Kes annab lootust?

Mihhail Korb
Kristiine linnaosa vanem

Lugupeetud Kristiine elanikud! Selle ajalehenumbri otsustasime pühendada turvalisusele just sellepärast, et lähenemas on suvepuhkuste aeg, mil antud teema muutub eriti aktuaalseks.

Kõik teavad, et just suvel pannakse linnas toime kõige rohkem korterivargusi, kuna inimesed veedavad rohkem aega looduses või ringi reisides; varastatakse asju ka autodest, kuhu hooletud
rannakülastajad jätavad sageli varaste tähelepanu äratavaid esemeid. Sellest lehest leiate mõningaid nõuandeid, kuidas kaitsta ennast ja oma vara ning kuidas hoida lapsi suvekuudel tegevuses.
Turvalisus on lai mõiste, kuhu kuuluvad ka korrastatud teed ja tänavad, hooldatud avalikud haljasalad ja korraldatud jäätmevedu, laste ja noorte puhkuse ja vaba aja veetmise korraldamine ning palju muud, millest on ka kirjutatud selles lehes.
Turvalisusel on ka teine aspekt – sotsiaalne, kui inimene kaotab mingil hetkel sotsiaalse turvatunde. Eelkõige on see seotud töö- ning püsiva sissetuleku kaotusega.
Inimene ei ole enam võimeline ülal pidama ennast ja oma perekonda. Lapsed tahavad süüa, korteri eest tuleb maksta, et mitte tänaval nälga surra. Kaugeltki kõik pole oma töökaotuses ise süüdi, nagu püüavad väita mõned poliitikud ja valitsuse liikmed. Tihti pole tavaline inimene
võimeline ise asjaolusid mõjutama.
Näitena toome 28aastase juhistaažiga töötu 47aastase Hillari loo. Mitu kuud oli Hillar hõivatud Kristiine heakorrastustöödega.
Mees kaotas töö enam kui aasta tagasi, kui rahvusvaheliste autovedudega tegelenud ettevõte, kus ta töötas juba aastaid, laostus majanduskriisi tingimustes. Sel ajal, kui optimistlikult
meelestatud peaminister Andrus Ansip tuliselt Eesti elanikke veenis, et kriisi Eestis ei ole ega tule, otsis Hillar juba tööd – tuttavate, tööbörsi, Interneti kaudu.
Tulutult - vaatamata pikaajalisele staažile ja nelja keele oskusele (eesti, vene, soome, inglise) ei suutnud ta tööd leida. Kuni Hillar töötukassast ja ametühingust toetusi sai ning suvalisi juhutöid leidis, võis veel elada: mitte luksusklikult, kuid kommunaalmaksete ja muude vajalike kulutuste
jaoks raha piisas.
Kui tagasihoidlikud toetused lõppesid, muutus olukord lootusetuks. Eelkõige just seepärast, et sotsiaaltöökoht, kuhu Hillar Tallinna töötute abipaketi raames on suunatud ning kus ta praegu töötab, on ajutine ning mehel ei ole kindlustunnet tuleviku suhtes. Hillari sõnul ta lihtsalt ei
tea enam, kuidas edasi elada.
Selliseid meeleheitel inimesi on Eestis juba üle saja tuhande. Napilt miljonilise elanikkonnaga riigi jaoks, kaasa arvatud vanurid ja lapsed, on see lubamatu luksus. Optimismi ei süsti isegi ekspertide prognoosid, kes aina lubavad, et töötuse kasv peatub. Valitsus ju ei taha mõelda töökohtade loomisele. See tähendab, et töötuse kasv peatub ühel põhjusel: ei ole enam
keda vallandada.
Kahjuks tegi riik pikemat aega nägu, et ei märka töötuse kasvu. Vähe sellest, käivitades raskesse olukorda sattunud inimeste abistamisprogrammi ja olles sunnitud otsima vahendeid töötute päästmiseks näljasurmast, sattusid pealinnavõimud otsesõnu kriitikatule alla. Kaks võimuparteid, kes tegid riiklikul tasemel panuse liberaalsele majandusele, ei ole siiani pakkunud tõhusat programmi töötusega võitlemiseks. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon tegi ettepaneku
stimuleerida töökohtade loomist, võimaldades tööandjatele aastase sotsiaalmaksu puhkuse, juhul kui nad palkavad uue töötaja. Valitsus lükkas selle ettepaneku tagasi. Seevastu kiiresti ja peaaegu varjatult võeti vastu töölepinguseadus, mis lubas tööandjatel väga kergesti vallandada
inimesi nende tulevikule mõtlemata.
Kuid töötuse näitaja on üks võtmenäitaja majanduse üldolukorra hindamisel: mida kõrgem on töötus, seda väiksem on tarbimine ja seda nõrgem on majandus.
Teisisõnu võivad majanduse päästa ainult lisatöökohtade loomine ja inimestele sissetuleku
tagamine. Ei aita siin ka tööbörsi poolt pakutav ümberõpe, mis kasu on sellest, kui inimesel ei ole saadud teadmisi kuskil rakendada. Töötute koolitamine töötuteks on mõttetu tegevus, nagu ka
loota kriisi peatsele lõppemisele. Reaalsus on selline, et Eesti töötud kaotavad lootuse ja sõidavad välismaale. Nii ei jää pärast kriisi meie riiki kuigi palju spetsialiste.
Selle segaduse taustal teeb Tallinn kõik võimaliku, et aidata töötutel pinnal püsida.
Mis aga puudutab Kristiine linnaosa, siis meil alustas tööd Töötute Klubi, kus raskesse olukorda sattunud inimesed võivad saada nõustamist tööotsingu küsimustes. Kahjuks saavad klubi tööst
osa võtta vaid vähesed töötud, kuna linna ressursid on piiratud. Kuid need, kes on nõustamisel käinud, võivad jagada saadud teadmisi oma saatusekaaslastega.
Lisaks avas Kristiines uksed töötute nõustamiskeskus neile, kes ei soovi olukorraga leppida. Me ei saa jätta oma elanikke saatuse hooleks ning püüame aidata võimalikult palju töötuid, et säilitada nendes kindlustunne.
Ning ka edaspidi otsime me võimalusi raskest olukorrast väljumiseks. Loodan, et see abi ei ole asjatu.