Thursday, October 21, 2010

Kilde varsti ilmuvast Lilleküla ajalooraamatust

Kui alustasin Kristiine linnaosa ajaloo käsikirja koostamist, siis ei kahelnud, et sellest piirkonnast võib leida rohkesti huvitavat materjali. Tegelikud tööd aga ületasid ka kõige julgemaid prognoose.

Robert Nerman
Ajaloolane

Materjale kogunes niivõrd palju, et kavandatud raamatu „Kristiine heinamaast Kristiine linnaosani“ asemel ilmub sellenimeline sari, mille esimene raamat „Lilleküla ajalugu 1940. aastani“ näeb trükivalgust juba järgmise aasta jaanuaris. Olen ka teiste perioodide kohta kogunud ja käsikirjana koostanud piisavalt mahukaid osasid, et on täiesti reaalne ka ülejäänud osade võimalikult kiire avaldamine. Esimesele osale järgneb 2011. aasta kevadel „Lilleküla ajalugu 1940–1991“, sama aasta suvel „Lilleküla ajalugu 1991. aastast tänapäevani“ ning sama aasta sügisel „Tondi ja Järve ajalugu“. Hetkel jätkan I raamatu viimistlemist ning teiste osade täiendamist.

Tuhandeid aastaid tagasi

Kristiine linnaosa maastikus võib leida mitmeid looduslikke jälgi, näiteks Tondi kasarmute taga. Umbes miljon aastat tagasi, enne tohutute jäämasside liikumist Tallinna poole, asus nüüdse Kristiine linnaosa kohal vooluvete kulutatud sügav ja lai vagumus. Laiust oli sellel jõesängil tõenäoliselt saja meetri jagu ja see suundus nüüdse Ülemiste järve läänekalda poolt praeguse Kopli lahe suunas. Mandrijää ränne toimus neljal korral. Viimane, nõndanimetatud Valdai jäätumine algas rohkem kui 70 000 aastat tagasi ning jää taandus meie aladelt ligi 11 500 aastat tagasi.
Samas võib siin leida maa-alasid, mis tõusid merepinnast suhteliselt hiljuti. Näiteks veel 12. sajandil ulatus Kopli laht kaugele üle Paldiski maantee. Kuna Harjumaa keskus asus algul Irus ja seejärel Toompeal, siis ühendusteed läänepoolsete
kihelkondadega kulgesid tõenäoliselt mööda praegust Pärnu maanteed ja Tondi ning Rahumäe teed pidi.
Muidugi aja jooksul muutus see tee korduvalt, kuid väheusutav, et ta väga palju oma asukohta muutis. Seega võib öelda, et see maantee on vanim inimtegevuse jälg Kristiine linnaosas.
Kindlasti asusid selle tee ääres ka esimesed hooned, sest liiklejad vajasid puhke-, söögi- ja ööbimiskohti ning vajaduse korral ka remondiabi. Kesklinnast kaugemale jäänud teed olid pikka aega raskesti läbitavad.
Alles siis, kui võeti ulatuslikumalt ette liivikute metsastamist ning seejärel ka kuivendustöid, teeolud järk-järguliselt paranesid.

Vanim teadaolev vaade

Võib-olla paljudele on üllatuseks, et kuni 1878. aastani oli praeguse Tallinna kohal kaks eraldi linna Toompea ja Tallinn. Toompeal asus erinevate aegade Eestimaa halduskeskus. Samuti olid seal mitmete nimekate Eestimaa mõisnike linnamajad. Võimsa hansalinnana oli Tallinnal avar autonoomia, tegelikult täielik iseseisvus, nagu mõnel Saksa riigilinnal ja Prantsuse või Itaalia kommuunil. Tallinnat valitses magistraat ehk keskaegse linna omavalitsus- ja kohtuorgan.
Selle vanimast ajast puuduvad andmed, kuid kindlasti oli ta olemas 1248. aastal, kui Taani kuningas Erik IV Adramaa kinnitas Tallinna Lüübeki õiguse. Tallinna omavalitsus kehtis kuni Vene linnaseaduse kehtestamiseni 1877. aastal.
Pärast seda liideti halduslikult Toompea ja Tallinn ühtseks linnaks. Esialgu ümbritses mõlemaid linnu Tallinna saras, millest linnaraad loovutas 1348. aastal praeguse Kelmiküla, Kassisaba, Tondi ja väikese osa Lillekülast Liivi ordule Toompea eeslinna rajamiseks. Suur osa nende kahe eeslinna vahelisest piirist asus praeguse Lilleküla kohal. Nimelt kulges piir Toompea eeslinnaga Paldiski mnt. viadukti lähedalt sirgjooneliselt Lille tänava ristmiku juurde ning sealt suundus otsejoones Lilleküla raudteejaama juures asunud kõrgendikuni. See kadus maastikult raudteetammi ehitamise ajal. Sellelt kõrgendikult suundus Toompea piir otsejoones edasi Liivalaia tänava alguseni.
Toompea ja Tallinna vahel oli tihti pingeline olukord, kuid linna piiramise ajal vaenlaste poolt tegutseti ühiselt. Marta 4 krundil asub paekivist mälestussammas, mille tekst ei ole enam loetav. See püstitati 1560. aastal toimunud lahingus hukkunud Blasius Hocgreve mälestuseks juba Liivi sõja ajal ja see on Tallinna monumentidest kindlasti kõige vanem. Sama lahingut tähistab ka Tallinna linnamuuseumis asuv Lambert Glandorfi 1561. aasta maalitud renessanssepitaaf, mida on nimetatud ka ehk mustpeade epitaafiks.
Mälestusmaali keskosas on kujutatud ristilöödud Kristus. Tema jalgade kõrgusel on mõlemal pool 1560. aasta lahingus surmasaanud Mustpeade põlvitavad kujud. Maali vasakul poolel on Tallinna linnavaade ning teel linna on näha sõjamehi ja pealtvaatajaid. Maali paremal pool on lahingukujutus, kus on kujutatud selle paiga omaaegne maastik. See on ühtlasi vanim teadaolev Tallinna vaade.

Rootsi aeg

Kristiine heinamaa nime saamine oli seotud maaomandi vaidlusega Toompea ja Tallinna linnavõimude vahel. Aeg-ajalt on väidetud, et vaidluse all oli kogu hilisema Kristiine heinamaa kuuluvus. See on ebaloogiline, sest Kristiine heinamaa asus väga suurel territooriumil ning nii suure ala omandiõigust oli võimatu kahtluse alla seada. Pigem oli küsimus mõnes lõigus, mida võis kahtluse alla seada. Näiteks praeguse Swedpanga kõrval oli üks Toompea eeslinna käänukoht ning selliseid kohti kasutati keskajal hukkamisplatsidena.
1608. aasta allikast selgub, et tollal oli tekkinud linna hukkamisplatsi lähedale mitu vaesema rahva elumaja. Ordu palus seetõttu linnalt, et hukkamisplatsiks leitaks mõni uus koht. See leitigi hilisema ajakirjandusmaja taha.
Pool sajandit hiljem ununes ordul linna vastutulek ning suusõnaline kokkulepe. Uut hukkamisplatsi hakati tahtlikult või tahtmatult pidama linnapiiri pöördekohaks (antud juhul Toompea ja Tallinna all-linna vahelise sarase piiri pöördekohaks). Mõlemad pooled vaidlustasid väikese siilu, mis jäi vana ja uue hukkamisplatsi ning praeguse Lilleküla raudteejaama juures asuva kõrgendiku (kus oli samuti linna hukkamisplats) vahele. Kuna nende maade väljamõõtmise ajal lahendas Rootsi kuninganna Kristina (Christina) esindaja kindralkuberner Erik Oxenstierna vahetalitusel Tallinna linna ja Toompea vahelist piiritüli linna kasuks, siis kuninganna auks hakati piirkonda nimetama Kristiinenthaliks ehk Kristiina oruks. Eestlased kutsusid seda piirkonda Kristiine heinamaaks.
Samal ajal kui päevakorral oli Tallinna rae ja Toompea võimude vaheline piiritüli, algas Tallinna Gümnaasiumi matemaatikaprofessori Gebhard Himseliuse koostatud kaardi järgi Pärnu maantee, Tondi liivikute, Mustamäe tee, Endla ja Koskla tänava vahelise osa jagamine 46 partselliks. 1652. aastal jaotati sellele alale rajatud partsellid linnarae liikmetele, tsunftide vanematele ja teistele mõjukatele isikutele. Rae korraldusel kaevati see ala kraavidega läbi ning jagati maatükid rae liikmetele ja gildide vanematele loosi teel, kusjuures igale gildivanemale kingiti teenete eest üks krunt.
Teised ostjad pidid tasuma krundilt 100 riigitaalrit, puhastama saadud maatüki kividest, maha raiuma võsa ja mättad kõrvaldama mättad.
Linna kulul kaevati piirikraavid sügavamaks ning need täitsid ka kuivenduskraavide otstarvet. Tollal rajatud kuivenduskraave on praegugi veel mõnes kohas näha. Kraavid mõjutasid nii esialgsete teede, kui ka hilisemate Lilleküla tänavate (Linnu tee, Nõmme tee, Tihase, Tedre, Räägu jt.) kujunemist. Kuna partsellide omanikud olid jõukad, siis võib arvata, et juba varsti hakati neile püstitama elamuid ja aedu.

Ojade vulin

Kristiine piirkonda iseloomustas varasemal ajal liigvee ja liivaluidete rohkus. Vanadelt linnaplaanidelt võib näha rohkesti allikaid ja ojasid. Suure osa sellest moodustas Mustjõe vesikond, mis sai alguse Mustamäe nõlva juurest, endise kiirabihaigla piirkonna allikatest, mis voolas diagonaalselt üle Mustamäe. Suur osa sellest ojast on torudesse viidud, kuid tänapäevalgi võib Linnu tee ääres, trollibussipargi piiril näha seda oja harusid, mis tõid lisavett Mustamäelt
Keskuse pargist ning Vilde tee 64 asuva kooli ligidalt. Rohkesti vett tõi Mustjõe silla ligidal ojasuudmesse loogelnud Paldiski maantee lähedalt Sipe (Zipe) oja. Paldiski maantee ja Endla tänava ristmiku piirkonda kujunes omapärane kogumiskoht, kuhu Sipe oja erinevad harud tõid rohkesti vett. Üks harudest tõi liigvee Stroomi metsast, mis ei olnud kuigi kaugel Mustjõe suudmest suure ringiga Kopli lahte. Teine haru suundus Sipe ojasse Pelgulinna poolt.
Suurimaks ja pikemaks lisaharuks oli Tondilt alguse saanud oja, mis voolas praeguse Lilleküla jalgpallistaadioni juurest Koskla ja Endla tänava lähedalt loogeldes samuti Sipe ojja. Sellesse harusse suundusid varasemal ajal liigniisked veed ka Tõnismäe, Kassisaba ning Uue-Maailma piirkonnast, kuid raudteetammi rajamise ajal jäi neist alles vaid Lilleküla jalgpallistaadioni juurest voolanud ojake.
Teiste ojade läbivoolu sulgemine tekitas 19. sajandi lõpus suuri probleeme Kassisaba ja Uue-Maailma elanikele. Liivaluited takistasid Kristiine heinamaal nii liiklust kui ka põldude rajamist. Algul jäi arusaamatuks, mis põhjusel vanemaid suvemõisaid erinevates Tallinna piirkondades. Praegugi on osaliselt selline aed alles Sprinkthali (Tondi ja Linnu tee nurgal) suvemõisa juures. Ainuke loogiline seletus sellele on suvemõisa juures asunud iluaedade kaitse liiva eest.
Tuiskliiva probleem hakkas lahenema 19. sajandi keskel, kui alustati liivastele aladele ulatuslike puude istutamist.
Muide sellel tähtsal ettevõtmisel oli keskne koht ka tänapäeva Kristiine aladel tehtud istutustöödel.

No comments:

Post a Comment