Löwenruh park läbi sajandite



Robert Nerman
ajaloolane

Tung looduse poole on sajandite pikkuse ajalooga. Kuna tiheda hoonestusega ja linnamüüriga ümbritsetud vanalinnas elas rohkesti inimesi ning paljud nendest pidasid loomi, siis võib arvata, et linnaõhk ei olnud puhas. Algeline kanalisatsioon ei leevendanud olukorda ning soovida jättis ka veevarustus. Puhastavaid tuuli takistas ka kõrge linnamüür. Seepärast on mõistetav, miks linlased üritasid rajada väljapoole linnamüüri aedu ja suvemaju. See kehtis ka Tallinna kohta, kus vaid kohanimedena on teada kümneid põldusid, aedasid või üksikhooneid. Neid oli ka tänapäeva Lillekülas. Kristiine heinamaa rajamine 17. sajandi keskel oli suurimaks pretsedendiks aianduspiirkonna loomiseks linna lähedale. Võimalik, et seda mõjutas juba varem Tallinnast läänepoole rajatud Toomgildi (Paldiski mnt., Endla tänava ja raudtee vahelisel alal) heinamaa. 1652. aastal jaotati praeguse Mustamäe tee, Endla tänava, Pärnu mnt., Tondi tee ja Linnu tee vaheline ala 46 partselliks ning suuremad maatükid jagati linnarae liikmete, gildide ja tsunftide vanemate ning teiste mõjukate isikute vahel. Rae korraldusel kaevati see ala kraavidega läbi ja maatükid jagati loosi teel, mille eest tuli tasuda 100 taalrit ning puhastama saadud maatükid kividest, maha raiuma võsa ja kõrvaldama mättad. Kuna Rootsi kuninganna Kristiine lahendas Tallinna linnale soodsalt ühe maavaidluse Toompea sarase piiride osas, siis tänulik linnaraad otsustas nimetada just samal ajal rajatava aianduspiirkonna Kristinenthaliks ehk Kristiine oruks. Peagi aga hakati piirkonda nimetama selle põhiotstarbe tõttu Kristiine heinamaaks. Kuna partsellide omanikud olid jõukad, siis võib arvata, et üsna pea tehti algust suvekodude ja neid ümbritsevate aedade rajamisega. Rootsi ajast on säilinud ka andmeid esimestest suvemõisatest. Näiteks 1681. aasta linnaplaanil oli hilisema Löwenruh suvemõisa kohal väike mõis nimega „B. Stralborn“. Heinrich Julius Woltemate 1689. aasta linnaplaanil oli sama suvemõisa kohal maavaldus, mis oli tähistatud kirjaga „Straalborn, Evest“. See tõendab, et suvemõisa omanikud vaheldusid üsna sageli.





1710. aastal jõudsid Vene väed Tallinna alla. Rootsi väejuhatus otsustas põletada Tallinna eeslinna majad. Nii hävis ka suurem osa Kristiine heinamaa hoonetest. Osa maju jäid alles ning nendesse asus uue võimu eliit. Rootsi ajal ehitatud hilisema Löwenruh suvemõisa kohal asunud peahoonesse asus varsti pärast Põhjasõda elama Friedrich von Löwen. Muide tema järgi hakkas suvemõis kandma Löwenruh nime. F. von Löwen sündis 1654. aastal Koluvere mõisas. 1711–1730 oli ta Eestimaa asekuberner, seejärel 1736. aastani Eestimaa kuberner. Talle kuulusid ka paljud mõisad Läänemaal, nende seas Koluvere, Seira, Vanamõisa, Lautna jt. F. von Löwen suri 1744. aastal. Pärast tema surma päris Löwenruh tema poeg kindral Friedrich von Löwen. Mõisa alale olid rajatud kasvuhooned ja kalakasvatustiigid, mis said vett Tondi liiviku allikatest.

18. sajandi lõpus sai Löwenruh suvemõisa omanikuks kindral Friedrich von Rosen, kelle nimest tulenes eestikeelne nimevariant Roosna mõis. Roseni-aegne periood oli soodsaim. Uus omanik lasi ehitada hooneid ning planeeris kauni pargi koos kanalite, saarekeste ja sildadega. 1798. aastal avati Löwenruh suvemõisas lõbustus- ja kümblusasutus. Inimesed võisid külastada restorani, kondiitriäri, tantsusaali, keeglirada, lasketiiru ja ravikümblusasutust. Linnu tee ääres oli allikas, mis sisaldas rauda, väävlit ja muid kasulikke aineid. P. A. Possarti 1846. aastal Stuttgardis välja antud raamatus „Statistik und Geographie des Gouvernements Esthland“ kandis ravimuda sisaldav allikas Karlsbrunneri nime. August von Kotzebue eestvõttel andis suvemõisas etendusi tema rajatud Tallinna asjaarmastajate teater ehk Revaler Liebhaber-Theater, mis tegutses aastatel 1784–1795.

Tööstuse rajamine Kristiine heinamaale oli otseselt seotud laiemate muudatustega ning kindlasti mõjutas seda senisest suurem tähelepanu tähtsamate teede korrashoiule. 1817. aastal koostatud Tallinna tähtsamate teede nimekirja kuulusid muuhulgas ka Paldiski mnt. Mustamäe teest Mustjõeni ning Mustamäe ehk Löwenruh tee, mis tollal ulatus praeguse Kadaka teeni. Neid teid hooldati linna kulul paremini, mis mõjutas suvemajade ehitamist ning nende kasutamist tööstus- või lõbustus- ja puhkeasutustena.

Esialgu domineerisid lõbustus- ja puhkekohad. 19. sajandi alguses toimusid Löwenruh suvemõisas laadad, mille ajal korraldati tantsupidusid. Haruldane polnud seegi, et Kristiine heinamaal käidi puhkamas kaugemalt. 1816. aastal välja antud saksakeelses brošüüris Tallinnast kui supluskohast propageeriti igati Löwenruh suvitusvõimalusi ja suhtelist odavust. Puhkajate teenindamise huvides liikusid 19. sajandi I veerandil kesklinna ja Löwenruh vahel kindla intervalli järel voorimehed.

KalakasvatusParaku hakkas Lilleküla juba 19. sajandi esimesest veerandist supelpiirkonnana tähtsust kaotama. Kirjanduses on selle põhjuseks toodud Löwenruh suvemõisas toimunud kahetsusväärset sündmust, et mereväeohvitser tappis vihahoos käsitööselli. Sügavam põhjus oli Kalamaja supelasutuste ning eriti Kadrioru puhkerajooni konkurents, millel olid nii kauni pargi kui ka mereäärse asukoha tõttu eelised. Suvemõisate omanikel tuli otsida uusi võimalusi tulu saamiseks.

Aastatel 1804-1811 asus Löwenruh mõisas kaupmees Friedrich Noltkele kuulunud ettevõte, mis valmistas äädikat, šokolaadi, värve ja salpeetrit. Löwenruh omanikud rajasid pargi linnapoolsesse külge kalatiigid, mida võib praeguseni näha. Ühtekokku oli kalakasvanduses 19 suurt tiiki, mis tõid omanikule head tulu. On teada, et Löwenruh kalu müüdi suuremas koguses ka Peterburi. Majandustegevus võimaldas juba 19. sajandi keskel taastada peahoone ning park põhjalikult ümber kujundada. Pargi ette kahele poole silda osteti 19. sajandi keskel Saksamaalt 2 lõviskulptuuri, millest üks on tänapäevani alles.

Löwenruh suvemõis jätkas 19. sajandi II poolel peamiselt majandusettevõttena. 17. veebruaril 1859. aastal sai selle omanikuks Hedwig Rosen. 1863.–1864. aasta kinnisvara hindamise materjalide järgi kuulus kahel partsellil asunud krunt nr. 354 Henriette Rosenile. Löwenruh territooriumil asus tollal kaks elumaja. Kinnistu ulatus teisele poole Linnu teed praeguse Tildri tänavani.

30. mail 1880. aastal omandas suvemõisa Heinrich Keyserling, kellele kuulusid ka läheduses asunud kaks partselli. Kinnisvara suurt väärtust tõendasid korralikud ehitised. Kinnistu suurus koos juurde ostetud maaga Linnu tee ääres oli ligi 56,3 ha ning seda kasutati peamiselt heinamaana.

1882. aasta aprillis sai Löwenruh (kinnistu nr. 1375) omanikuks Christine Kuntze. Paraku juhtus 1886. aastal tulekahi, mille tagajärjel jäid mõisahoonetest järele vaid varemed. See oli tõsine tagasilöök, kuid C. Kuntze jätkas suvemõisas kalakasvatusega. 19. ja 20. sajandi vahetusest pärineb Löwenruh pargi põhiline, tänaseni säilinud planeering ning enamik pargi keskosas kasvavatest puudest. 13. novembril 1898. aastal läks suvemõis kinkelepingu alusel Alexandra Keyserlingi omandusse.

Endine Löwenruh suvemõis (kinnistu nr. 1375) jätkas iseseisvuse ajal majandusettevõttena. Linna rahandusosakonnas 19. detsembril 1933. aastal koostatud teatelehe järgi oli suvemõisa suurus ligi 26 ha. Varasemal ajal oli selle postiaadress Kadaka tee 27, kuid 1930. aastatel muudeti hoonestuse tihenemise tõttu majade numeratsiooni ning uueks aadressiks sai Kadaka tee 51.

Endise Löwenruh suvemõisa kinnistul asus 1933. aastal kolm 1-korruselist elamut, millest kaks olid puidust ja üks paekivist. Suurem puitmaja oli 144 m2 pinnaga ning 7 toaga. Väiksemas puitmajas (96 m2) oli neli 1-toalist korterit. Suvemõisa omanik Anna Graf (Graft) ei osanud tollal majade vanust täpsemalt öelda, igal juhul oli tegemist vanade hoonetega. 1902. aastal ehitatud paekivielamus oli kaks 1-toalist korterit. 1933. aastal oli siin hõre asustus ning seetõttu ei olnud suvemõis ühendatud elektrivõrguga, mistõttu kasutati petrooleumivalgusteid. Peale elumajade olid krundil paekivist loomalaut, tall ja katlamaja triiphoonete kütmiseks.

1936 müüs Löwenruh omanik Anna Graf majandi 118 000 krooni eest a/s Kopli Kinnisvarale. Selle suure majapidamise ostule eelnes Kopli Kinnisvara põhjalik analüüs, milles osalesid agronoom Johan Kalm, kalanduse eriteadlane J. Kodres ja aianduse eriteadlane Eerik Lepp. Kopli Kinnisvaral oli kavas rajada krundile suurejooneline kalakasvatus. 1930. aastate lõpus püsis päevakorral Kõrgema Aiandusinstituudi idee. Raske öelda, kumb kahest kavast oleks realiseerunud, kuid 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu jäid need teostamata. Majand tegutses erinevate nimede all edasi 1940. ja 1950. aastatel.

Nõukogude ajal s.o. 1940-1941 kandis Löwenruh majand Kalatööstuse Peavalitsuse abimajapidamise „Löwenruh“ nime.

1941. aastal tehti karjalaudale juurdeehitus, kus hoiti Hollandi-Friisi tõugu puhastverd karja. Karjalauda ümberehituse maksumuseks arvestati 50-60 000 rubla. See suurejooneline kava jäi lähenevate sõjasündmuste tõttu siiski teostamata.

EKP põllumajanduslik abimajand

1945. aasta aprillis asus endise Löwenruh suvemõisa maa-alal Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ehk EKP põllumajanduslik abimajand. EKP Keskkomitee oli sisuliselt Moskva kõrgeimaks võimuesindajaks Eestis. See ametkond oli suure võimutäiusega ning oli harjunud sellega, et ta korraldusi täideti vastuvaidlemata. Igasugune vastuseis nn. töörahva huve kaitsvale ametkonnale võis tollal olla eluohtlik. Teiselt poolt kõnelevad selle aja dokumendid veenvalt terve mõistuse püsimisest. Näiteks esitas EKP Keskkomitee 1945. aasta kevadel Tallinna RSN TK arhitektuuri osakonnale projekti Mustamäe (tollal Kadaka) tee äärde kavandatud suure juurviljahoidla väljaehitamiseks. Sellise suure kuurilaadse ning samas kapitaalse hoone väljaehitamine suure liiklusega tänavate äärde ähvardas lõhkuda kogu ümbruse struktuuritervikut. Seetõttu ei kõhelnud arhitektuuri osakond projekti tagasi saatmast. Mõjuvõimsale tellijale soovitati juurviljahoidlale leida parem asukoht. Hilisemal ajal andsid linnavõimud märksa kergemale survele järele. Nendest võrdlustest võib järeldada ühte, et nõukogude võim koos korrumpeeritusega oli tollal veel väljakujunemise järgus.

EKP Keskkomitee abimajand ei tegutsenud Löwenruh territooriumil kaua. Eesti NSV ministrite nõukogu 1948. aasta korraldusega moodustati sinna kalakasvandus. Sama aasta septembris koostatud ülevaatuse aktist selgub, et kalakasvandus allus Tallinna Kalakombinaadile ja kandis nime Tallinna Kalakombinaadi tiigimajand Löwenruh.

Sel ajal oli tiigimajandi territooriumil mitu elumaja, neist kaks olid täiesti lagunenud ja elamiskõlbmatud. Majandil olid veel sepikoda, ait ja abiruumid põllutööriistade ja transpordivahendite hoidmiseks. Kuna tehnikat polnud, siis kasutati seda ruumi kalakombinaadi 300-400 tonni soola hoidmiseks. Juurviljahoidlat kasutati kala-, soola- ja õlilaona.

1945. aasta sügisel oli ainukeseks transpordivahendiks hobune. Lisaks veoloomale oli tiigimajandil veel 2 lehma ja 60 siga.

Tõsiseks probleemiks oli majandil elamispind. Alati leidus mõjukamaid isikuid, kes kasutasid ära nähtamatuid hoobasid, et saada korterit tollal veel uhkes ja korrastatud pargis. Polnud juhus, et kalakombinaadi direktori korraldusel majutati endise Löwenruh suvemõisas asunud elumajja kuus tiigimajandis mittetöötavat isikut ning samal ajal tõsteti oma korterist välja majandi ainukene kalakasvataja. Veel elas tiigimajandi territooriumil viis EKP keskkomitee endise abimajandi tööliste perekonda.

Löwenruh suvemõisa kohal asunud ettevõte vahetas sageli nime. Näiteks 1949. aasta alguses koostatud dokumentides mainitakse Löwenruh kalamajandit. 1949. aasta lõpus või 1950. aasta algul muudeti see kalurikolhoosiks Löwenruh. Selline nimi ei püsinud ka kaua, sest Eesti NSV Kalatööstuse ministri 1950. aasta korraldusega nimetati kalamajand ringi Tallinna Kalurikolhoosiks. 1950. aastate alguses esineb dokumentides ja ajakirjanduses Tallinna Kalamajandi nimi.

Tallinna Kalamajand– puukool– aiand

1948. aastal oli kalurikolhoos Löwenruh kasutuses 4 tiiki forellide kasvatamiseks, üldpinnaga 1728 m2. Lisaks sellele oli veel 3 tiiki üldpinnaga 684 m2 ning 9 tiiki kalade talvitamiseks, kogupinnaga 1578 m2.

Juba 1940. aastate lõpus laienes tiigimajand oluliselt. 1949. aasta Kalatööstuse ministri käskkirjaga kohustati tiigimajandi direktoril üle võtta teisel pool Mustamäe teed asunud ilma peremeheta jäänud endised Lobjaka kalatiigid koos 6,2 ha suuruse pargiga. Sel ajal töötas tiigimajandis 6 töölist. Aasta jooksul anti majandist müüki 30 340 forelli ja 3 620 karpkala. Selle aasta sisse mahtus ka pargis asunud 18 sillakese remont. Majandi territooriumil asus 25 puude ja sirelihekkidega palistatud ristkülikukujulist kalatiiki. Läbipaistvas vees ujusid laisalt tihedas parves tähnilised forellid. Nende vääriskalade kasvatamisel tuli teha palju tööd. Varakevadeti, kui kalad asusid veel talvitustiikides, puhastati ja desinfitseeriti suviste tiikide põhjad. Kalu söödeti iga päev ja jälgiti, et vee juurde- ja äravoolukohad oleksid puhtad, sest sellega tagati tiikide korralik veepuhastus.

Veidi eemal, suure talvetiigi kaldal, asus kalade haudejaam, väike madal hoone täis ülestikku asetatud musti puukaste. Igal kevadel asetati neisse sugukaladelt võetud mari ning pidevalt läbivoolavas vees hakkasid kuldkollased marjaterad arenema. Mõne aja pärast paigutati imepisikesed maimud juba tiikidesse. Forelle kasvatati kunstlike söötade abil, mille hulka kuulusid ka õlletööstuse jäägid. Vitamiinina lisati söötadele nõgeseid ja sideaineks kasutati jahu. Kunstliku sööda abil kasvanud forell kaalus kaheaastaselt 200–250 grammi. Sama vana jõeforell kaalus vaid 50–70 grammi. Suvisel ajal, kui ilmad olid palavad ning vesi tiikides kuumenes, ohustas kalu hapnikupuudus. Vastuabinõuks oli värske vee lisamine. Peale forelli kasvatati kalamajandis ka karpkalu. Kalamajand likvideeriti 1957. aasta novembris.

1957. aasta Eesti NSV Põllumajanduse ministri käskkirjaga likvideeriti Linnu tee, Kadaka (tänapäeval Mustamäe ) tee 51 ning Räägu tänava vahelisel maa-alal asuv Tallinna Kalamajand ning see allutati koos kolmes erinevas piirkonnas (Mitšurini ehk Vismari 33, Telliskivi 9 ja Pirita tee 22) asuva aiandiga Tallinna Puukoolile. 1957. aastaaruande seletuskirjast selgub, et Tallinna Puukooli keskus paiknes Kadaka tee 51. Puukoolil oli Tallinna piires kasutada ca 11 ha suurune maa-ala, millest 2,4 ha oli põllumaad, 0,5 ha heinamaad ja 1 ha kasvuhoonete ja lavade all. Kasvuhooneid oli 25, neist köetavaid 21. Köetavat pinda oli 3164,5 m2, lavasid oli 1415 lavaraami 6000 m2 suurusel pindalal. Puukooli ülesandeks oli Tallinna elanike varustamine viljapuude- ja marjapõõsaistikutega samuti kiviktaimla taimede, lillesibulate ja lilletaimedega. Esimeseks direktoriks määrati Jüri Metsaorg. Ta oli ühtlasi ka vanemagronoomi ajutine kohusetäitja alates 1. novembrist 1957. Vanemraamatupidajaks määrati samast ajast Albert Pesur.

Tallinna Puukool allus Riiklikule Aianduse ja Mesinduse Trustile. 1958. aastal kinnitas Riiklikule Aianduse ja Mesinduse Valitsuse juhataja Tallinna Puukooli põhikirja, mille kohaselt puukool töötas isemajandamise põhimõttel. 1958. aasta jaanuaris sai puukooli uueks direktoriks Arved Mühle. Tema alluvuses töötas 40 inimest. Endine direktor Jüri Metsaorg jätkas puukoolis vanemagronoomina.

1958. aasta aruande järgi oli puukoolil kasutada 945 m2 lavaruumi ja 928 m2 kasvumaja pinda, kust saadi kokku 66 tsentnerit köögivilja ja 2008 tuhat taime (enamasti lilled), avamaal kasutati köögivilja kasvatamiseks 1,2 ha. Kasvatati ka kala, kuid see tootmisharu andis kasu asemel kahjumit. Peamiseks puudujäägiks oli halb veerežiim, mis põhjustas kalade hulgalist hukkumist. Vesi voolas tiikidesse mööda lahtist kraavi, mis möödus äsjavalminud majadest, kus puudud kanalisatsioon.

1960. aastal allus Tallinna Puukoolile 7 osakonda, neist 4 aiandit (Mitšurini 33, Kadaka tee 51 juures, Telliskivi 9 ja Pirita tee 22). Peale nende allus puukoolile kompostmulla tootmise osakond, mis asus puukooli keskusest 21 km kaugusel, Iru külanõukogus. Karantiiniaiand asus Saku külanõukogus ning näidisaed Pirita tee 22. Seal paiknes ka aiand nr. 4.

Need muutused polnud ainukesed Löwenruh suvemõisa alal. Peagi alustas seal tegevust kuulus Pirita aiandussovhoos, mis hiljem kandis Pirita lillekasvatuse näidissovhoos. Selle ja paljude teiste väärikate majandite juures peatume edaspidi.