Heakorrast

Tondi kasarmute juures. 

Varese tänaval. 

Seebi tänaval asuvate garaažide juures.

Pikk ja raske talv on seljataga ning suvi koputab uksele. Ümberringi on palju rohelust, lilled õitsevad, linnud laulavad ja linnaosa muutub iga päevaga aina ilusamaks. Kuid kas ikka muutub? Peale lume sulamist algas Kristiine Linnaosa Valituse jaoks aktiivne kevadkoristushooaeg.

Jannu Kuusik
Linnaosa vanema asetäitja

Esimesed suurkoristused on linnaosas nüüdseks tehtud ning järjekordselt tuleb tunnistada tõsiasja, et aastast-aastasse on koristatava prügi kogused aina kasvanud ja igal aastal püstitatakse koristatava
rämpsu osas halvas mõttes uusi rekordeid.

Lõputu prügiteema

Ainuüksi selle laga kogus, mis lume alt välja sulas, ulatus kümnetesse tonnidesse. Uusi kohti, kuhu elanikud oma prügi maha on poetanud, tekib aina juurde nagu seeni pärast vihma. Koerte poolt tekitatud „miiniväljad“ katavad terveid haljasalasid jne. Suurtes kogustes rämpsu leidus eranditult kõikjal,
sh parkides ja haljasaladel, teepeenardel ning kraavides, kuhu elanikud mõtlematult oma prügi on loopinud alates prügikottidest kuni vanade telekate, külmkappide ja mööblini välja.
Ja kogu selle rämpsu koristamisega, mis meie kallid kaaskodanikud on tekitanud, peab siis linnaosavalitsus hakkama saama. Jah, me teeme seda, koristustööd käivad päevast-päeva edasi, kuigi selline tegevus meenutab järjest enam võitlust tuuleveskitega.
Kas prügi koristamine on aga ainult linnaosavalitsuse mure, kui elanikud ise oma linnaosa heakorrast ei hooli? Vaadates tänavatel vedeleva prügi koguseid, siis tundub küll, et ühiskond sellist reostamist ei tauni, reostatakse ise ja vaadatakse tuima näoga pealt, kui teised reostavad, sest mahavisatud prügist saab ju koheselt võõras mure.
Tuleb vaid helistada linnaosavalitsusse ning küll nad siis tulevad ja koristavad – see on ilmselt juba enamuse mõtteviis. Tundub, et inimesed teavad suurepäraselt oma kodanikuõigusi, kuid kodanikukohustused on vist küll juba ammu meelest läinud. Sellise probleemi juured peituvad sügaval ühiskonnas.
Senikaua, kui inimeste mõtteviis ei muutu, saamegi võidelda vaid tagajärgedega. Kuid kahjuks võib mingist hetkest alates selliste tagajärgedega võitlemine ka kohaliku omavalitsuse jaoks hakata üle jõu käima. Tegelikult läheb juba praegu suurem osa ressurssidest, mis on mõeldud heakorra jaoks, hoopis prügi koristamisele ehk siis tagajärgede likvideerimisele.

Vandaalid ei puhka

Lisaks tuleb kulutusi teha veel vandaalide poolt lõhutud ja soditud asjade parandamisele ning puhastamisele (näit pargipingid ja lastemänguväljakud).
Samasse kategooriasse liigitub ka varastamine. Varastatakse kõike, mis vähegi näppu jääb, eriti minev kaup on lilled, mida ei jõuagi enam nii kiiresti asemele istutada, kui neid eest ära varastatakse. Selliste inimeste teguviisi ja mõttemaailma ei ole võimalik mõista, ilmselt vajavad nad juba meditsiinilist laadi abi, sest tavamõistusega inimene selliseid asju korda ei saadaks. Elanikud võiksid mõelda sellele, et ressursse, mis kulutatakse prügi koristamisele ning heakorra tagamisele, saaks kasutada ka teisiti, kas või näiteks teeaukude lappimiseks või lastele mänguväljakute ehitamiseks. Kõik teavad ilmselt niigi,
et elame piiratud ressurssidega maailmas ning kõike korraga pole võimalik saada ja seetõttu tuleb teha valikuid.
Kui inimesed valivad reostamise, siis kuluvad ressursid reostuse likvideerimiseks ning pole eriti mõtet unistada muudest toredatest asjadest.

Kus me elame ja kes me oleme?

Tõenäoliselt on paljude linnakodanike jaoks selline mõiste nagu „kodu“ juba ammu devalveerunud. Siinkohal tuleks meenutada, et kodu ei ole ainult need neli seina, mis jäävad kinnise ukse taha. On olemas veel kodutee, -tänav, -kvartal, -linnaosa, -linn, -maakond, -riik jne. Seetõttu ongi mõistetamatu, et kui enamus inimesi oma kodus rämpsu maha ei loobi, siis miks nad teevad seda tänaval? Ilmselt
on kusagil kasvatuses ja isiksuse kujunemises tekkinud mingid suuremat sorti puudujäägid. Enamasti saadakse ju siiski aru, et mis on lubatud ja mis mitte, kuid see, et ka prügi mahaloopimine on samuti karistatav väärtegu, pole vist paljudele siiski kohale jõudnud.
Heaks näiteks linnaosa elanike hoolimatusest oma linnaosa suhtes on ka koristustalgud, mida linnaosavalitsus kevadeti korraldab. Talgutest osavõtt on alati kesine olnud ning imet ei juhtunud ka sellel aastal, sest talgutest võtsid osa vaid üksikud vabatahtlikud.
Head linnaosa elanikud, sellega näitate üles oma suhtumist, kui palju teile oma kodulinnaosa siis tegelikult ka korda läheb. Edasised kommentaarid on siinkohal liigsed.

Lehevedu

Teema lõpetuseks tuleb rääkida veel ka lehtede veost, mida linnaosavalitsus kevadeti korraldab. Igal kevadel on linnaosavalitsus tasuta ära vedanud puulehti, mida elanikud on oma aedades kokku riisunud. Vaatamata sellele, et talvine lumekoristus tühjendas linnaosa eelarvet juba niigi üsnagi olulisel
määral, otsustati ka sellel kevadel lehevedu siiski korraldada, sest paljud elanikud olid oma lehekotid juba sügisel aegsasti valmis pannud. Probleem on aga selles, et suur osa inimesi ei taha aru saada, et leheveo all mõeldakse siiski ainult puudelt langenud lehtede tasuta äraviimist ja ei midagi muud.
Elanikud, kes sellest aru ei saa, topivad oma lehekottidesse ka igasugu muud majapidamises tekkinud rämpsu, alates plastikpakendi-test kuni vanade mikrolaineahjudeni välja. Elanikelt kokkukorjatud puulehed peaksid jõudma kompostimisse, kuna aga paljud prügikotid sisaldasid ka kõike muud
(ca. pool kokkukorjatud nn lehekottidest), mis kompostimiseks ei kõlba, siis pidi linnaosavalit-sus maksma lisaks lehtede äraveo eest ka täiendavalt prügi ladestamistasu ja see summa ei olnud mitte väike. Nii, et järjekordne näide elanike suhtumisest, kus oma mõtlematusest tekitatakse linnaosavalitsusele lisakulusid, mida tegelikult saaks kasutada hoopis parematel eesmärkidel.
Seetõttu on järgmise aasta lehevedu tõsise küsimärgi all. Kui see toimubki, siis kindlasti enam mitte samadel tingimustel kui seni.

Kas on veel lootust?

Loodetavasti andis see artikkel ehk mõnelegi kodanikule veidi mõtlemisainet. Valikud on teie, kas kulutame kogu ressursi prügikoristamisele või reostame vähem ja saame selle raha eest ka midagi enamat korda saata.
Mida rohkem kulub raha prügikoristusele, seda vähem jääb alles muudeks avalikeks hüvedeks. On väike lootus, et ehk on tulevik siiski veidi helgem, sest nii uskumatu, kui see ka pole, on lapsed nendes asjades täiskasvanutest palju targemad. Tänapäeva haridussüsteemis on õnneks ka keskkonnale
mõeldud ning lapsed teavad juba üsnagi hästi, milline käitumine on õige ja milline mitte. Seega, head täiskasvanud, kui teil endil mõistusest puudu tuleb, siis küsige lastelt nõu. Artikkel sai lõppkokkuvõttes küll üsna pessimistlik, kuid selleks on ka põhjust enam kui küll. Võrreldes teiste riikidega ei ole meie heakord veel kõige hullem, on paremaid ja halvemaid ning meie oleme oma heakorra osas keskmisel tasemel. See ei tähenda aga, et me ei võiks sinna paremate hulka püüelda, kui ühiskond veidi rohkem
meid ümbritsevast keskkonnast hooliks.
Kui me aga oma suhtumist ei muuda, siis vaadake seda, mis toimub apolis, kui ka see mõtlema ei pane,
siis ei olegi vist enam midagi teha...