Eesti NSV Põllutöö Rahvakomissari käskkirjaga nr. 144 20. septembrist 1945 nimetati tehas ümber Tallinna Mootor-Remonttehaseks. Sageli on seda tehase segi aetud analoogilise tehasega, mis asus Kadaka tee 6. See oli Riigimõisate Peavalitsusele allunud Auto-Traktoriremonttehasest, mille direktoriks oli (G. Mõtus). Selle ettevõtte kohta on erinevatel aegadel käibel olnud mitmeid nimetusi, sh. Traktori- ja masinaremonditehas, Traktoriremonditehas, Auto-Traktoriremonttehas nr. 1.
Pärast ehituskrundi ülevõtmist mööblitööstuselt „Rahvamööbel“ alustas tehase juhtkond koos Põllutööministeeriumi Mehhaniseerimise Valitsusega tehase töökodade paiknemise struktuuri väljatöötamist.
Ehitustrust nr. 1 alustas tehase ehitustöödega 1945. aasta augustis. Tehnikat oli tollal vähe, kuid ainuüksi ekskavaatori abil kaevatud vundamendikraavid muutsid lühikese ajaga senise idüllilise piirkonna tõeliseks ehitusplatsiks. Siia toodi kümneid autokoormaid paekive ning 1945. aasta suvel töötas vundamendi rajamisel iga päev 80–100 ehitajat.
Vilgas ehitustöö ei vaibunud sellegi poolest. 1947. aasta veebruaris oli valminud Mootor-Remonttehase valukuuri, garaaži ja laoruumi müürid. Need vajalikud ruumid asusid kahes 750 m2 suuruses hoones. Sama aasta suvel olid lõpetamisel peakorpuse 1. korruse müüritööd. Ehitusobjektil oli pidevalt 115-120 töömeest. Müüritööd jätkusid ilma probleemideta ning ehitajad suutsid olla mõnda aega isegi graafikust ees, kuid probleemid tekkisid siis, kui oli vaja katust teha ning aknaid ja uksi ette paigaldada. Saematerjali puudumine isegi seisatas lühikeseks ajaks töö. Probleem oli terav, sest Moskvast oli saa saabumas suurem kogus masinaid ja seadmeid selle tehase jaoks. Lahtise taeva all seistes, võisid need tõsiselt kannatada saada.
Olukord nii ekstreemseks siiski ei läinud. Lubatud saematerjal, samuti aknad, uksed jm. vajalik tööde jätkamiseks siiski saabus. Sama aasta augustis oli suur osa peakorpusest katuse all. Augustis oli tehases tootva töö peal ametis kuus inimest. Aasta lõpuks töötas Tallinna Mootor-Remonttehases 70 töötajat, neist 43 noortöölist suunati Paide Tööstuskoolist.
5. septembril 1946. aastal andis Mootor-Remonttehase senine direktor E. Uukivi tehase juhtimise üle uuele direktorile Gustav Mõtusele. Ta oli varasemal ajal ka kõrval asunud Auto-Traktoriremonttehase (Mustamäe tee 18a ning tollal Kadaka tee 6) direktor ning seetõttu peeti neid kahte tehast algusest peale üheks ja samaks ettevõtteks. Tehase üleandmise ajaks oli ehitustrust viinud katuse alla tööpinkide remontosakonna ruumid. Hoonetel olid aknad ees ning need olid klaasitud. Tegemata olid põrandad ja sisemised vaheseinad samuti kõik viimistlustööd. Ehitustrustil nr. 1 olid pingelised suhted Mootor-Remonttehase juhtkonnaga, sest nad nõudsid ehitustöö alustamist kooskõlastamata projekti alusel. Olukord kujunes selliseks, et 9. mail 1946. aastal katkestati kõik ehitustööd objektil.
Eesti NSV Põllutööministeeriumi Mehhaniseerimise Valitsuse kaudu viidi 1946. aasta I poole kapitaaltööde tiitlisse 600 000 rubla.
Esimese toodangu andis käitis 1947. aastal. Algul valmistati elektrijaamade diiselmootorite tagavaraosi ning laagreid sisetreipinkidele, millele lisandusid traktori hammasrataste valmistamine. 1947. aastal tegid tehase peamiselt noortöölistest töötajad 54 mootoril kapitaalremonti. See oli tõhus abi põllumeestele ja kaluritele, sest tehnikat oli pärast sõda niigi vähe alles jäänud.
Mootor-Remonttehas teenindas Põhja-Eesti masina-traktorjaamu ja masinaühistuid. Kevadkülvi ettevalmistamiseks pidi 1948. aasta I kvartali jooksul tegema kapitaalremonti veel 13 traktori mootorile masina-traktorijaamast ja peale selle veel 56 mootoriblokki masinaühistutest. Kõik need olid korraga remondis. Olukorra tegi raskemaks see, et mootoreid hakati remonti tooma alles detsembri keskel ja peamiselt jaanuaris.
Tehas laienes tasapisi veelgi. Tallinna Linna TSN TK otsusega 1948. aasta septembrist liideti Mootor-Remonttehasega Kadaka tee ja Paldiski mnt. nurgal asunud eramaja (kinnistu nr. 4185) 675 m2 suurune maa-ala, mida varem kasutati aiamaana.
NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega 1. veebruarist 1949 kuulus reorganiseerimisele Tallinna Mootor-Remonttehas Tallinna Remonttehaseks (nimetatud ka Tallinna Remonditehaseks). Tehase rekonstrueerimine oli pikem protsess ning selle ettevalmistused algasid kohe pärast ülalpool vastuvõetud otsust. Reorganiseeritud tehasel oli näiteks ette nähtud tehase klubi, lastesõim ja –aed. Mootor-Remonttehase direktor pöördus 19. aprillil 1949. aastal peaarhitekt Voldemar Tippeli poole, ettepanekuga rajada need hooned Paldiski mnt. ja Kadaka (Mustamäe) tee nurgal asuvasse parki. 1953. aasta kevadel moodustati tehase ehitusgrupp, mis hakkas jätkama Ehitustrusti nr. 1 poolt Paldiski mnt. äärde püstitava elamu ehitamist. Ehitusgrupp ehitas maju kokkuhoidlikumalt ja kvaliteetsemalt kui Ehitustrust nr. 1. 23. detsembril 1954 valmis Paldiski mnt. äärde teine terrasiitkrohviga elumaja ning 2. juulil 1956 Paldiski mnt. äärde ka kolmas elumaja. Ehitusgrupp rajas Mehaanika 17 tehase lasteaia ning tehase territooriumile ühiselamu. Ehitati ümber söökla, meditsiinipunkt ja konstrueerimisbüroo. 1956. aasta novembris hakati ehitama tehase võimlat. Blankenthali pargi kõrval asunud karjamaale toodi suurel hulgal ehitusmaterjali ning hakati rajama vundamenti.
Märksa keerulisemad muutused kaasnesid tootmisprotsessi ümberkorraldamisega.
NSVL Ministrite Nõukogu otsusega 1. veebruarist 1951 nimetati senine Tallinna Mootor-Remonttehas ümber Tallinna Remonttehaseks. Põhikirja alusel allus tehas Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumile selle Masina-Traktorjaamade Peavalitsuse kaudu. Tehase ülesandeks oli põllumajanduse traktori- ja kombainimootorite kapitaalremont ja statsionaarsete mootorite remont masina-traktorijaamadele, remondiseadeldiste tõmbiku komplektide ja tööriistade valmistamine masina-traktorijaamade töökodade ja traktoribrigaadide jaoks ja muude toodete valmistamine.
Traktorijaamade jaoks eriliste kepsu- ka raamlaagrite treipinkide valmistamine sõltus tehase valutsehhi tööst. Treipingi üksikdetailid valmisid just seal ja need kaalusid 3-120 kg. Tööpinkide kokkumonteerimine nõudis algul aega 15 tundi, 1954. aastal lühenes see 4-5 tunnini.
Tallinna Remonttehast juhtis kuni 19. maini 1954. aastani Arnold Veimer. Pärast A. Veimeri määramist Eesti NSV põllumajanduse ministri asetäitjaks, sai uueks direktoriks Gustav Mettus (Metus, Mõtus), kes seni töötas samas tehases peainsenerina. Varasemal ajal töötas ta ka sama tehase direktorina.
Tehase üleandmise aktist selgub, et 1954. aasta plaani järgi pidi tehas valmistama 600 laagrite treimise tööpinki URB-VP. Lepingu järgi oli nende tööpinkide kogu maksumuseks 5,16 miljonit rubla. 1. maiks 1956 oli neid valmistatud 250. Plaani järgi tuli teha 200 traktoril kapitaalremonti. Sama aasta 1. maiks jõuti korda teha 82 traktorit. Tehas valmistas ka diiselmootorite „Maklaren“ tagavaraosasid ning aasta jooksul tuli neid valmistada 3,5 miljoni rubla eest. See oli tulus töö ning esimese 4 kuuga valmistati 1,7 miljoni rubla eest defitsiitseid tagavaraosasid. Veel oli tehase plaanis 90 000 hammasratta valmistamine traktorile SHTZ. Kuna nelja kuu jooksul ei saabunud tehasesse hammasrataste valmistamiseks vajalikke seadmeid, siis seda tellimust ei saanud esialgu täita. Suured ümberkorraldused jätkusid sellega, et tehas spetsialiseerus 1956. aastal ekskavaatorite tootmisele, kuid seda ajajärku vaatleme edaspidi.
Samal ajal toimus ka Sovhooside Ministeeriumile allunud Auto-Traktoriremonttehase nr. 1 väljaehitamine. 20. mail 1946 eraldati Kadaka tee 6 asunud tehase tööstushoonete laiendamiseks ja garaažide ehitamiseks ca 1,5 ha suurune maa-ala.
1952. aastal andis Auto-Traktoriremonttehase senine direktor Lembit Remmelgas tehase juhtimise üle uuele direktorile Ivan Feodorovile. Eesti NSV Sovhooside Ministeerium ei suutnud kindlustada plaanipärase remondifondi andmist tehasele. Seetõttu tuli tehasel 1952. aastal plaanipäraste tööde asemel tegeleda juhuslikku laadi töödega. Võib-olla ei pingutanud ministeerium tehase eest hoolitsemisega, sest tehas oli suhteliselt väike. 1952. aastal töötas seal vaid 43 töölist, 8 abitöölist ja 1 õpilane. Tehase töötajate arv oluliselt ei suurenenud ka hilisematel aastatel.
1952. aastal koostatud tehase passi järgi oli Mustamäe tee 18a (tollal Kadaka tee 6) krundil kolm suuremat tsehhi. Suurimaks oli Kadaka tee ääres asunud montaažitsehh, mis oli 1-korruseline paekivist 32,3 meetri pikkune ja 13 meetri laiune. See tööstushoone oli rajatud tehase passi andmeil 1870. aastal. Ta oli kitsama küljega tänava poole ning selle ehitise taga asus mootoritsehh (pikkus 61,6 meetrit ja laius 9, 15 meetrit), administratiivmajandushoone (33,07 meetrit pikk ja 12 meetrit lai), mehaanikatsehh (üldpind 392,1 m2) ning lõpuks ühise katuse all keskküte ja elektrikeevituse ruumid. Kõik need hooned olid ühekorruselised. Mootoritsehhi ja administratiivmajandushoone ehitusajaks märgiti samuti 1870. aastat. Kõik need ridamisi asunud ehitised moodustasid omapärase vasakpoolse piirde Kadaka (Mustamäe) tee ääres. Krundi keskosas asus veel kaks hoonestatud ala. Kadaka teele lähemal asunud hoonestuses asusid kütteladu, sepikoda, kaalukoda, plekksepa tööruum, tisleri töökoda ning autogaraaž. Selle taga oli veidi suurem ehitis, kus asusid laod ja osa montaažitsehhist.
Aastate kestel tegutses tehas üksnes Eesti sovhooside traktorite ja autode remondiga. 1954. aastal hakati valmistama põllumajanduse otstarbeks uudistooteid, mida viidi peamiselt Nõukogude Liidu erinevatesse piirkondadesse.
1954. aastal I kvartalis tegeles Auto-Traktoriremonttehas Traktorite ja traktorimootorite remontimisega ning tuli selle ülesandega edukalt toime. II ja III kvartalis aga seda liiki töid polnud tehases ette nähtud ning tehas spetsialiseerus põhulohistite, karusloomakasvatusele mõeldud puurikarkasside, aerogeneraatorid viljaparasiitide hävitamiseks jm. põllumajandusele vajalike mehhanismide tootmisele. Erinevalt varasemast ajast ei valmistanud tehas toodangut Eesti põllumehe jaoks, vaid see suunati NSV Liidu erinevatesse piirkondadesse. 26. augustil 1954. aastal andis tehase senine direktor Ivan Feodorov juhtimise üle Zavalgun Jakubovile tehase juhtimise. Tehases töötas tollal 45 töölist, abitöölisi oli 7, kohakaasluse alusel töötas veel 3 töölist ning mittetootva tööga tegeles 3 inimest. Üleminek uuele toodangule tekitas algul ettevõttele suuri raskusi. Alles 1954. aasta lõpus hakkas normaalsemalt toimima NSV Liidu Sovhooside Ministeeriumi varustussüsteem ning tehase direktori Z. Jakubovi andmeil täideti 1954. aasta plaan juba 1. novembriks.
1955. aastal moodustas traktorimootorite remont Auto-Traktoriremonditehases vaid väikese osa üldisest töömahust. Peamiselt valmistati põllumajanduse otstarbeks mitmesuguseid mahuteid, põhulohisteid, aerogeneraatoreid ja teisi mehhanisme.
18. mai 1956. aasta NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega nr. 663 allutati alustati Tallinna Remonttehase ja Tallinna Auto–Traktoriremonttehase nr. 1 liitmist ja reorganiseerimist. Sellega seoses andis Tallinna Auto–Traktoriremonttehase nr. 1 direktor M. Kornilov tehase üle Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi Mehhaniseerimise osakonna ülemale Aleksei Müürisepale.
NSV Liidu Ehituse- ja Teedemasinaehituse Ministeerium 1. aprillil 1956. aasta käskkirjaga võeti üle ja liideti Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Tallinna Remonttehas ja Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi Tallinna Auto–Traktoriremonttehas nr. 1 ning nende kahe tehase baasil moodustati Tallinna Ekskavaatoritehas.
 |
| Tallinna remonditehas 1950-ndate esimesel poolel |
Sõjajärgsetel aastatel rajati juba olemasolevate tööstuste juurde ka mitmeid uusi ettevõtteid. Vanemad Lilleküla elanikud mäletavad seda Ekskavaatori tehase ja nooremad Talleksi nime all. Veelgi nooremad reeglina ei tea kumbagi neist ning ei saa hästi aru, mis asjaoludel kujunes Mustamäe tee paarisnumbritega tänavapoolel kaootiline hoonestus. Läbi aegade on sealsel tehasel olnud mitmeid nimesid. Vanimaks nimeks oli Tallinna Põllumajandusmasinate Remondi Tehase ehitustöid ei alustatud tühjalt kohalt. Tehase ehitamist 1940. aastal meenutab Põllutöö Rahvakomissar G. Abels mälestuste järgi alustati juba 1940. aastal sellele kohale mööblitööstuse „Rahvamööbel“ tootmishoonete ehitamist. Töödega lõpuni ei jõutud ning 1944. aasta sügisel olid Mustamäe tee 6a (tollal Kadaka tee 4 krundil vaid pooleliolevad müürid.
NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrusega nr. 1228 10. oktoobrist 1944 asutati Mootori-Remonditehas Tallinnas. Põhikirja järgi allus tehas Eesti NSV Põllutöö Rahvakomissariaadi (hiljem Ministeeriumi) Mehhaniseerimise Valitsusele. Tehase tegevusalaks oli põllumajandus traktorite, statsionaarmootorite, masina-traktorjaamade metallitöötlemispinkide remontimine ja nende osade restaureerimine ning uute osade valmistamine.
16. novembril 1944 pöördus G. Abels Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poole taotlusega eraldada Tallinna põllumajanduslike traktorite-mootorite kapitaalremont- ja osade valmistamise tehasele endine „Rahvamööbli“ krunt, mida Kohaliku Tööstuse rahvakomissariaadile alluvad tehased niikuinii sõja oludes ehitada ei suuda. Põllumajandustehnika kapitaalremondiga aga tuleb kohe alustada. Juba 24. novembril 1944. aastal anti Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu korraldusega nr. 373 Kadaka tee 4 kinnistu koos seal asuvate päraldistega Masinatehase, Kerge ja Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadi alluvusest Põllutöö Rahvakomissariaadi alluvusse. Uue tehase ehitamine Kadaka tee ja Paldiski mnt. nurgale oli vastuolus seniste planeerimiskavadega. 30. detsembril 1944. aastal Mootor-Remonttehasele saadetud kirjas soovitas linna peaarhitekt V. Tippel ehitada tehas Lasnamäele. Majandusmehed osutusid siiski võimukamateks ning peagi kooskõlastasid arhitektuurivõimud tehase projekti koostamise ning ehitustööde kava. Kadaka tee 4 ehitustööd pidid esialgse kava kohaselt toimuma 1945. aasta III ja IV kvartalis ning osa peahoonest pidi valmima juba 1. septembriks 1945. Tehase asutamise ajaks loeti 14. novembrit 1944. aastat. Tehase direktor Ernst Uukivi ning mitmed töötajad aitasid organiseerida ehitustöid ning hankida materjale. Esimeseks pearaamatupidajaks oli J. Paju. Tehase kontor asus esialgu Pikk 40. selles majas asus Põllutöö Rahvakomissariaadi Mehhaniseerimise Valitsus. 8. detsembril 1944. aastal koostatud aktiga andis Eesti NSV Masinaehituse, Kerge ja Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadi Tootmis-Tehnika osakonna juhataja Moisei Šats ja Mööblitööstuse „Rahvamööbel“ direktor Alide Kalberg Kadaka tee 4 krundi üle Mootor-Remonttehase direktor Ernst Uukivile.
Kui nüüd tagasi tulla Tallinna Mootor-Remonttehase juurde, siis vanemate põliselanike mälestuste järgi meenutas tulevase tehase vahetu ümbrus tüüpilist maapiirkonda. Kui mitte arvestada väikseid tööstusi Kadaka tee 4 krundil, siis domineerisid seal ikka veel suured põllud ning ümbruskonnas laiusid heinamaad koos hõreda hoonestusega. Siin-seal karjatati lehmi ja teisi koduloomi.
Tallinna Mootor-Remonttehase kasutuses oli arvatavasti juba 1944. aastal Blankenthali suvemõisa kõrval 98 meetri laiune ning 120 meetri pikkune maatükk. Kitsam külg paiknes Mustamäe tee ääres. Tallinna TSN TK 13. veebruaril 1945. aastal toimunud koosolekul otsustati eraldada sellele maatükile veel täiendavalt ca 10 000 m2 suurune maa-ala. Tehase Mustamäe poolne piir ulatus kuni Välja tänava pikenduseni. Algsete kavade järgi pidi Välja tänav ulatuma kuni Pirni tänavani. See tänav aga jäi pikendamata ning põhjuseks võib olla just nimelt Tallinna Mootor-Remonttehase (hilisema Ekskavaatoritehase laiendamine). Eesti NSV Põllutöö Rahvakomissariaadi poolt 1946. aastal vastuvõetud plaani järgi pidi uue tehase ülesandeks olema põllutöömasinate, mootorite jms. remontimine. Tehase struktuuri kuulusid remondi-, instrumentaal- ja mehaanika tsehhid. Neid vajadusi arvestades koostati projektdokumentatsioon ning alustati ehitustegevusega.
26. detsembril 1944 sõlmiti leping Eesti NSV Ehituse- ja Teedemasinatööstuse Rahvakomissariaadi Ehituse Planeerimise Instituudiga Mootor-Remonttehase ehitusprojekti koostamiseks. Tehniline ehitusprojekt kinnitati Tallinna Linna Arhitektuuri osakonna poolt 29. augustil 1945. aastal ja NSVL Põllutööministri poolt 14. mail 1946. aastal. Projekti järgi pidi peahoone põrandapind olema 3903 m2, valukojal 595 m2 ja laohoonel 586 m2. Ehitusluba anti ettevõttele 4. juunil 1946. aastal. Samas sõlmiti leping Ehitustrusti nr. 1 Ehitusvalitsusega nr. 1 tootmishoonete väljaehitamiseks.
Ehitustööd kulgesid oma tõusude ja mõõnadega. Kiirustamine nii töödega kui ka ehitusmaterjali tootmisega andsid peagi endast märku. 1. aprillil 1946. aastal märgati, et osa telliseid müüris on purunenud. Põhjuse tuvastati kiiresti – telliskive oli liiga vähe põletatud, mistõttu nad niiskuse ja külma käes hakkasid peagi ka lagunema. Otsustati 3 korstnat ja 3 kandeposti lammutada, sest sealsed lagunenud kivid paiknesid alumises osas. Trepikoja alumises osas, kus oli samuti terved read laotud praaktellistest, sai purunenud kihid asendada betooniga. Ülejäänud piirkondades sai kergemini vead kõrvaldada, nimelt 4–6 kihi lammutamisega.
Olukord nii ekstreemseks siiski ei läinud. Lubatud saematerjal, samuti aknad, uksed jm. vajalik tööde jätkamiseks siiski saabus. Sama aasta augustis oli suur osa peakorpusest katuse all. Augustis oli tehases tootva töö peal ametis kuus inimest. Aasta lõpuks töötas Tallinna Mootor-Remonttehases 70 töötajat, neist 43 noortöölist suunati Paide Tööstuskoolist.
5. septembril 1946. aastal andis Mootor-Remonttehase senine direktor E. Uukivi tehase juhtimise üle uuele direktorile Gustav Mõtusele. Ta oli varasemal ajal ka kõrval asunud Auto-Traktoriremonttehase (Mustamäe tee 18a ning tollal Kadaka tee 6) direktor ning seetõttu peeti neid kahte tehast algusest peale üheks ja samaks ettevõtteks. Tehase üleandmise ajaks oli ehitustrust viinud katuse alla tööpinkide remontosakonna ruumid. Hoonetel olid aknad ees ning need olid klaasitud. Tegemata olid põrandad ja sisemised vaheseinad samuti kõik viimistlustööd. Ehitustrustil nr. 1 olid pingelised suhted Mootor-Remonttehase juhtkonnaga, sest nad nõudsid ehitustöö alustamist kooskõlastamata projekti alusel. Olukord kujunes selliseks, et 9. mail 1946. aastal katkestati kõik ehitustööd objektil.
Eesti NSV Põllutööministeeriumi Mehhaniseerimise Valitsuse kaudu viidi 1946. aasta I poole kapitaaltööde tiitlisse 600 000 rubla.
Esimese toodangu andis käitis 1947. aastal. Algul valmistati elektrijaamade diiselmootorite tagavaraosi ning laagreid sisetreipinkidele, millele lisandusid traktori hammasrataste valmistamine. 1947. aastal tegid tehase peamiselt noortöölistest töötajad 54 mootoril kapitaalremonti. See oli tõhus abi põllumeestele ja kaluritele, sest tehnikat oli pärast sõda niigi vähe alles jäänud.
Mootor-Remonttehas teenindas Põhja-Eesti masina-traktorjaamu ja masinaühistuid. Kevadkülvi ettevalmistamiseks pidi 1948. aasta I kvartali jooksul tegema kapitaalremonti veel 13 traktori mootorile masina-traktorijaamast ja peale selle veel 56 mootoriblokki masinaühistutest. Kõik need olid korraga remondis. Olukorra tegi raskemaks see, et mootoreid hakati remonti tooma alles detsembri keskel ja peamiselt jaanuaris.
Tehas laienes tasapisi veelgi. Tallinna Linna TSN TK otsusega 1948. aasta septembrist liideti Mootor-Remonttehasega Kadaka tee ja Paldiski mnt. nurgal asunud eramaja (kinnistu nr. 4185) 675 m2 suurune maa-ala, mida varem kasutati aiamaana.
NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega 1. veebruarist 1949 kuulus reorganiseerimisele Tallinna Mootor-Remonttehas Tallinna Remonttehaseks (nimetatud ka Tallinna Remonditehaseks). Tehase rekonstrueerimine oli pikem protsess ning selle ettevalmistused algasid kohe pärast ülalpool vastuvõetud otsust. Reorganiseeritud tehasel oli näiteks ette nähtud tehase klubi, lastesõim ja –aed. Mootor-Remonttehase direktor pöördus 19. aprillil 1949. aastal peaarhitekt Voldemar Tippeli poole, ettepanekuga rajada need hooned Paldiski mnt. ja Kadaka (Mustamäe) tee nurgal asuvasse parki. 1953. aasta kevadel moodustati tehase ehitusgrupp, mis hakkas jätkama Ehitustrusti nr. 1 poolt Paldiski mnt. äärde püstitava elamu ehitamist. Ehitusgrupp ehitas maju kokkuhoidlikumalt ja kvaliteetsemalt kui Ehitustrust nr. 1. 23. detsembril 1954 valmis Paldiski mnt. äärde teine terrasiitkrohviga elumaja ning 2. juulil 1956 Paldiski mnt. äärde ka kolmas elumaja. Ehitusgrupp rajas Mehaanika 17 tehase lasteaia ning tehase territooriumile ühiselamu. Ehitati ümber söökla, meditsiinipunkt ja konstrueerimisbüroo. 1956. aasta novembris hakati ehitama tehase võimlat. Blankenthali pargi kõrval asunud karjamaale toodi suurel hulgal ehitusmaterjali ning hakati rajama vundamenti.
Märksa keerulisemad muutused kaasnesid tootmisprotsessi ümberkorraldamisega.
NSVL Ministrite Nõukogu otsusega 1. veebruarist 1951 nimetati senine Tallinna Mootor-Remonttehas ümber Tallinna Remonttehaseks. Põhikirja alusel allus tehas Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumile selle Masina-Traktorjaamade Peavalitsuse kaudu. Tehase ülesandeks oli põllumajanduse traktori- ja kombainimootorite kapitaalremont ja statsionaarsete mootorite remont masina-traktorijaamadele, remondiseadeldiste tõmbiku komplektide ja tööriistade valmistamine masina-traktorijaamade töökodade ja traktoribrigaadide jaoks ja muude toodete valmistamine.
Traktorijaamade jaoks eriliste kepsu- ka raamlaagrite treipinkide valmistamine sõltus tehase valutsehhi tööst. Treipingi üksikdetailid valmisid just seal ja need kaalusid 3-120 kg. Tööpinkide kokkumonteerimine nõudis algul aega 15 tundi, 1954. aastal lühenes see 4-5 tunnini.
Tallinna Remonttehast juhtis kuni 19. maini 1954. aastani Arnold Veimer. Pärast A. Veimeri määramist Eesti NSV põllumajanduse ministri asetäitjaks, sai uueks direktoriks Gustav Mettus (Metus, Mõtus), kes seni töötas samas tehases peainsenerina. Varasemal ajal töötas ta ka sama tehase direktorina.
Tehase üleandmise aktist selgub, et 1954. aasta plaani järgi pidi tehas valmistama 600 laagrite treimise tööpinki URB-VP. Lepingu järgi oli nende tööpinkide kogu maksumuseks 5,16 miljonit rubla. 1. maiks 1956 oli neid valmistatud 250. Plaani järgi tuli teha 200 traktoril kapitaalremonti. Sama aasta 1. maiks jõuti korda teha 82 traktorit. Tehas valmistas ka diiselmootorite „Maklaren“ tagavaraosasid ning aasta jooksul tuli neid valmistada 3,5 miljoni rubla eest. See oli tulus töö ning esimese 4 kuuga valmistati 1,7 miljoni rubla eest defitsiitseid tagavaraosasid. Veel oli tehase plaanis 90 000 hammasratta valmistamine traktorile SHTZ. Kuna nelja kuu jooksul ei saabunud tehasesse hammasrataste valmistamiseks vajalikke seadmeid, siis seda tellimust ei saanud esialgu täita. Suured ümberkorraldused jätkusid sellega, et tehas spetsialiseerus 1956. aastal ekskavaatorite tootmisele, kuid seda ajajärku vaatleme edaspidi.
Samal ajal toimus ka Sovhooside Ministeeriumile allunud Auto-Traktoriremonttehase nr. 1 väljaehitamine. 20. mail 1946 eraldati Kadaka tee 6 asunud tehase tööstushoonete laiendamiseks ja garaažide ehitamiseks ca 1,5 ha suurune maa-ala.
1952. aastal andis Auto-Traktoriremonttehase senine direktor Lembit Remmelgas tehase juhtimise üle uuele direktorile Ivan Feodorovile. Eesti NSV Sovhooside Ministeerium ei suutnud kindlustada plaanipärase remondifondi andmist tehasele. Seetõttu tuli tehasel 1952. aastal plaanipäraste tööde asemel tegeleda juhuslikku laadi töödega. Võib-olla ei pingutanud ministeerium tehase eest hoolitsemisega, sest tehas oli suhteliselt väike. 1952. aastal töötas seal vaid 43 töölist, 8 abitöölist ja 1 õpilane. Tehase töötajate arv oluliselt ei suurenenud ka hilisematel aastatel.
1952. aastal koostatud tehase passi järgi oli Mustamäe tee 18a (tollal Kadaka tee 6) krundil kolm suuremat tsehhi. Suurimaks oli Kadaka tee ääres asunud montaažitsehh, mis oli 1-korruseline paekivist 32,3 meetri pikkune ja 13 meetri laiune. See tööstushoone oli rajatud tehase passi andmeil 1870. aastal. Ta oli kitsama küljega tänava poole ning selle ehitise taga asus mootoritsehh (pikkus 61,6 meetrit ja laius 9, 15 meetrit), administratiivmajandushoone (33,07 meetrit pikk ja 12 meetrit lai), mehaanikatsehh (üldpind 392,1 m2) ning lõpuks ühise katuse all keskküte ja elektrikeevituse ruumid. Kõik need hooned olid ühekorruselised. Mootoritsehhi ja administratiivmajandushoone ehitusajaks märgiti samuti 1870. aastat. Kõik need ridamisi asunud ehitised moodustasid omapärase vasakpoolse piirde Kadaka (Mustamäe) tee ääres. Krundi keskosas asus veel kaks hoonestatud ala. Kadaka teele lähemal asunud hoonestuses asusid kütteladu, sepikoda, kaalukoda, plekksepa tööruum, tisleri töökoda ning autogaraaž. Selle taga oli veidi suurem ehitis, kus asusid laod ja osa montaažitsehhist.
Aastate kestel tegutses tehas üksnes Eesti sovhooside traktorite ja autode remondiga. 1954. aastal hakati valmistama põllumajanduse otstarbeks uudistooteid, mida viidi peamiselt Nõukogude Liidu erinevatesse piirkondadesse.
1954. aastal I kvartalis tegeles Auto-Traktoriremonttehas Traktorite ja traktorimootorite remontimisega ning tuli selle ülesandega edukalt toime. II ja III kvartalis aga seda liiki töid polnud tehases ette nähtud ning tehas spetsialiseerus põhulohistite, karusloomakasvatusele mõeldud puurikarkasside, aerogeneraatorid viljaparasiitide hävitamiseks jm. põllumajandusele vajalike mehhanismide tootmisele. Erinevalt varasemast ajast ei valmistanud tehas toodangut Eesti põllumehe jaoks, vaid see suunati NSV Liidu erinevatesse piirkondadesse. 26. augustil 1954. aastal andis tehase senine direktor Ivan Feodorov juhtimise üle Zavalgun Jakubovile tehase juhtimise. Tehases töötas tollal 45 töölist, abitöölisi oli 7, kohakaasluse alusel töötas veel 3 töölist ning mittetootva tööga tegeles 3 inimest. Üleminek uuele toodangule tekitas algul ettevõttele suuri raskusi. Alles 1954. aasta lõpus hakkas normaalsemalt toimima NSV Liidu Sovhooside Ministeeriumi varustussüsteem ning tehase direktori Z. Jakubovi andmeil täideti 1954. aasta plaan juba 1. novembriks.
1955. aastal moodustas traktorimootorite remont Auto-Traktoriremonditehases vaid väikese osa üldisest töömahust. Peamiselt valmistati põllumajanduse otstarbeks mitmesuguseid mahuteid, põhulohisteid, aerogeneraatoreid ja teisi mehhanisme.
18. mai 1956. aasta NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega nr. 663 allutati alustati Tallinna Remonttehase ja Tallinna Auto–Traktoriremonttehase nr. 1 liitmist ja reorganiseerimist. Sellega seoses andis Tallinna Auto–Traktoriremonttehase nr. 1 direktor M. Kornilov tehase üle Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi Mehhaniseerimise osakonna ülemale Aleksei Müürisepale.
NSV Liidu Ehituse- ja Teedemasinaehituse Ministeerium 1. aprillil 1956. aasta käskkirjaga võeti üle ja liideti Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Tallinna Remonttehas ja Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi Tallinna Auto–Traktoriremonttehas nr. 1 ning nende kahe tehase baasil moodustati Tallinna Ekskavaatoritehas.
 |
| remonditehase tsehh 1951-1955 |
No comments:
Post a Comment