Deniss Boroditš
Riigikogu liige,
Keskerakonna fraktsioon
Vaadates, kuidas valitsus kaitseb tuliselt vajadust kanda 150 miljonit eurot Euroopa Stabilisatsioonifondi, et aidata pankrotiäärel seisvaid EL riike, jõuan järeldusele, et keegi tahab näida suurema katoliiklasena kui paavst ise. Antud kontekstis aga – suurema eurooplasena kui vana Euroopa riikide elanikud.
Muidugi on kurb, et Kreeka, Portugali ja teiste pankroti äärel riikide valitsused ja juhid ei suutnud õigeaegselt kriisi tingimustes kohaneda ja musta stsenaariumi ette näha. Halb on ka see, et finantsreguleerimise mehhanism ELis on niivõrd puudulik, et lubab üpris frivoolselt kulutada eelarveraha. Mõne riigi ametnikel on kadestusväärsed palgatingimused. Näiteks Austrias, Hispaanias, Portugalis, Kreekas ja Küprosel saavad riigiasutuste töötajad mitte ainult 12 või 13, vaid 14-16 kuupalka aastas! Lisatasud ja soodustused pealekauba.
Meil jääb ainult kadestada, et nad suutsid nii kõrge palgataseme saavutada. Kuid elama peab vastavalt sissetulekule. Kui eelarve ei luba, tuleb oma isu vähendada.
Ma ei taha nende maade elanikke õpetada, kuidas ja kui palju oma ametnikele maksta, kuid statistika näitab, et Portugalis on keskmine palk 2,5 korda, Kreekas aga 2,2 korda kõrgem kui meie keskmine palk.
Olgu, meie oleme Euroopa kontekstis vaene riik. Näiteks Soome - mitte ainult Euroopa, vaid ka maailma üks eesrindlikum riik, kes on teenitult tuntud kui vahendajariik rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Nad on alati aidanud Aafrika ja muid vaeseid riike.
Pärast taasiseseisvumist aitasid soomlased ka meid. Kuid kui päevakorrale tõusis rikaste Euroopa riikide aitamise küsimus, katkes isegi rahuliku ja rikka eluga harjunud soomlaste kannatus.
Esimest korda pälvisid Soome parlamendivalimised kogu Euroopa tähelepanu, kuna siiani marginaalseks ja populistlikuks peetud partei Põlissoomlased saavutas ootamatult valimistel
liidripositsiooni ja suurendas oma esindatust parlamendis 5-lt 39 kohani.
Sellele parteile võib kleepida ükskõik milliseid silte külge, kuid fakt jääb faktiks: protest rikaste, kuid peaaegu laostunud riikide toetamise vastu EL poolt liitis soomlased ja kallutas eelistuste vaekausi euroskeptitsismi poole. Peateemaks Soome valimiseelses kampaanias oli Portugali, Kreeka jms riikide
toetamine. Just see eristab nende valimiskampaaniat meie kampaaniatest, kus eluliste probleemide, sh euroalas kujunenud olukorra arutamine asendati valijate hirmutamisega kunstlikult üles paisutatud skandaalidega. Soome valimistulemused sundisid lõpuks sellele probleemile tähelepanu pöörama ka
meie ajakirjandust.
Kaine mõistus ütleb, et enne kui tormata appi neile, kes on harjunud jõuka eluga, tuleb anda oma elanikele võimalus elujärge parandada. 150 miljonit eurot hakkab Eesti maksma 2013. aasta juulist: 30 miljonit eurot iga aasta 5 aasta jooksul. Sellest summast piisaks, et tõsta 1/3 võrra pensionit meie 300 000 pensionäril (praegune keskmine pension 304,18 €). Kui mitte kolmandiku, siis vähemalt viiendiku võrra. Siis jätkuks raha ka õpetajate palkadeks, õiglasemaks töötute abistamise süsteemiks ning uute
töökohtade loomiseks.
Just see oleks õiglane oma elanike suhtes.
No comments:
Post a Comment