Kristiine Sotsiaalkeskuses käis jõuluvana

Kullo näitus Tallinna Linnavalitsuses

Kullo direktor Raul Tomberg,
fotograafiaringi juhendaja Ernest Bondarenko ja
Kristiine linnaosa vanem Andrei Novikov fotonäituse avamisel.

Tallinna Linnakantselei teenindusbüroo akendel on 6. – 31. detsembrini vaadata
Tallinna Huvikeskuse Kullo fotograafiaringi õpilastööde näitus „Talvehetked”.
Mustamäe ja Kristiine piiril, Löwenruh pargi kõrval asuvas Eesti vanimas ja suurimas huvikeskuses Kullo õpib praegu ligi 50 huviringis 70 pedagoogi juhendamisel üle 2300 õpilase nii Tallinnast kui ka pealinna lähivaldadest. Õpilasteks on nii päris pisikesed eelkooliealised lapsed, koolilapsed, noored kui ka täiskasvanud: Kullo praegu noorimal õpilasel on vanust 11 kuud ja vanimal 73 eluaastat.Esimesed silbid sõnadest „kultuur” ja „looming” ühendatuna sõnaks Kullo kajastavadki selle huvikooli töö eesmärki. Pakutav huviharidus jaguneb valdkondadesse: kunst, muusika, tants, tehnika, üldkultuur ja loodus. Õpet viiakse sõltuvalt erialast läbi nii eesti kui ka vene keeles.Ernest Bondarenko juhendamisel tegutsev Kullo fotograafiaring pakub kunstilist huvitegevust nii algajatele kui ka edasijõudnud fotograafiahuvilistele. Näituse „Talvehetked” tarvis jäädvustasid Kullo fotograafiaringi 12-17aastased õpilased meie pika talve nii rõõmsaid kui ka kurbi hetki. Töid on tehtud nii individuaalselt kui ka ringi tundides ühiselt koos teiste õpilastega – ühel on idee, teisel statiiv, kolmandal fotoaparaat.Tallinna Linnavalitsuse hoones eksponeeritud näitusefotode valmimisest võtsid osa fotograafiaringi õpilased Xenia Gavrilovich, Georg Lauk, Darja Linjova, Marek-Kristjan Punisson, Alina Sagdejeva, Mihhail Sdobnov, Monika Suls, Jaan Stsekotovits, Erika Vederman, Linda Hmelevskaja, Maksim Žolobov, Jelizaveta Šalova, Ekaterina Romanova ja Julia Panova.

 

Tublimad tervisedendajad

Tiina Rum, Irja Keiv, Kristel Tamm, Sirly Eelmets, Mare Robal, Eha Sinivesi

19. novembril toimus Tallinna Õpetajate Majas muusikaline tunnustusüritus "Tervis muusikast" - tublide tervisedendajate tunnustamine ja Tallinna tervisesõbralik töökoht 2012 tunnustuste üleandmine. Kristiine linnaosa kuut tervisedendajat tänati Tallinna Haridusameti tänukirja ja tubli tervisedendaja 2012 tiitliga (fotol vasakult):

Tiina Rum Tallinna tervist edendavate koolide (TEK) koordinaator, Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi õpetajaIrja Keiv -Tallinna Kannikese Lasteaia direktorKristel Tamm- tervist edendavate lasteaedade (TEL) koordinaator ja Kristiine Linnaosa Valitsuse tervisedendajaSirly Eelmets- Tallinna Tondi Põhikooli klassiõpetajaMare Robal- Tallinna Lepatriinu Lasteaia pedagoog- metoodikEha Sinivesi Tallinna Kristiine Lasteaia õppealajuhataja

Tänukirjad andis üle abilinnapea Merike Martinson. Täname Teid kõiki tubli töö eest ja soovime jõudu järgmiseks aastaks!

"Kateriine" sünnipäevapidu

Kateriined

Kristiine Sotsiaalkeskuse seeniortantsurühm Kateriine sai juba 10-aastaseks. Seda esimest ümmargust tähtpäeva tähistati tavalisest suurema pidulikkusega. Tantsurühma õnnilema ja peost osa saama olid tulnud lisaks oma maja rahvale linnaosa vanem Andrei Novikov,  sõpruskollektiivid, „Tantsurõõm“ Nõmmelt ja „Pihlakobar“ Lasnamäelt , samuti sõbrad, kes aastate jooksul tantsurühma tegemistes kaasa löönud.  Nagu õigel sünnipäevapeol ikka, lauldi ka sellel peol sünnipäevalaule, mille eeslauljateks olid tööotsijate laulu ja lustiseltsi „Saab ikka“ liikmed.

Loomulikult said külalised nautida ka sünnipäevalaste laia tantsurepertuaari, alates polkast ja seltskonnatantsudest kuni tantsurühma ja juhendaja Ann Alase lemmikute, ladina tantsudeni. Ürituse tegid veelgi südamlikumaks tantsijate isiklikud ajaloolised meenutused “Kateriine” loomisest, tähtsamatest esinemistest ja saavutustest. Pidu jõudis haripunkti, kui põranda hõivasid külalised ja hällilapsed korraga ühistantsude keerises. Lõpuvalssi tantsimas nähti teiste külaliste hulgas koguni linnaosavanemat ennast.

“Kateriine” juubelipeol oli igati näha, kuidas vastab tõele mõttetera: “Tants me muresid vähendab, tants me rõõmusid ühendab, argipäevade hallkangast lühendab.”

Väärikate tantsuõhtu

Liina Orlova-Hermaküla tantsuhoos

Kindlasti paljud teist märkasid novembrikuu Kristiine Lehes suurt kuulutust, kus teatati, et 12.12.2012 toimub kell 16 „Väärikate tantsupidu“. Ja just sel maagilisel kuupäeval sammuski läbi rohke lume Tööstushariduskeskuse aula poole hulgaliselt rõõmsat rahvast. Garderoobi sisenedes ja jalatseid vahetades, märkasin, et kohale on tulnud hulgaliselt ülikondi kandvaid härrasmehi daamidega, kel kaunid soengud, kontsakingad jalas ja kenad kleidid seljas. Esinejaks oli kutsutud Toomas Anni, kes oma laulude ja paljude teiste tuntud meloodiatega seda õhtut sisustas. Koguneti teisel korrusel asuvasse saali.Tervitused, kõned Kristiine linnaosa vanemalt Andrei Novikovilt ja abilinnapealt härra Sarapuult. Kõlas avalugu ja esimesena liuglesid parketil meie linnaosa vanem koos kauni blondiiniga. Neile järgnesid pea kohe, hallipäine tantsupaar, kes, muide, tantsisid erakordselt hästi. Milline rüht! Tantsijaid tuli aina juurde ja  peagi oli põrand tantsijatest tulvil. Nende tantsu jälgides tulid mulle meelde meie omaaegsed ranged tantsuõpetajad  härra Arseni Poolgas ja härra Ants Tael. Võin märkida, et miski pole ununenud, nende õpetajate tantsukool on elus! Hästi tantsijaid oli palju.Ootamatult tuli lavale külalisesineja- abilinnapea härra Sarapuu. Ta oli otsustanud esineda kahe lauluga ja juba kõlaski  „Oo, millal saaksin, ma mustlasena, küll mööda ilma, nüüd rännata...“. Hääl oli võimas, rahvas tantsis ja küllap laulis abilinnapea end igapäeva töörutiinist vabaks- jõulueelsesse maailma rändama...Vaheajal ootas kohaletulnuid fuajees kohv, tee, kringel ja magus jõulunaps. Kõikjal olid lauakesed, mille ümber kogunesid rõõmsad seltskonnad. Mõned inimesed tulid alles, teised läksid, eks igaühel omad kohustused. Aga õhkkond oli rõõmus ja rahulolev. Jõuluaeg on koosolemiste aeg, üksteisest hoolimise aeg- kokku tulla-koos olla! See on tähtis. Siinkohal kummardus korraldajatele! Kohe-kohe jõuab väärikate kätte ka andmise aeg. Jõulutoidud, kingitused noorematele- küpsetamine, keetmine, kudumine. Kõigega saame hakkama, jõulurõõmu lastele ja lastelastele, koerale, kassile, linnukesele akna taga. Kõigile, kes seda vajavad Sinult, meilt!Aga ei tohi unustada ka iseennast- patareid tuleb ju aeg-ajalt uuesti laadida! Ja jõuluaeg pakub selleks häid võimalusi: orelikontserdid, suurepärased jõuluprogrammid kirikutes, kaunis koorilaul, jumalasõna, et lõpuks võiksid kodus rahulikult istuda- väsinud pihud süles puhkamas ja mõelda mõnele kaunile luulereale, nagu näiteks: „...las hinges heliseda jõulukellad ja nendest rõõmu tõusku taevavõlvini...“ (H. Talvik) või

„Sa südames nüüd pane

Kõik küünlad põlema
Ja ehi oma hinge
Nüüd taevarahuga“
(Anna Haava).

Kaunist jõuluaega kõigile soovides, Liina Orlova- Hermaküla
Galerii

Lilleküla pääastekomando– 80!

Aastal 2012 täitus tänapäevasel Lilleküla päästekomandol 80 tegevusaastat. Selle tähtpäeva raames oli 20. juuli keskpäevaks komandosse aastapäeva tähistama oodatud nii endisi kui ka tänaseid selle komando töötajaid - nii pritsimehi kui pealikke, kõiki, kellel on au olnud töötada selles auväärses pikkade traditsioonidega komandos, päästes inimelusid ning rahva vara, olenemata riigikorrast.

Vaatamiseks olid välja pandud eri aegadel tehtud fotod, slaidid ja videod nii komando igapäevatöödest kui ka tegutsemisest suurõnnetustel või siis nn. tukiloputamistel. Lisaks ajakirjanduses ilmunud artiklid, mis on kajastanud võitlust tulega läbi aegade.

Endised komando töötajad tutvusid majaga ning tundsid elavat huvi aastate jooksul toiminud muutuste kohta.

Õppeklassis ja hoovipealses garaažis oli eksponeeritud kõik see, mis kajastas komando ajalugu tema loomisajast kuni tänapäevani välja. Oli fotosid, kus tuletõrjuja kandis saksa okupatsiooniaja riideid, ning kirjutisi, ettekandeid ja tähelepanekuid, millest selgub mitmete tuletõrjepõlvkondade keeruline vastuoluline elu siinses komandos.

Eraldi mainimist väärib Lilleküla päästekomando praegune juhtivpäästja Asso Ende, kes ligi poolteist aastat kestnud pingsa ja täpse töö tulemusena valmistas komandohoone projekti järgi suurusjärgus 1:100 maketi, tehes sellega komandole kingituse tema 80. aastapäeva puhul.

Samal päeval enne piduliku ürituse algust toimus komando õppeklassis visioonikonverents teemal „Lilleküla päästekomando ja ennetuskeskus kui ühtne tervik“, mille eestvedajaks oli Põhja Päästekeskuse juht Priit Laos. Et mõttearendus jõuaks ka reaalse olemuseni, olid kohale kutsutud nii Siseministeeriumi, Riigi Kinnisvara kui ka Päästeameti esindajad, kes võiksid aidata ideid rakendada. Peale ühist arutelu tutvuti komando hetkeolukorraga ning liiguti üheskoos osa saama komando juubelist ning tervitama kohale saabunud endisi Lilleküla päästekomando töötajaid.

Päev varem, 19 juulil, oli Lilleküla päästekomando hoone avatud kõigile linnakodanikele, mille raames tutvustati huvilistele päästjate igapäevatööd.

Urmas Ojaste
loo autor

Avatud uste päeva raames käis kohal ligikaudu 200 inimest. Toimusid ringkäigud komandos, oli võimalik tutvuda päästetehnikaga ning proovida selga tuletõrjuja varustust. Päästjad vastasid lahkelt külaliste küsimustele ning tutvustasid komando ajalugu. Avatud oli ka fotonäitus. Lisaks näitasid päästjad oma oskusi, päästes inimest põlevast tornist ning likvideerides keemiaõnnetust. Meeleolukas aastapäevapidu lõppes ühise tordisöömisega.

 

Tallinna ekskavaatoritehase vanemast ajaloost (järg)

Remonditehas 1950ndate esimesel poolel

Ehitustööd kulgesid oma tõusude ja mõõnadega. Kiirustamine nii töödega kui ka ehitusmaterjali tootmisega andsid peagi endast märku. 1. aprillil 1946. aastal märgati, et osa telliseid müüris on purunenud. Põhjuse tuvastati kiiresti – telliskive oli liiga vähe põletatud, mistõttu nad niiskuse ja külma käes hakkasid peagi ka lagunema. Otsustati 3 korstnat ja 3 kandeposti lammutada, sest sealsed lagunenud kivid paiknesid alumises osas. Trepikoja alumises osas, kus oli samuti terved read laotud praaktellistest, sai purunenud kihid asendada betooniga. Ülejäänud piirkondades sai kergemini vead kõrvaldada, nimelt 4–6  kihi lammutamisega.

Vilgas ehitustöö ei vaibunud sellegi poolest. 1947. aasta veebruaris oli valminud Mootor-Remonttehase  valukuuri, garaaži ja laoruumi müürid. Need vajalikud ruumid asusid kahes 750 m² suuruses hoones. Sama aasta suvel olid lõpetamisel peakorpuse 1. korruse müüritööd. Ehitusobjektil oli pidevalt 115-120 töömeest. Müüritööd jätkusid ilma probleemideta ning ehitajad suutsid olla mõnda aega isegi graafikust ees, kuid probleemid tekkisid siis, kui oli vaja katust teha ning aknaid ja uksi ette paigaldada. Saematerjali puudumine isegi seisatas lühikeseks ajaks töö. Probleem oli terav, sest Moskvast oli saa saabumas suurem kogus masinaid ja seadmeid selle tehase jaoks. Lahtise taeva all seistes, võisid need tõsiselt kannatada saada.                              

Olukord nii ekstreemseks siiski ei läinud. Lubatud saematerjal, samuti aknad, uksed jm. vajalik tööde jätkamiseks siiski saabus. Sama aasta augustis oli suur osa peakorpusest katuse all. Augustis oli tehases tootva töö peal ametis kuus inimest. Aasta lõpuks töötas Tallinna Mootor-Remonttehases 70 töötajat, neist 43 noortöölist suunati Paide Tööstuskoolist.

5. septembril 1946. aastal andis Mootor-Remonttehase senine direktor E. Uukivi tehase juhtimise üle uuele direktorile Gustav Mõtusele. Ta oli varasemal ajal ka kõrval asunud Auto-Traktoriremonttehase (Mustamäe tee 18a ning tollal Kadaka tee 6) direktor ning seetõttu peeti neid kahte tehast algusest peale üheks ja samaks ettevõtteks. Tehase üleandmise ajaks oli ehitustrust viinud katuse alla tööpinkide remontosakonna ruumid. Hoonetel olid aknad ees ning need olid klaasitud. Tegemata olid põrandad ja sisemised vaheseinad samuti kõik viimistlustööd. Ehitustrustil nr. 1 olid pingelised suhted Mootor-Remonttehase juhtkonnaga, sest nad nõudsid ehitustöö alustamist kooskõlastamata projekti alusel. Olukord kujunes selliseks, et 9. mail 1946. aastal katkestati kõik ehitustööd objektil.

Eesti NSV Põllutööministeeriumi Mehhaniseerimise Valitsuse kaudu viidi 1946. aasta I poole kapitaaltööde tiitlisse 600 000 rubla.

Esimese toodangu andis käitis 1947. aastal. Algul valmistati elektrijaamade diiselmootorite tagavaraosi ning laagreid sisetreipinkidele, millele lisandusid traktori hammasrataste valmistamine. 1947. aastal tegid tehase peamiselt noortöölistest töötajad 54 mootoril kapitaalremonti. See oli tõhus abi põllumeestele ja kaluritele, sest tehnikat oli pärast sõda niigi vähe alles jäänud.                                      

Mootor-Remonttehas teenindas  Põhja-Eesti masina-traktorjaamu ja masinaühistuid. Kevadkülvi ettevalmistamiseks pidi 1948. aasta I kvartali jooksul tegema kapitaalremonti veel 13 traktori mootorile masina-traktorijaamast  ja peale selle veel 56 mootoriblokki masinaühistutest. Kõik need olid korraga remondis. Olukorra tegi raskemaks see, et mootoreid hakati remonti tooma alles detsembri keskel ja peamiselt jaanuaris.

Tehas laienes tasapisi veelgi. Tallinna  Linna TSN TK otsusega 1948. aasta septembrist liideti Mootor-Remonttehasega Kadaka tee ja Paldiski mnt. nurgal asunud eramaja (kinnistu nr. 4185) 675 m² suurune maa-ala, mida varem kasutati aiamaana.           

NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega 1. veebruarist 1949 kuulus reorganiseerimisele Tallinna Mootor-Remonttehas Tallinna Remonttehaseks (nimetatud ka Tallinna Remonditehaseks). Tehase rekonstrueerimine oli pikem protsess ning selle ettevalmistused algasid kohe pärast ülalpool vastuvõetud otsust.  Reorganiseeritud tehasel oli näiteks ette nähtud tehase klubi, lastesõim ja –aed. Mootor-Remonttehase direktor pöördus 19. aprillil 1949. aastal peaarhitekt Voldemar Tippeli poole, ettepanekuga rajada need hooned Paldiski mnt. ja Kadaka (Mustamäe) tee nurgal asuvasse parki. 1953. aasta kevadel moodustati tehase ehitusgrupp, mis hakkas jätkama Ehitustrusti nr. 1 poolt Paldiski mnt. äärde püstitava elamu ehitamist. Ehitusgrupp ehitas maju kokkuhoidlikumalt ja kvaliteetsemalt kui Ehitustrust nr. 1. 23. detsembril 1954 valmis Paldiski mnt. äärde teine terrasiitkrohviga elumaja ning 2. juulil 1956 Paldiski mnt. äärde ka kolmas elumaja. Ehitusgrupp rajas Mehaanika 17 tehase lasteaia ning tehase territooriumile ühiselamu. Ehitati ümber söökla, meditsiinipunkt ja konstrueerimisbüroo. 1956. aasta novembris hakati ehitama tehase võimlat. Blankenthali pargi kõrval asunud karjamaale toodi suurel hulgal ehitusmaterjali ning hakati rajama vundamenti.    

Märksa keerulisemad muutused kaasnesid tootmisprotsessi ümberkorraldamisega.

NSVL Ministrite Nõukogu otsusega 1. veebruarist 1951 nimetati senine Tallinna Mootor-Remonttehas ümber Tallinna Remonttehaseks. Põhikirja alusel allus tehas Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumile selle Masina-Traktorjaamade Peavalitsuse kaudu. Tehase ülesandeks oli põllumajanduse traktori- ja kombainimootorite kapitaalremont ja statsionaarsete mootorite remont masina-traktorijaamadele, remondiseadeldiste tõmbiku komplektide ja tööriistade valmistamine masina-traktorijaamade töökodade ja traktoribrigaadide jaoks ja muude toodete valmistamine.

Traktorijaamade jaoks eriliste kepsu- ka raamlaagrite treipinkide valmistamine sõltus tehase valutsehhi tööst. Treipingi üksikdetailid valmisid just seal ja need kaalusid 3-120 kg. Tööpinkide kokkumonteerimine nõudis algul aega 15 tundi, 1954. aastal lühenes see 4-5 tunnini.

Tallinna Remonttehast juhtis kuni 19. maini 1954. aastani Arnold Veimer. Pärast A. Veimeri määramist Eesti NSV põllumajanduse ministri asetäitjaks, sai uueks direktoriks Gustav Mettus (Metus, Mõtus), kes seni töötas samas tehases peainsenerina. Varasemal ajal töötas ta ka sama tehase direktorina.

Tehase üleandmise aktist selgub, et 1954. aasta plaani järgi pidi tehas valmistama 600 laagrite treimise tööpinki URB-VP. Lepingu järgi oli nende tööpinkide kogu maksumuseks 5,16 miljonit rubla. 1. maiks 1956 oli neid valmistatud 250. Plaani järgi tuli teha 200 traktoril kapitaalremonti. Sama aasta 1. maiks jõuti korda teha 82 traktorit. Tehas valmistas ka diiselmootorite „Maklaren“ tagavaraosasid ning aasta jooksul tuli neid valmistada 3,5 miljoni rubla eest. See oli tulus töö ning esimese 4 kuuga valmistati  1,7 miljoni rubla eest defitsiitseid tagavaraosasid. Veel oli tehase plaanis 90 000 hammasratta valmistamine traktorile SHTZ. Kuna nelja kuu jooksul ei saabunud tehasesse hammasrataste valmistamiseks vajalikke seadmeid, siis seda tellimust ei saanud esialgu täita.  Suured ümberkorraldused jätkusid sellega, et tehas spetsialiseerus 1956. aastal ekskavaatorite tootmisele, kuid seda ajajärku vaatleme edaspidi.

Samal ajal toimus ka Sovhooside Ministeeriumile allunud Auto-Traktoriremonttehase nr. 1 väljaehitamine. 20. mail 1946 eraldati Kadaka tee 6 asunud tehase tööstushoonete  laiendamiseks  ja garaažide ehitamiseks ca 1,5 ha suurune maa-ala.

1952. aastal andis Auto-Traktoriremonttehase senine direktor Lembit Remmelgas tehase juhtimise üle uuele direktorile Ivan Feodorovile.  Eesti NSV Sovhooside Ministeerium ei suutnud kindlustada plaanipärase remondifondi  andmist tehasele. Seetõttu tuli tehasel 1952. aastal plaanipäraste tööde asemel  tegeleda juhuslikku laadi töödega. Võib-olla ei pingutanud ministeerium tehase eest hoolitsemisega, sest tehas oli suhteliselt väike. 1952. aastal töötas seal vaid 43 töölist, 8 abitöölist ja 1 õpilane.  Tehase töötajate arv oluliselt ei suurenenud ka hilisematel aastatel.

 1952. aastal koostatud tehase passi järgi oli Mustamäe tee 18a  (tollal Kadaka tee 6) krundil kolm suuremat tsehhi. Suurimaks oli Kadaka tee ääres asunud montaažitsehh, mis oli 1-korruseline paekivist 32,3 meetri pikkune ja 13 meetri laiune. See tööstushoone oli rajatud tehase passi andmeil 1870. aastal. Ta oli kitsama küljega tänava poole ning selle ehitise taga asus mootoritsehh (pikkus 61,6 meetrit ja laius 9, 15 meetrit), administratiivmajandushoone (33,07 meetrit pikk ja 12 meetrit lai), mehaanikatsehh (üldpind 392,1 m²) ning lõpuks ühise katuse all keskküte ja elektrikeevituse ruumid. Kõik need hooned olid ühekorruselised. Mootoritsehhi ja administratiivmajandushoone ehitusajaks märgiti samuti 1870. aastat. Kõik need ridamisi asunud ehitised moodustasid omapärase vasakpoolse piirde Kadaka (Mustamäe) tee ääres. Krundi keskosas asus veel kaks hoonestatud ala. Kadaka teele lähemal asunud hoonestuses  asusid kütteladu, sepikoda, kaalukoda, plekksepa tööruum, tisleri töökoda ning autogaraaž. Selle taga oli veidi suurem ehitis, kus asusid laod ja osa montaažitsehhist. 

Aastate kestel tegutses tehas üksnes Eesti sovhooside traktorite ja autode remondiga. 1954. aastal hakati valmistama põllumajanduse otstarbeks uudistooteid, mida viidi peamiselt Nõukogude Liidu erinevatesse piirkondadesse.

1954. aastal I kvartalis tegeles Auto-Traktoriremonttehas Traktorite ja traktorimootorite remontimisega ning tuli selle ülesandega edukalt toime. II ja III kvartalis aga seda liiki töid polnud tehases ette nähtud ning tehas spetsialiseerus põhulohistite, karusloomakasvatusele mõeldud puurikarkasside,  aerogeneraatorid viljaparasiitide hävitamiseks jm. põllumajandusele vajalike mehhanismide tootmisele. Erinevalt varasemast ajast ei valmistanud tehas toodangut Eesti põllumehe jaoks, vaid see suunati NSV Liidu erinevatesse piirkondadesse. 26. augustil 1954. aastal andis tehase senine direktor Ivan Feodorov juhtimise üle Zavalgun Jakubovile tehase juhtimise. Tehases töötas tollal 45 töölist, abitöölisi oli 7, kohakaasluse alusel töötas veel 3 töölist ning mittetootva tööga tegeles 3 inimest.  Üleminek uuele toodangule tekitas algul ettevõttele suuri raskusi. Alles 1954. aasta lõpus hakkas normaalsemalt  toimima NSV Liidu Sovhooside Ministeeriumi varustussüsteem ning tehase direktori Z. Jakubovi andmeil täideti 1954. aasta plaan juba 1. novembriks.

1955. aastal moodustas traktorimootorite remont Auto-Traktoriremonditehases vaid väikese osa üldisest töömahust. Peamiselt valmistati  põllumajanduse otstarbeks mitmesuguseid mahuteid, põhulohisteid, aerogeneraatoreid ja teisi mehhanisme.  

18. mai 1956. aasta NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega nr. 663 allutati alustati Tallinna Remonttehase ja Tallinna Auto–Traktoriremonttehase nr. 1 liitmist ja reorganiseerimist.  Sellega seoses andis Tallinna Auto–Traktoriremonttehase nr. 1 direktor M. Kornilov tehase üle Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi Mehhaniseerimise osakonna ülemale Aleksei Müürisepale. 

NSV Liidu Ehituse- ja Teedemasinaehituse Ministeerium 1. aprillil 1956. aasta käskkirjaga võeti üle ja liideti Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Tallinna Remonttehas ja Eesti NSV Sovhooside Ministeeriumi Tallinna Auto–Traktoriremonttehas nr. 1 ning nende kahe tehase baasil moodustati Tallinna Ekskavaatoritehas.   

Eesti Energia tervisekõnd

 Vasakult Iris Meristo, Maarika Kärp, Rita Badendick 4.oktoobril toimus Rock Cafes Eesti Energia Tervisejooksu ja Tervisekõnni hooaja lõpetamine. Sel aastal naeratas loosiõnn ja Eesti Energia Tervisekõnni sarja võitjateks pärjati Parima segatiimina – Kristiine Sotsiaalmaja, auhinnaks  Rademari 120 eurone kinkekaart ja igale liikmele Jooksja aastatellimus. Kristiine Sotsiaalmaja võistkond osales Eesti Energia Tervisekõnni sarjas kolmandat aastat järjest, koosseisus: Maarika Kärp – sotsiaaltöötaja; Rita Badendick – sotsiaaltöötaja; Iris Meristo – hooldusjuht.

 

Uued pakendikonteinerid Kristiines

Kristiine linnaosa vanem Andrei Novikov ja
Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu uue kogumispunkti avamisel

9. oktoobril paigaldati Seebi 30/32 elamupiirkonda uued pakendikonteinerid Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO) projekti „Pakendipunktide konteinerkogumise laiendamiseks Tallinnas” raames. Lähiajal paigaldatakse Tallinnasse veel 50 pakendikonteinerit.

 Uue kogumispunkti avamisel osalesid Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu ja Kristiine linnaosavanem Andrei Novikov. Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu sõnul on tallinlased pakendite taaskasutusse suunamise vajadusest ja kasulikkusest aru saanud. “Kui panna pakendijäätmed segaolmejäätmete konteinerisse, siis maksab tarbija nende käitlemise eest topelt, sest pakendi käitlemise hind on tootele juba lisatud,“ selgitas Sarapuu. „Iga lisatud pakendikonteiner on samm edasi keskkonna- ja inimsõbralikuma linnaruumi suunas.”

Pakendite kogumiskohas on kolm  konteinerit, millest kollane on segapakendi konteiner, roheline on klaaspakendi konteiner ja sinine paber-papp pakendite konteiner.

ETO projekti „Pakendipunktide konteinerkogumise laiendamiseks Tallinnas” viiakse ellu SA  Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaasrahastamisel. Pakendipunkti avamisel esines Kristiine Gümnaasiumi poistekoor, jagati helkureid ja informatsiooni jäätmete kogumise kohta.

Tallinn toetab keskkonnasõbralikku ja tervislikku liikumist

Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu koos Snupsi ja Prügihundiga

Möödunud septembrikuu oli Tallinnas pühendatud keskkonnasõbralikule liikumisele, mil kuu vältel toimus linnas üle 30 erineva ettevõtmise. Eesmärgiks oli propageerida keskkonnasäästlike liiklusvahendite kasutamist ning keskkonnasõbralike liikumisviiside eeliseid.

Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu sõnul hõlmasid keskkonnasõbraliku liikumise kuu tegevused  kolme peamist säästva liikumisviisi kasutamist ning nende kombineerimist. „Nii propageeriti näiteks jalgsi käimist, jooksmist, jalgrattasõitu jt. spordialasid ning loomulikult ühissõidukite kasutamist,“ nentis Sarapuu. „Kui tavaliselt toimub septembris palju liikumisega ja liiklusohutusega seotud üritusi, siis tänavu otsusime, et anname neile ühe kindla suuna, rõhutades keskkonnasõbralike liikumisviiside tähtsust linna puhta keskkonna säilitamiseks. Autojuhtidele pakuti keskkonnasõbraliku liikumise kuu raames võimalust kasutada Tallinna ühissõidukite eeliseid Euroopa mobiilsuse nädalal ehk 16.-22. septembrini,“ sõnas Sarapuu. „Nii sai neil päevil autojuhiloa esitamisel pealinna ühissõidukites tasuta sõita.“

Keskkonnasõbraliku liikumise kuu oli edukaks ja kindlasti jätkab Tallinna linn samas vaimus ka järgmisel aastal.

Energiasääst väikeelamutes

Viimasel ajal on aktuaalseks muutunud kõik soojus- ja elektrienergiaga seonduv. See on ka arusaadav, kuna energialiigid pidevalt kallinevad. Inimesed on hakanud üha enam mõtlema kokkuhoiule, sest kulutused küttele hammustavad perekonna büdžetist üha suurema suutäie. Enam kannatavad need, kes oma eluruume elektriga kütavad. Juba pikemat aega on teada, et alates 2013. aastast ei ole elektrienergial enam ühest, riigi poolt kontrollitud hinda. Teada on ka see, et odavamaks elektrienergia ei lähe. Vaikimisi lootsime, et hinnatõus ei ole suur. Meedias avaldatud informatsiooni uskudes näib, et sel korral kergesti me ei pääse. 

Kuidas siiski kulutusi energiale, eelkõige küttele, vähendada. Kristiine Linnaosa Valitsus on korraldanud oma saalis mitmeid kordi ümarlaudu, kus põhjalikult on käsitletud kütteprobleeme, ventilatsiooni küsimusi ja elamute soojustamist. Lisaks nimetatud valdkondadele on ümarlaudadel räägitud jäätmekäitlusest, vee kokkuhoiust, korrakaitsest jne. Paraku oleme senini tegelenud ainult korteriühistutega.
19. septembril toimus linnaosavalitsuse saalis teemal «Energiasääst väikeelamutes» esimene väikeelamutele suunatud infotund. Korraldajaks oli MTÜ ESTIVOK, mille nimetus tuleb sõnadekombinatsioonist EnergiaSäästlik Tõhusalt Innovaatiliste Võimaluste OsundKoda. Infotunni avas tervitussõnadega linnaosavanem Andrei Novikov ning lühikese sissejuhatava kõnega esines MTÜ juht Ragnar Kuusk.
Kolmetunnine üritus oli ülesse ehitatud läbimõeldult. Ettekanded vaheldusid elavate diskussioonide ja sõnavõttudega. Oli märgata, et infotund läks rahvale peale, sest iga ettekanne lõppes tänuliku aplausiga. Ettekannete paremaks mõistmiseks olid esinejad kohale toonud rohkesti informatiivset materjali, nii stende, seadmeid ja aparaate. Teisel korrusel asuvasse saali oli kohale taritud isegi 150 kg kaaluv keskkonna- ja loodussõbralik tahkekütuse katel. Paljud käisid teda uudistamas, sest lihtsa konstruktsiooniga katlal puudusid elektroonika- ja elektriseadmed ning kütuse suhtes oli ta vähenõudlik: puit, kivisüsi, brikett, hagu, saepuru, pelletid, hagu jne. Mida paremat veel soovida, võimsust olenevalt mudelist kuni 40kW, kütmispinda maksimaalselt 400 m².
Huvitav oli Termex OÜ ettekanne eramute ja ka kortermajade ventilatsioonilahenduste väljatöötamisest ning kohtventilatsiooniseadmete kasutamisest. Niiskustundliku sisselaskemooduli maaletooja Rotovent Trade OÜ esindaja tutvustas kohalolijatele lihtsat seadet, millega saab eluruume õhutada. Sisselaskemooduli «ajuks» on niiskusetundlik polüamiidist riba, mis pikkuse muutudes reguleerib ribaga ühenduses oleva kangidesüsteemi abil sisselaskepilu ristlõiget. Vaimukas seade, lihtne aknaraami külge paigaldada ning suhteliselt odav.

Hea lugeja! Liiguvad jutud, et eelolev talv saab olema väga külm. Sul tuleb oma eluruumide kütmisvõimalustele hakata mõtlema. Veel ei ole hilja. Head nõu võid kuulda 28. novembril kell 18.00 linnaosavalitsuse saalis toimuval kordusinfotunnil teemal «Energiasääst väikeelamus». Eelmine infotund läks kümnesse, vabu istekohti ei olnud.

Toomas Häidkind

Linnamajanduse osakonna spetsialist

Sõltumatu soojuse reguleerimine ühetoru-küttesüsteemi korral

termostaadiga

Uni LH

Täna on ülimalt aktuaalne korruselamute renoveerimise programm, mille eesmärk on

suurendada energiakasutuse tõhusust korterites, vähendada ruumide kütmise kulusid ning aidata selliste majade korteriomanikel ja eriti väikese sissetulekuga peredel maju kaasajastada. Üks energiasäästu võimaldav abinõu on soojuse sõltumatu reguleerimine, parimal juhul koos individuaalse küttekulude arvestusega. Nagu näitab praktika, võib selle tulemusel säästa koguni 30% energiat.

 

Praegune olukord

 

Enamikus massehituse korras püstitatud korruselamutes on ühetoru-küttesüsteem.

Ühetorusüsteemi juurutades püüti saavutada eelkõige materjali kokkuhoidu, sest võrreldes kahetorusüsteemiga on selle paigaldamiseks vaja vähem torusid ja  torustikudetaile ning ka paigaldamisprotsess on palju lihtsam. Ja ehkki ühetorusüsteemidel on kolmesuuna-reguleerventiilid, ei ole neid süsteeme praktiliselt võimalik reguleerida (nupud on ära võetud, puuduvad piirikud, tagasivoolutorud on mustust täis, ventiili sulgur on kinni kiilunud jms), sageli ei ole reguleerimine soovitatav, sest võib rikkuda terve püstiku soojavarustuse, selle hoopis katkestada või maja küttesüsteemi tasakaalust välja viia.

 

Ühetorusüsteemidega korruselamud olid ühendatud kaugküttevõrguga, korterites reguleeriti temperatuuri tsentraliseeritult, muutes soojuskandja temperatuuri välistemperatuurist lähtuvalt. Sellised süsteemid on küll tüüpprojektide järgi paigaldatud, paraku ei funktsioneeri need sugugi ideaalselt ega identselt, pealegi on elanike vajadused ja mugavusnõuded igal juhul erinevad. Ainsad võimalused, mis lubasid temperatuuri individuaalselt reguleerida, olid avatud aken, kui oli liiga kuum, või omavoliliselt suurendatud radiaatoripind. See aga halvendas süsteemi üldist seisukorda veelgi.

 

Ühetorusüsteemi korral tuleb meeles pidada, et elamutes on kasutusel tõusvad püstikud: radiaatoreid läbib tagasivooluvesi. See peaks tagama vähemalt teoreetilise võimaluse radiaatoreid reguleerida. Läbivooluga ühetorusüsteemid (ilma möödaviiguta) on paigaldatud sinna, kus ei ole vaja reguleerida üksikutesse radiaatoritesse jaotatava soojuskandja vooluhulka (näiteks trepikodade püstikutes).

 

Lahendusviisid

 

Oleks ideaalne, kui hoone renoveeritaks kompleksselt, st vahetataks aknad, soojustataks seinad, renoveeritaks katus ja moderniseeritaks kõik tehnosüsteemid.

 

Kahjuks on seni väga harva nõnda toimitud. Kui hoone ka renoveeritakse täielikult, siis ikkagi etappide kaupa, ja kui rääkida küttesüsteemide kontekstis, siis on paljudes majades juba teatud meetmeid rakendatud: nt eraldatud maja tsentraalsest süsteemist ning ehitatud see ümber sõltumatuks üksuseks, st majadesse on rajatud lokaalsed soojussõlmed; teisal on küttesüsteemi täiendavaks tasakaalustamiseks paigaldatud püstikutele tasakaalustusventiilid jne.

 

Teine etapp võiks olla soojuse sõltumatu reguleerimine korteris, mis võimaldaks mõjutada korteri mikrokliimat ja looks eeldused astuda ka järgmine samm – viia sisse individuaalne soojuse arvestamine, mis on seotud sõltumatu reguleerimisega.

 

Maja küttetorustiku seisukorra ja kulumisastme kindlakstegemise järel võib asja lahendada mitmeti. Esimene, ühtlasi radikaalseim variant on kogu torustiku väljavahetamine.

 

Kui torud ja radiaatorid on täiesti amortiseerunud – läbi roostetanud või ummistunud, siis vahetatakse torud ja radiaatorid uute vastu ning ühetorusüsteem tehakse ümber kahetoru-süsteemiks.

 

Kahtlemata on see parem, kui ühetorusüsteem, mille reguleerimisvõimalused on piiratud, kuivõrd radiaatorid ühendatakse püstikus järjestikku.

 

Ühetorusüsteemi korral toimub muudatuse tegemisel omalaadne ahelreaktsioon, kus otse või kaudselt muutuvad sellised olulised tehnilised parameetrid nagu soojuskandja temperatuur, radiaatoritesse jaotatava soojuskandja vooluhulk ja ruumide temperatuur.

 

Paraku on ühetorusüsteemi ümberehitamine kahetorusüsteemiks üsna kallis, ja juhul, kui torustik pole just väga amortiseerunud, jäetakse ühetoru-küttesüsteem sageli alles ning piirdutakse regulaatorite (termostaatventiilide) paigaldamisega radiaatoritele.

 

Sellise osalise renoveerimise korral on elanikel soovitatav vahetada ühtlasi vanad radiaatorid uute, tänapäevaste vastu, mis on eelkõige tõhusamad ja kompaktsemad, samas ka töökindlamad ning esteetilisemad, pealegi käib nende reguleerimine kiiremini.

 

Regulaatorite paigaldamine

 

Ühetoru-küttesüsteemi ümberehitamisel kasutatakse tänapäeval kaht tüüpi termostaatventiile: suurendatud läbilaskevõimega otseventiile või kolmesuunaventiile. Termostaatventiilid valitakse harilikult püstikutoru nimiläbimõõdu alusel: DN 15 või DN 20.

 

Suurendatud läbilaskevõimega otseventiilid paigaldatakse iga radiaatori ette ja nendega reguleeritakse radiaatorisse voolava vee hulka. Teatavasti voolab vesi sinna, kus on väiksem takistus, seetõttu peab ka möödaviigus olema teatav vasturõhk, et püstikus ringlev soojuskandja ei mööduks radiaatorist. Harilikult tehakse möödaviik torust, mille läbimõõt on ühe astme võrra väiksem kui püstikutorudel, vahel aga kasutatakse erinevaid diafragmasid. Kui möödaviigutorusid ei ole uuendatud, siis on soovitatav seda teha, kuivõrd sellega paraneb radiaatorite veevarustus, pealegi kompenseerivad uuendatud möödaviigutorud püstiku pikenemise, sest soojenevad samuti.

 

Saksa ettevõte Oventrop toodab kaht tüüpi suurendatud läbilaskevõimega termostaatventiile, mis sobivad ühetoru- küttesüsteemidele. Seeria AZ ventiilide kv-väärtus, mis määrab ventiili läbilaskevõime, on ventiilidel DN 15 ja DN 20 vastavalt 1,8 ja 2,8. Juhul, kui on vaja veel suurema läbilaskevõimega ventiile, tuleb valida M-seeria termostaatventiilid. Seda tüüpi DN 15 ja DN 20 ventiilide kv-väärtus on vastavalt 3,0 ja 4,0.

 

Olgu märgitud, et ventiili pesa ja taldriksulguri kuju takistab mustuse ja katlakivi ladestumist ventiili sisepindadele ning roostevabast tugevdatud terasest vedru väldib ventiili taldriksulguri kleepumist pesa külge isegi siis, kui ventiil on olnud pikka aega suletud.

 

Termostaat-otseventiilidega süsteemi ehitamisel puututakse kokku kahe probleemiga:

1) küllalt keeruline on valida tagasivoolutorustiku optimaalset vasturõhku ja

2) termostaatventiilide avamisel ja sulgemisel muutub mõnevõrra püstiku vasturõhk

ja soojuskandja vooluhulk.

 

Seda aga ei tohiks lasta juhtuda, sest üks ühetorusüsteemi iseärasus on niinimetatud kvaliteetne reguleerimine, st muutuda tohib soojuskandja temperatuur, mitte vooluhulk. Küttesüsteemi renoveerimisel paigaldatakse peaaegu alati tasakaalustusventiilid.

 

Nende ülesandeks on küttesüsteemi püstikutes ringleva soojuskandja vooluhulga jaotamine vastavalt püstikute nimimõõdule ning süsteemi tasakaalu tagamine koormuse muutumisel.

 

Sel eesmärgil võib lisaks tavalistele tasakaalustusventiilidele kasutada soojuskandja vooluhulga regulaatoreid (nn soojuskandja piirikuid), mis toimivad dünaamiliselt ega lase soojuskandja vooluhulgal püstikus suureneda rohkem, kui on ette nähtud. Pealegi on soojuskandja regulaatoritega väga lihtne tasakaalustada soojuskandja vooluhulka püstikutes: piisab, kui regulaatori nupp keeratakse asendisse, mis vastab soovitud veehulgale (kg/h) ja fikseeritakse.

 

Soojuskandja piirikute konstruktsioon on tavaliste tasakaalustusventiilidega võrreldes keerulisem ja seetõttu on need kallimad.

 

Tasakaalustusventiilide valimisel on oluline, et neil oleks vähemalt sulgemise ja eelseade funktsioon, mis võimaldavad arvestada rõhukadusid ja soojuskandja vooluhulka. Soojuskandja tegelik vooluhulk peab vastama kindlaksmääratule (±10%).

 

Küttesüsteemi siseseks hüdrauliliseks tasakaalustamiseks toodab Oventrop keermes-ühendusega ventiile Hydrocontrol R (DN 10–DN 65), mille põhilised eelised on: allasuunatud skaala ja sellest tulenev väike hüdrauliline takistus; täpne reguleerimine (70–100 fikseeritud asendit); reguleerimise täpsus (±5%); kõrge surveklass PN 16 – PN 25.

 

Oventrop keermes-ühendusega ventiile toodetakse eriti vastupidavast pronksist, neil on liitmikud vee väljalaskmiseks ja mõõteseadme ühendamiseks. Oventropi tasakaalustusventiilide ja soojuskandja vooluhulga regulaatorite eeliseks on ka see, et neil on ühesugused korpused. Seetõttu ei ole küttesüsteemi juba paigaldatud tasakaalustusventiili raske muuta soojuskandja vooluhulga regulaatoriks ja vastupidi.

 

Ühetorusüsteemi täiustamine kolmesuuna-termostaatventiilidega

 

Sel eesmärgil kasutatakse Saksamaal toodetud kolmesuuna-termostaatventiile, kusjuures valik pole juhuslik. Umbes alates 1970. aastast hakati omaaegses Saksa DV-s paigaldama ühetoru-küttesüsteeme käsitsi reguleeritavate kolmesuuna-ventiilide ja terasest paneelradiaatoritega. Koguni 65% kunagise SDV korruselamutest oli niisuguse küttesüsteemiga, mille reguleerimiseks kasutati endise SDV standardile TGL 43191 vastavaid käsitsi reguleeritavaid ventiile. Ida- ja Lääne- Saksa ühinemise järel jõustus peagi uus küttesüsteeme reglementeeriv kord, mis nägi ette, et alates 31. detsembrist 1995. a peavad kõigil kaugküttesüsteemidel olema automaatseadmed iga ruumi temperatuuri sõltumatuks reguleerimiseks, teisisõnu öedes tuli kõik küttesüsteemid varustada termostaatidega.

 

Selleks, et oleks võimalik vanad ühetorusüsteemid minimaalsete kuludega ümber ehitada, töötasid küttearmatuuride tootjad välja käsitsi reguleeritavate ventiilide mõõtmetele ning ühendusviisile vastavad kolmesuuna-termostaatventiilid ja hakkasid neid tootma.

 

Oventropi loodud kolmesuuna-termostaatventiil ühetoru-küttesüsteemide renoveerimiseks vastab samuti eelnimetatud Saksa DV standardile. Seda ventiili on

võimalik kasutada ühetoru-kaugküttesüsteemides, kus küttesüsteemi varustava soojuskandja temperatuur võib ulatuda kuni 120 °C (lühiajaliselt kuni 130 °C).

 

Ventiili korpus on valupronksist, välispind on nikeldatud. Sisedetailid on valmistatud messingist ning skaala ja vedru roostevabast terasest. Taldriksulguril on elastne tihend.

 

Surveklassile PN 16 vastavaid ventiile toodetakse nimiläbimõõduga DN 15 ja DN 20 ning olenevalt sellest, kummalt poolt ventiil radiaatori külge ühendatakse, võib see olla kas vasak- või parempoolse ühendusega. Ventiil ühendatakse süsteemi külge kroonmutrite ja lametihendite abil.

 

Oventropi kolmesuuna-termostaatventiilidel on palju eeliseid: ventiili läbilaskevõime

vastab praegu kasutatavate käsitsi reguleeritavate ventiilide läbilaskevõimele, mis tähendab, et praktiliselt ei muutu püstiku ega ka süsteemi vasturõhk, ventiili toimel muutub ainult radiaatorites ja möödaviigutorus ringleva veehulga suhe, samas jääb nende vooluhulkade summa peaaegu muutumatuks (mis tähendab, et ventiili funktsioneerimisel praktiliselt ei muutu vooluhulk püstikus ja seega jääb maja küttesüsteem tasakaalustatuks).

 

Joonisel esitatud mõõtmistulemusi kajastav diagramm kinnitab ühetoru-küttesüsteemide renoveerimiseks mõeldud Oventropi kolmesuuna-ventiili kirjeldatud omadust.

 

Diagrammil on näha, et radiaatori vooluhulga suurendamisel (ventiil on avatud) väheneb sama palju vooluhulk möödaviigutorus, kuid nende summa, s.t vooluhulk püstikus jääb samaks. Kõigele lisaks on Oventropi kolmesuuna-termostaatventiilidel

eelseadmise võimalus: radiaatoritest läbi voolava vee hulka on võimalik piirata 15–55%, võrreldes kogu püstikus ringleva vooluhulgaga. Nii ei vähene vooluhulk püstiku alguses oleva radiaatori reguleerimisel ega ka omavoliliselt paigaldatud radiaatorite tõttu. Mõistagi on see võimalik juhul, kui eelnevalt on tehtud vastavad arvutused ja püstik on hüdrauliliselt tasakaalustatud enne termostaatventiilide paigaldamist.

 

Termostaadid

 

Kolmesuuna-termostaatventiilidel on termostaadi ühendamiseks keere M 30x1,5. Termostaat võimaldab tagada ruumis soovitud temperatuuri (mistõttu seda nimetatakse vahel hoopis mugavusregulaatoriks), kasutades ära nii lisasoojust (elektriseadmed, pliit, aknast paistev päike jms), kui ka temperatuuri reguleerimise võimalust. Viimane asjaolu on muutunud eriti aktuaalseks pärast individuaalse arvestuse sisseseadmist, kuivõrd mõned inimesed on hakanud oma soojuskuludelt hoolega kokku hoidma, keerates soojuskandja vooluhulga radiaatorites võimalikult väheseks. Tulemuseks on niisked ja hallitavad toad, pealegi varastatakse niiviisi soojust oma naabritelt, sest teatavasti kandub soojusenergia halvasti isoleeritud sisekonstruktsioonide kaudu mööda maja edasi. Et nii ei juhtuks, soovitatakse termostaadid blokeerida.

 

Oventropi termostaadil Uni LH on spetsiaalne temperatuuri piiramisfunktsioon, mis võimaldab kasutada nimetatud termostaate temperatuuri piiramiseks nii elumajades kui ka ühiskondlikes hoonetes ja büroodes. Blokeerivad komponendid on peidetud ja seetõttu ka raskemini ligipääsetavad. Vältimaks termostaadi manipuleerimist, antakse selle kasutajale ja paigaldajale erinevad juhised.

 

Juhul, kui radiaator ja termostaat asuvad kinnikaetult kardinanišis aknalaua all ning toatemperatuuri täpne fikseerimine ega reguleerimine ei ole võimalik, siis soovitatakse kasutada kas kauganduriga termostaate või kaugjuhtimisega regulaatoreid.

 

Kui termostaadid asuvad üldkasutatavates trepikodades, soovitan kasutada nn vandaalikindlaid termostaate, mis on tugevdatud konstruktsiooniga ja millede tööpunkti on võimalik muuta ainult spetsiaalse võtmega.

 

Seadmed

 

Ehkki Oventropi kolmesuuna-termostaatventiilid erinevad oma mõõtmete poolest meie ühetorusüsteemides kasutatavate kolmesuuna-ventiilidest, ei ole neid raske kohandada.

 

Väga oluline on pöörata tähelepanu vee voolusuunale ja sellele, millist ventiili konkreetselt vaja oleks, kas vasak- või parempoolse ühendusega. Nagu juba nimetatud, kasutatakse sama nimiläbimõõduga ventiile kui püstiku toru puhulgi, s.t DN 15 või DN 20.

 

Paigaldamise kergendamiseks toodab Oventrop mitmesuguseid lisakomponente: keevis- ja keermesliitmikke, S-liitmikke, kuid eriti mugav on selleks kasutada ühetorusüsteemide renoveerimiseks mõeldud komplekti. Eelnevalt tuleb möödaviigutoru teha lühemaks vajaliku telgede vaheni, nt 500 mm võrra. Kõik detailid ühendatakse keermesühendusega, kasutades kroonmutreid ja lametihendeid.

 

Soojusleke

 

Radiaatori ülaosas paikneva ventiili abil on võimalik reguleerida ja sulgeda küttevee voolu radiaatorisse. Nii reguleeritakse temperatuuri. Alumine osa kolmiku ja radiaatori vahel on kogu aeg avatud. Soojuskandja juurdevoolu korral liigub küttevesi seal radiaatorist mööda isegi juhul, kui ventiil on suletud (vt. joonist). Temperatuuride erinevuse tõttu torustikus ja radiaatoris tekib radiaatoris iseeneslik ringlus, mistõttu toimub isegi suletud ventiili korral mõningane soojuse ülekanne radiaatorisse. On täheldatud, et selle intensiivsus sõltub kasutatud torude läbimõõdust, s.t mida jämedam on toru, seda intensiivsem on ringlus. Oluline on ka paigalduse kvaliteet, kuivõrd soodsad tingimused iseeneslikuks ringluseks tekivad siis, kui alumise kolmiku ja radiaatori vahele jäetakse kalle. See soojusleke tekib ka käsitsi reguleeritavate ventiilide korral. Soojusleke ei ole seotud käsitsi reguleeritavate ventiilide väljavahetamisega termostaatventiilide vastu. Tavalised termostaatventiilid funktsioneerivad laitmatult ning kahtlus, et ventiilid ei sulgu piisavalt, pole kontrollimisel kinnitust leidnud. Soojusleket radiaatorisse on võimalik vähendada, kasutades selleks täiendavalt isoleerivat keermesühendust. Pealegi võib soojus ruumi kanduda ka teiste allikate kaudu, näiteks õhkuda seal olevate püstikute isoleerimata torudest.

 

Hooldus

 

Peale mitmesuguste lisatarvikute, mis kergendavad ühetoru-küttesüsteemide renoveerimist, pakub Oventrop varustust küttesüsteemide tasakaalustamiseks ja hoolduseks.

 

Küttesüsteemi renoveerimisel on oluline see hüdrauliliselt tasakaalustada. Selleks kasutatakse mõõteseadet OVDMC2, millega on võimalik ringlevat vooluhulka täpselt mõõta ja seda ka korrigeerida. Tarkvara võimaldab kasutada koguni nelja tasakaalustamismeetodit, mis võtavad arvesse küttesüsteemi suurust ja kasutusel olevaid tasakaalustusventiile.

 

Küttesüsteemi ekspluateerimise käigus võib ventiili sisse ja selle tööpindade vahele ladestuda mustust, mistõttu ventiil ei sulgu enam tihedalt. Ka juhul, kui torustikku ei pesta pärast remonti korralikult läbi, võib sinna jääda metallipuru ja -tükikesi ning keevitusjääke. Praht, mis satub tööpindade vahele, takistab ventiili täielikku sulgumist ja võib selle rikkuda. Selle vältimiseks pakub Oventrop Demo-Bloc seadet,

mille abil saab ventiili siseosa kontrollimiseks välja võtta ning vajadusel uuega asendada, ilma et peaks kogu süsteemi tühjendama. Kõike seda on võimalik teha süsteemi töös oleku ajal. Sama seadme abil on võimalik puhastada ka ventiili pesa.

 

Mis tahes renoveerimistöid alustades tuleb nendeks võimalikult hästi valmistuda - tellida energiaaudit, uurida ning analüüsida olemasoleva küttesüsteemi vajalike renoveerimistööde ulatus ja iseloom ning koostada vajalikud eelkalkulatsioonid.

 

Kõik suuremad küttesüsteemi renoveerimisplaanid tuleks tingimata kooskõlastada ka soojuse tarnijaga.

 

Oventrop GmbH & Co. KG

Ivar Pärn

Tehniline esindaja Eestis

Peatskivi küla, Alatskivi vald

Tartu maakond 60216

Tel +372 5108662

ivar@abterm.ee

www.oventrop.com