Kust läheb mõistlikkuse piir?

Juba pikka aega oleme arutlenud liialt kõrge elektrihinna teemal, mis rõhub meie inimesi, muutes keerulisemaks nende igapäevase toimetuleku. Tundub aga, et Ansipi juhitav koalitsioon ei näe selles keerulises olukorras, kus pere eelarvest kulub suurem osa elektrile, midagi ebatavalist.

Lauri Laasi
Riigikogu liige

Pidev elektrihinna tõus on juba rutiinne argipäev – hindadega oleme ammu Euroopas, aga kuidas on inimeste toimetulekuga? Sellise suhtumisega ei saa aga kuidagi leppida, peame kutsuma valitsust üles aru pähe võtma ja vaatama tõsiselt läbi elektrimaksude osa ning hoidma kontrolli all võrgutasusid, sest elektrihinna tõusule järgneb paratamatult ka teiste hindade tõus.
Just seetõttu esitasin koos kolleeg Rainer Vakraga pöördumise riigikontrollile, kus palume esimesel võimalusel analüüsida Eesti Energia tegevust elektrihinna kujundamisel ja seda just ettevõtte välisinvesteeringute taustal.
Nimelt on muret tekitav Eesti Energia liiga julge ja esmapilgul arulage käitumine maksumaksjalt kogutud rahaga. Täna pole aimugi, milline on meie kui elektritarbijate osa neis välisinvesteeringutes.
Siit tekivad erinevad küsimused: kui kaua suudab kohalik maksumaksja kinni maksta ühe nõrga nõukogu ja kavala tegevjuhtkonnaga monopoolse ettevõtte ambitsioonid?
Mis on Sandor Liive ja Juhan Partsi tegelik eesmärk üleinvesteerimisel (näiteks ülikallid elektri kauglugejad, millest tarbijal pole ei sooja ega külma, küll aga hüppab ilmselt rõõmust
nende süda, kes antud vidinaid Eesti Energiale tarnivad)? Tekib õigustatud küsimus, kust läheb investeerimisel mõistlikkuse piir?
Riigikontrollile pole võimalik ette kirjutada, mida, millal ja kuidas auditeerida, seega ongi mainitud
pöördumine eelkõige selleks, et juhtida tähelepanu ülimalt olulisele probleemile. Lootust objektiivsele
lähenemisele annab see, et siiani on riigikontrollil olnud piisavalt julgust näpuga näidata probleemidele, mis vajavad kiiret reageerimist. Nimelt on riigikontrolör ka Riigikogus esinedes
tõstatanud elektrienergiaga seotud probleeme, milleks on 2013. aastal elektrituru avanemisega kaasnev ja ebapiisav elektrienergia arengukava kuni aastani 2018.
Valitsus on end vastutusest taandanud nii-öelda sõltumatu regulaatori selja taha pugedes, kuid teame ju
hästi, et majandusministeeriumile alluvast Konkurentsiametist ei ole seni asja olnud monopolide ohjeldamisel.
Paaril korral on monopoli hinnataotluse peale šõu tegemise eesmärgil nina kirtsutatud, aga hiljem on ikka kulpi löödud ja hinnatõusutaotlusele kahel käel alla kirjutatud. Samas on Juhan Parts välja öelnud väga õige mõtte, et elektri hinna langetamine on oluline inflatsiooni ohjeldamiseks, kuna kõik muud hinnad on suuresti seotud ka elektri hinnaga. Üldise hinnatõusu leevendamiseks on ka tema hinnangul
oluline langetada elektri hinda – kui valdkonda kureeriv isik arvab nii, siis jääb oodata vaid sõnadele järgnevaid tegusid reaalsete valitsuse otsuste näol.
Ma ei tea, kas tasub loota, et valitsus lähiajal mõistab, kui raskesse olukorda nad tegelikult Eesti inimesed elektri hinna ja sellest tuleneva üldise hinnatõusuga panevad?