Kiirabi tõi haiglasse toidumügritusega vanamemme. Nagu kord ja kohus loputati memmel magu läbi ja pandi tilguti alla puhkama. Tuleb memme juurde arst ja küsib: „Memm, ma ei saa aru, me ju alles kaks nädalat tagasi turgutasime sind toidumürgitusest. Möödunud kord sõid seeni. Milles nüüd asi?” Selle peale memm vastab rahulikult: „Leidsin veel purgikese, sõin ära, et raisku ei läheks…”
Ljubov Semjonova
Avalike suhete nõunik
Minu arvates iseloomustab see anekdoot kõige paremini olukorda Eestis pärast viimaseid, kuu aega tagasi toimunud riigikogu valimisi. Paljud eestimaalased, nagu see arstki, ei saa aru, kuidas 70000 ametlikult registreeritud töötut ning koos nendega veel 196000 ametlikult alla vaesuspiiri elavat inimest (16% elanikkonnast) riigis, kus 20% kõige vaesema ja 20% kõige rikkama kihi sissetulekuvahe on viiekordne, läksid ja hääletasid sama võimu poolt, mis neid sellesesse seisundisse viis. See tähendab kinnitasid, et toetavad valitsusparteide poliitilisi ja sotsiaalseid pingutusi, mis on suunatud Eesti elanikke vaesemaks muutmisele. Nemad - töötud, vaesed ja edukast elust maha jäänud inimesed - valisid olemasoleva stabiilsuse…
Meie valime… Meid „tõmmatakse haneks”? … Võid kindel olla!
Millise stabiilsuse me siis järgmiseks neljaks aastaks valisime? Vastus on lihtne kui eurosent. Eelkõige jäi koos meiega autoritaarsusele kalduv valitsus, millele on vägagi meeltmööda kiired, tihtipeale läbimõtlematud otsused, sealjuures ignoreerides rahva arvamust, kellele Eestis põhiseaduse kohaselt võim kuulub. Samuti jäid lubadused viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi sekka (praktiliselt puuduvate ressursside juures), ilusad muinasjutud pensionide tõstmisest (täpsustamata ajal) ning süüdimatud arutlused selle üle, et eurole üleminek ei avaldanud uskumatule hinnatõusule mitte mingit mõju. Lisaks valisime rekordilise inflatsiooni (kui uskuda Eurostati andmeid, oli veebruaris Euroopa Liidu kõrgeim pärast Rumeeniat); imeväiksed lastetoetused, mida isegi ei lubata tõsta (vastupidiselt pensionidele, mida ka ei tõsteta, kuid vähemalt regulaarselt lubatakse seda teha); külmutatud palgad, mille suurus ei tekita muid tundeid peale pettumuse ja häbi teiste euroala riikide elanike ees. Vabatahtlikult jätsime endale stabiilselt kättesaamatu arstiabi, stabiilselt vananeva elanikkonna ja veel palju muid „sama stabiilseid” probleeme, mis peaksid ärgitama elanikkonda vähemalt proovima oma eksistentsi muuta. Kuid ei ärgitanud...
Väljatõrjumise ohust
Nagu eespool juba öeldud, vahe 20% vaeseima ja 20% rikkaima kihi sissetulekutes on viiekordne ning selle näitaja poolest on meie riik Euroopa vaeste riikide esikümnes. Sotsiaalne väljatõrjumine muutub Eesti üheks kõige tõsisemaks probleemiks, mis võib negatiivselt mõjutada riigi tulevikku. Et kuidagigi olukorda parandada, tuleb muuta sotsiaalne väljatõrjumine sotsiaalseks kaasamiseks. Kuid kes hakkab sellega tegelema, kui riik ei kavatse muuta oma majanduskurssi, mis on suunatud just nende toetamiseks, kes on niigi „hästi kaasatud” ja kes saavad sellest korralikke dividende? Näitena toon mõned Eestis valitsevat sotsiaalset ebavõrdsust puudutavad andmed. Õigemini andmed, mis näitavad sedasama „stabiilsust”, millele jäid truuks paljud meie toredad valijad. Niisiis, ametlik töötus Eestis langes rekordiliselt 14,6%-lt 2010. aasta märtsist 2011. aasta jaanuariks 10,3%-ni ning moodustab natuke alla 70000 registreeritud töötu. Alla vaesuse piiri elab Eestis ametlikult 16% elanikkonnast. Eesti on viimasel kohal 27 Euroopa Liidu riigi seas riigipoolsete kulutuste poolest sotsiaalvaldkonda (12% SKP-st, samas kui EL keskmine on 27%) ning on vaeseim 17 euroala riigist. Kriisi tagajärjel langes Eesti majandus 2005.-2006. aasta tasemele. Aastatel 2009-2011 võttis Eesti riigikogu vastu neli negatiivset eelarvet (k.a. kaks lisaeelarvet). Ka täna on päevakorras negatiivne eelarve. 2009. aasta juunis tõsteti KM 18-lt 20%-ni, aastatel 2008-2011 tõusis 25-30% võrra kütuseaktsiis, kallines elekter ja gaas. Viimaste aastatega lahkus Eestist üle 130000 elaniku parema töö otsingule, st peaaegu iga kümnes eestimaalane, k.a. imikud ja vanurid. Eesti Toidupanga andmetel oli 2010. aasta sügisel iga 13. Eesti elanik näljas, 20000 nendest on lapsed. Ei tahaks liialdada, aga kes tahab, see näeb. Kes aga oskab mõelda, taipab, et võitlus vaesuse vastu ei ole heategevuslik žest, nagu arvab meie stabiilne valitsus. Võitlus vaesuse vastu on elementaarne riigiõiguse akt, mitte kellegi tuju. Kuid tundub, et viimastel aastatel oleme selle unustanud. Lisaks on see üks peamine inimõigus – igal inimesel on õigus piisavale elatustasemele. Oleme oma valiku teinud. Sellega peame veel vähemalt neli aastat elama. Stabiilselt. Lõpetuseks veel üks anekdoot: „Võeti vastu pensioniseaduse parandus: igaühele, kes pärast pensile jäämist kohustub elama mitte üle kolme aasta, pension kolmekordistatakse”.
Stabiilset nädalavahetust teile!
No comments:
Post a Comment