused eluga toimetulekuks.
Et otsustajad ja abivajav inimene oskaksid oma valikuid paremini teha, tuleb abivajajat igakülgselt informeerida nii rohkem- kui vähempiiravatest võimalustest ja aidata tal endale teadvustada vastutust oma elu eest. Selline koostöö toimib muidugi
vaid juhul, kui abivajaja tunnistab, et tal on abi tarvis ja peab kinni sõlmitud kokkulepetest.
Juhul kui Teil, austatud lugejad, tuleb oma elus teha see raske otsus, kas määrata oma lähedasele inimesele eestkostja või valida mingi muu abivahend, siis soovitan Teil mõelda, millist lahendust sooviksite siis, kui Te ise olete abivajaja rollis.