Äsja möödunud augustikuu oli paljudele Riigikogu liikmetele töisem kui kunagi varem ning Toompea lossi uksi kulutati ohtrasti. Nimelt arutati seda, kas Eesti liitub Euroopa atabiilsusmehhanismiga (ESM) või mitte. Tundide pikkused vaidlused Rahandus- ja Euroopa Liidu Asjade komisjonis andsid tulemuseks esialgsest versioonist märksa parema seaduse teksti. Mul on siiralt hea meel, et ESM-iga seonduvad otsused tulevad meie võitluse tulemusena siisi arutlusele Riigikogu suures saalis avalikkuse tähelepanu all, mitte pelgalt komisjonides, nagu valitsus esialgu soovis. Kahjuks ei suudetud aga siiski piisavalt hästi selgitada, miks toetame rikkamaid riike ajal, mil Eesti rahvas samuti abi vajaks. Lisaks ei ole selge, kust võetakse 48 tunni jooksul 1,3 miljardi euro suurune garantii, mis halva stsenaariumi korral meilt välja nõutakse.
Keskerakond ei saa kindlasti toetada selliseid samme, kus tänaste laste ja nende laste tuleviku arvel tehakse ebamõistlikke otsuseid. Nii nagu eraisik ei saa võtta endale üle jõu käivat laenu, ei tohi käituda ka riik. Me ei saa rääkida ESM-ist kui finantsinvesteeringust – see on hoopis sms-laen kroonilisele võlglasele. Euroalasse pääsemiseks sundis valitsus Eesti inimesi kärbetele, et täita Maastrichti kriteeriume. Vaadates aga selle aasta Eurostati andmeid näeme, et neis kriteeriumites ettenähtud võlakoormust ületas 12 riiki. Seega ainult viis riiki täidavad reegleid! Usun, et ei liialda kui väidan, et sellise massilise reeglite mittetäitmisega on euro tulevik tume. Niisiis ei suuda need kroonilised võlglased ka reegleid täita. Ja just sinna potti oleme garanteerinud 1,3 miljardit eurot. Huvitava tähelepanekuna toon välja, et sotsiaaldemokraatide ridades tekkis ESMi hääletusel erimeelsus. Kui endised rahvaliitlased olid selle vastu, siis sotside juhid, eesotsas Sven Mikseri, Indrek Saare ja Eiki Nestoriga hääletasid koos valitsuserakondadega. Võib olla lootuses midagi vastu saada, võib olla lootuses lihtsalt silma paista.
Kindlasti oli aga silmapaistev 5. septembri poliitikasaate „Foorum“ vaatajaküsitlus, kuhu helistas 1288 inimest. Küsimusele, kas toetate Eesti liitumist ESM-iga vastas neist 79,1% „ei“. Ka rahvakohtumistel, kus olen viimasel ajal viibinud, võetakse üles ESM-i teema ning avaldatakse selle üle nördimust. Tegelikult on ka põhjust olla nördinud, sest tervelt 46% 2011. aastal tuludeklaratsiooni esitanust teenis vähem kui 533 eurot kuus ning kui arvestada selle sissetulekugrupi keskmist tulu, siis on see 257 eurot kuus. Kreekas ja Hispaanias olid miinimumpalgad eelmisel aastal 863 ja 748 eurot. Miinimumpalgad.
Kui valitsuserakondade poliitikud võivad imestada, miks rahvas nii tuliselt ESM-i vastu on, siis mina seda küll ei tee. Ilmselgelt riivab see inimeste õiglustunnet kui antakse raha ära teistele, samas kui kodumaal on sellisteks suurteks investeeringuteks karjuv vajadus. Väga paljud riigitöötajad pole vaatamata hinnatõusudele juba mitmeid aastaid palgatõusu näinud – näiteks õpetajad, päästjad ja politseinikud. Seejuures ei ole nende soovid riigieelarve mahtu arvesse võttes sugugi suured. Näiteks õpetajate palga tõstmine 20% võrra oleks riigieelarvesse täiendav kulu 34 miljonit eurot. ESMi sissemakstava kapitalina makstakse käesoleval aastal kaks osamakset, mis on peaaegu 60 miljonit eurot. Seega on küsimus prioriteetides.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester ütles telekaamerate ees, et õpetajate palgad on kulutus, ESM aga investeering. Mina tahan aga sellist riiki, kus investeeritakse oma rahvasse, olgu need õpetajad, politseinikud või lapsed. Just seepärast ütlesin ESM-ile „ei“.
 |
| Lauri Laasi, Riigikogu liige |
Äsja möödunud augustikuu oli paljudele Riigikogu liikmetele töisem kui kunagi varem ning Toompea lossi uksi kulutati ohtrasti. Nimelt arutati seda, kas Eesti liitub Euroopa atabiilsusmehhanismiga (ESM) või mitte. Tundide pikkused vaidlused Rahandus- ja Euroopa Liidu Asjade komisjonis andsid tulemuseks esialgsest versioonist märksa parema seaduse teksti. Mul on siiralt hea meel, et ESM-iga seonduvad otsused tulevad meie võitluse tulemusena siisi arutlusele Riigikogu suures saalis avalikkuse tähelepanu all, mitte pelgalt komisjonides, nagu valitsus esialgu soovis. Kahjuks ei suudetud aga siiski piisavalt hästi selgitada, miks toetame rikkamaid riike ajal, mil Eesti rahvas samuti abi vajaks. Lisaks ei ole selge, kust võetakse 48 tunni jooksul 1,3 miljardi euro suurune garantii, mis halva stsenaariumi korral meilt välja nõutakse.
Keskerakond ei saa kindlasti toetada selliseid samme, kus tänaste laste ja nende laste tuleviku arvel tehakse ebamõistlikke otsuseid. Nii nagu eraisik ei saa võtta endale üle jõu käivat laenu, ei tohi käituda ka riik. Me ei saa rääkida ESM-ist kui finantsinvesteeringust – see on hoopis sms-laen kroonilisele võlglasele. Euroalasse pääsemiseks sundis valitsus Eesti inimesi kärbetele, et täita Maastrichti kriteeriume. Vaadates aga selle aasta Eurostati andmeid näeme, et neis kriteeriumites ettenähtud võlakoormust ületas 12 riiki. Seega ainult viis riiki täidavad reegleid! Usun, et ei liialda kui väidan, et sellise massilise reeglite mittetäitmisega on euro tulevik tume. Niisiis ei suuda need kroonilised võlglased ka reegleid täita. Ja just sinna potti oleme garanteerinud 1,3 miljardit eurot. Huvitava tähelepanekuna toon välja, et sotsiaaldemokraatide ridades tekkis ESMi hääletusel erimeelsus. Kui endised rahvaliitlased olid selle vastu, siis sotside juhid, eesotsas Sven Mikseri, Indrek Saare ja Eiki Nestoriga hääletasid koos valitsuserakondadega. Võib olla lootuses midagi vastu saada, võib olla lootuses lihtsalt silma paista.
Kindlasti oli aga silmapaistev 5. septembri poliitikasaate „Foorum“ vaatajaküsitlus, kuhu helistas 1288 inimest. Küsimusele, kas toetate Eesti liitumist ESM-iga vastas neist 79,1% „ei“. Ka rahvakohtumistel, kus olen viimasel ajal viibinud, võetakse üles ESM-i teema ning avaldatakse selle üle nördimust. Tegelikult on ka põhjust olla nördinud, sest tervelt 46% 2011. aastal tuludeklaratsiooni esitanust teenis vähem kui 533 eurot kuus ning kui arvestada selle sissetulekugrupi keskmist tulu, siis on see 257 eurot kuus. Kreekas ja Hispaanias olid miinimumpalgad eelmisel aastal 863 ja 748 eurot. Miinimumpalgad.
Kui valitsuserakondade poliitikud võivad imestada, miks rahvas nii tuliselt ESM-i vastu on, siis mina seda küll ei tee. Ilmselgelt riivab see inimeste õiglustunnet kui antakse raha ära teistele, samas kui kodumaal on sellisteks suurteks investeeringuteks karjuv vajadus. Väga paljud riigitöötajad pole vaatamata hinnatõusudele juba mitmeid aastaid palgatõusu näinud – näiteks õpetajad, päästjad ja politseinikud. Seejuures ei ole nende soovid riigieelarve mahtu arvesse võttes sugugi suured. Näiteks õpetajate palga tõstmine 20% võrra oleks riigieelarvesse täiendav kulu 34 miljonit eurot. ESMi sissemakstava kapitalina makstakse käesoleval aastal kaks osamakset, mis on peaaegu 60 miljonit eurot. Seega on küsimus prioriteetides.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester ütles telekaamerate ees, et õpetajate palgad on kulutus, ESM aga investeering. Mina tahan aga sellist riiki, kus investeeritakse oma rahvasse, olgu need õpetajad, politseinikud või lapsed. Just seepärast ütlesin ESM-ile „ei“.
No comments:
Post a Comment