Sõjakooli parki Tondil tuleb memoriaal?



Jaak Haud

MTÜ Tondi SK Ajalooklubi juhatuse esimees

Tallinnas Kristiine linnaosas Tondi tänaval seisavad Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaegse Tondi Sõjakooli kasarmud. Iga aasta 1. detsembril hommikul kell 05.20 sõidavad Tartust siia Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kadetid ja õppurid, et „Tondipoiste“ ausamba ees viia läbi mälestusrivistus detsembrimässu mahasurumisel hukkunud nelja kadeti auks.Tondi Sõjakool töötas nendes kasarmutes 20. maist 1920.a. kuni 16. juuni 1940.a. Nende kahekümne aastaga said siin tuhanded noormehed Eesti Vabariigi ohvitserideks, kes saatuse tahtel kaasati Teise maailmasõja rinnetele või represseeriti okupantide poolt.Senise seisuga on tuvastatud 1714 (neist 933 olid reservohvitserid) vägivalla läbi elu kaotanud Eesti ohvitseri andmed:- nende hulgast 625 ohvitseri langesid lahingutes Isamaa vabaduse eest ja teise maailmasõja rinnetel (neist 47 Eesti kaitseväes, 30 metsavendadena, 9 Soome sõjaväes, 355 Saksa armees, 161 Punaarmees ja 23 rindel teadmata kadunut);- Eesti ohvitserkonna vastaste kommunistlike ning natsistlike repressioonide tagajärjel kaotas elu 1089 meest, neist 486 hukkasid kommunistlikud terroriorganisatsioonid, 17 hukkas Saksa julgeolekupolitsei ja 586 hukkusid NKVD vangistuses;- võitluses langenud, NKVD surmalaagrites hukatud ja hukkunud ohvitseridest 661 osalesid Vabadussõjas, kellest 230 olid Vabadusristi I või II liigi kavalerid.Ühetuhande seitsmesaja neljateistkümne (1714) ohvitseri hulgas kaotas elu üks kindral, kaks kindralleitnanti, 23 kindralmajorit, 63 koloneli või mereväekaptenit, 56 kolonelleitnanti või kaptenleitnanti, 173 majorit või kaptenmajorit ja 1395 nooremohvitseri või aspiranti, (neist – 321 kaptenit, 57 vanemleitnanti, 414 leitnanti, 317 nooremleitnanti, 278 lipnikku ja 9 meest langesid aspirantidena). Käsitletud ajavahemikul olid suurimad kaotused N. Liidu esimese okupatsiooni jooksul - 17. juunist 1940.a. kuni 30. septembrini 1941.a. Sel perioodil võitluses Eesti Vabariigi iseseisvuse eest hukkus 172 ning NKVD vahistas ja saatis vangilaagritesse 906 kaadri-, reserv- ja eruohvitseri. Ainuüksi 14. juunil 1941. aastal vahistati ühe päevaga 386 kaadriohvitseri, neist Värskas NKVD korraldatud petteõppustel üle 235.Värskas vahistatud ohvitseridest hukkus NKVD vanglates 118 meest.MTÜ Tondi SK Ajalooklubi initsiatiivil algatas Tallinna linn projekti, et Tondi kasarmute vahel Sõjakooli pargis püstitada Memoriaal langenud Eesti ohvitseridele. Traditsiooniliselt on paljudes riikides otse sõjakooli kämpuses püstitatud memoriaalid oma hukkunud ohvitseridele. Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor skulptor Jaak Soans valmistas Memoriaali esialgse eskiisi.

Tekst memoriaali tugialusel (variant):

„SÕJAKOOL TONDI KASARMUTES OLI OKUPATSIOONIEELSE EESTI VABARIIGI OHVITSERIDE KASVULAVA. SIIN, AJALOOLISTE KASARMUTE VAHEL SÕJAKOOLI PARGIS, AVALDAB EESTI RAHVAS SELLE MEMORIAALIGA SÜGAVAT LUGUPIDAMIST OMA VABADUSVÕITLUSES LANGENUD VÕI EESTI RIIKLUSE HÄVITAJATE REPRESSIOONIDES HUKKUNUD OHVITSERIDELE!“

 

Tedre ja Vindi tänava elanike südikus viib sihile

Arvo Sarapuu
Tallinna abilinnapea

Tänavu lõppesid kauaoodatud remonditööd Vindi ja Tedre tänaval. Ent nüüd oleme võtnud südameasjaks, et saaks lahendatud ka piirkonna sisekvartalite parkimisprobleemid ja kõnniteede olukord.Aastaid on Vindi ja Tedre tänava vahel asuvad kortermajad tähelepanu juhtinud hoovialal vajaka jäävate puuduste üle: parkimisprobleemid, kõnniteede vilets olukord, jalakäijate ohutu liiklemise tagamine jms. Eelmainitud probleemid puudutavad konkreetselt Nõmme tee 19, 23, 23a, Tedre 36, Vindi 16, 18 ja 18a korteriühistuid. Tegemist on suurte kortermajadega ning seega puudutab probleem sadu elanikke.Novembri lõpus kohtusin ka eelmainitud korteriühistu esindajatega, kes tutvustasid probleeme lähemalt ja pakkusid ka omapoolseid lahendusi. Nii peavad elanikud suurimaks probleemiks jalakäijate ohutut liiklemist kõnniteedel, auklikke tänavaid, pidevat probleemi parkimisega jms. Ühtlasi tekitab elanikes „peavalu“ vahetusläheduses asuv kauplus, mis tekitab piirkonnas täiendavat liiklustihedust, kaubaautod ohtlikke olukordi jalakäijatele jne. Olgu öeldud, et möödunud kuul toimunud kohtumisel oli esindatud ka nii kaupluse kui ka selle kinnistu esindaja, kes on eelmainitud probleemidest ka teadlikud. Teadaolevalt on parkimisprobleemid ja jalakäijate turvalisus probleemiks paljude kortermajade hoovi-õuealal, ent alati on oluline elanike enda initsiatiiv ja järjekindlus. Seepärast soovin tunnustada ka eelnimetatud korteriühistute juhte, kellega koostöös ja visa järjekindlusega oleme eesmärgile lähemal kui kunagi varem. Loodan siiralt, et ühise jõupingutuse tulemusena saab tuleval aastal Vindi ja Tedre tänava piirkonna elanike probleem lahendatud. Selleks on eskiisprojekt juba valmis, ent enne selle kinnitamist tuleb see veel üheskoos korteriühistute esindajatega üle vaadata. Nähes, kuidas inimesed pingutavad, võtan selle hoole oma kanda.

 

Valitsuse mälukaotus

Maarika Tuus
Riigikogu liige

Järgmisest aasta 1. jaanuarist avanev elektriturg lööb valusasti Eesti inimesi. Ligi 60%-line elektri hinna tõus on pannud majandusminister Juhan Partsi kukalt kratsima.  Imelik küll, kuidas minister Parts, kes on Eesti riigile ehk meile kõigile kuuluva riigifirma Eesti Energia omaniku esindaja ja kelle alluvusalal firma tegutseb, polnud taolisest hinnatõusust teadlik? Juhan Partsi on tabanud ohtlik mälukaotus. Kõik ajalehed kirjutasid varakevadel, et hinnatõus saab olema umbes 50%, mis mõjutab kogu elektriarvet 20% võrra. Järsku tuleb Partsile, Ligile ja  Ansipile üllatuseks ka see, et nad on elektri hinda tõstnud järjest juba viis, kuus aastat. Kohe peale Andrus Ansipi valitsuse kokkupanemist 2007. aasta kevadel asuti esimese seaduseelnõuga tõstma teiste hulgas ka elektri aktsiisi. Pea igal järgneval aastal kergitati seda veel ja veel ületades täna Euroopa Liidu miinimumnõuet ligi viis korda eratarbijale ja 9 korda äritarbijale. Elektri käibemaksu on tõstetud 20%-le, olgugi et  Euroopas enamik riike tarvitab elektri puhul käibemaksu erisusi ehk siis tavamäärast madalamat maksu. Hindu on otsa pandud nii põhivõrgu kui jaotusvõrgu tasudele, taastuvenergia- ja võimsustasudele. Ikka vabaturule mineku sildi all.  

88% line öötariifi tõus ületab kõige hullemagi kartuse

Tegelikult on Eesti valitsus kasutanud Eesti Energiat juba aastaid doonorina eelarveaukude lappimiseks ja riigieelarvest parema pildi loomiseks. Homme võtame jälle firmast paarisaja miljoni jagu dividende välja, eelarve justkui kasvaks, mis sellest, et siis paigutame selle Eesti Energia aktsiakapitali tagasi. No ja mõelge, kui palju võidab riigieelarve kõrgema elektrihinna pealt tulevast käibemaksust. Kõigepealt küsime aktsiisimaksu ja maksu pealt omakorda käibemaksu. Monopol on sellele vastanud hinnatõusudega. Elektri vabaturu hinna kohta oleme ministrilt tavaliselt vastuseks saanud, et tema ei prognoosi, kas turu avamine tõstab või langetab hinda. 50%-list fataalset hinnatõusu soovitas ta kevadel meile mitte ette kujutadagi. Veel üsna hiljuti Keskfraktsiooni arupärimisele vastates kordas minister seda sama. Eesti Energia oskas aga ületada meie kõige halvemagi ettekujutuse. 88% öötariifi tõusu, mis kaasneb „Kindel“ paketiga ületab igasuguseid kartusi.

 

IRL-vähendame kodukulusid poole võrra

Viimastel Riigikogu valimistel mäletame kõik IRL kallist valimiskampaaniat, kus erinevad IRLi juhtpoliitikud lubasid kodukulusid poole võrra vähendada. Paljud inimesed langesidki selle helesinise lubaduse ohvriks. Täna on IRLi poliitikutel rahva petmise pärast juba nii häbi, et isegi tollased reklaamklipid on ära peidetud. Majandusminister räägib aga mingit ähmast juttu majade soojustamisest.

Kui valitsusel oleks suur mure elektrihinna pärast, saaks ta suurepäraselt hinda langetada. Paradoksaalsel kombel on  inimese elektriarvest umbes 2/3  tegelikult otseselt või kaudselt riigi kontrolli all. Vaid 1/3  elektriarvest on elektri põhitariif, mida riik mõjutada ei saa. Küll on valitsusel võimalik lasta Konkurentsiametil hoolikamalt kontrollida Eleringi tegevust võrguteenuse hinna kujundamisel, vähendada taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi ning isegi käibemaksu. Paraku ei kasutata ühtegi neist meetmetest. Otse vastupidi, tohutu elektritõusu varjus on Konkurentsiamet lubanud veel ka  Taavi Veskimägi juhitud Eleringil tõsta võrgutasu 13,3 %.

Eesti – kiireima  elukalliduse tõusuga riik Euroopas

Võrgutasude hinnad Eestis ületavad kahekordselt Soome võrgutasusid.

Ansipi valitsus otsustas ju mõne aasta eest elektrivõrgud põhiettevõttest lahutada. Nii tehti meist sunnismaised monopoolsele Eleringile. Koguni 60 % elektriarvest läheb ju võrgutasudeks. Seega pakend maksab meil rohkem kui kaup ise. Sellele vaatamata on iga väiksemagi tormiga on suur osa Eesti ääremaa inimestest pimedas.

 Aga võib-olla pole peaminister elektrihinna tõusuga üldse  kursis, sest enne riigikogu valimisi 2010. aastal nimetas valitsuse pressikonverentsil  elektrihinna tõusu mõeldamatuks ja lauslolluseks.

Nähes kõiki varasemaid hinnarallisid, mida elektrihinna tõus on kaasa toonud, ei julge uut hinnauperpalli  ette kujutada. Kuhu siis veel, niigi oleme juba mitmendat aastat järjest Euroopa kõige kõrgema hinnatõusuga riik! Kui panna kõrgele elektrihinnale veel  juurde toasooja hinnatõusu, tulevase gaasihinna tõusu, järjest kallineva kütuse hinna, siis milline saab olema inflatsiooni protsent?  Teisele poole skaalat aga rahva raha massiivne ärakinkimine ja pantipanemine Euroopa ja Ameerika erapankade päästmiseks, mida serveeritakse kui abi Kreekale. Hiigelpanustamine kaitsekuludesse, pettused õpetajate palgalubadustega -see ongi meie tänane Eesti ja Eesti Energia oma pöörase hinnatõusu- ja segaste hinnapakettidega.

Kingitud hobuse haiged hambad

Eile tegin oma kodus sügispuhastust. Siludes käte vahel noorima tütre imearmsaid, aga kukekaks jäänud pükse, silmitsesin mõtlikult toanurka kogunenud kraami. Roosa nukukäru tagant piilusid punasemummuline piimakann ja käbidega kohviserviis, nagu oodates, et annaksin neile uue elu. Mõte läks sõpradele-tuttavatele, kes sageli minu poole pöörduvad, lootes leida asjadele, mida endal enam vaja pole, uus õnnelik omanik: „Prügikasti ju ka ei raatsi visata, aga sa ju suhtled lastekodudega, neil on kindlasti kõigest puudu…“

Olen harjunud naabritele, kolleegidele ja niisama headele inimestele selle küsimuse peale vastama, et jah, ikka on ka neil vahel üht-teist vaja, täpsustades pisut vaiksemalt: „Aga tooge kindlasti asju, mis on puhtad ja terved!“ Olgu siis kevadine suurpuhastus või harras jõulumeeleolu, milles inimesed oma uutele jõuluvana toodud kingitustele ruumi teevad, istun mina tihtipeale kastide ja kottide otsas, mis paraku vajavad enne edasi saatmist eelsorteerimist. Kogemus ütleb, et „kingitud hobuse suhu vaatamine“ on hädavajalik, sest pahatihti leidub annetuste hulgas ka valimatult edasi saadetud vana kola – kulunud riideid, lääpatallatud jalanõusid ja katkisi mänguasju.

Arvan, et oma vana rämpsu kaelast ära sokutamine näitab tõelist lugupidamatust abivajaja vastu. Kahjuks on mul oma tööst tuua omajagu näiteid, kus innukad abistajad on turva- ja asenduskodudes peatuvatele lastele saatnud asju, mille õige koht on prügikastis. Jaanuaris kirjutas üks pereema, et neil on pööningul suusad, mida keegi pole juba aastakümneid kasutanud, et ta annaks need lastekodusse ära … Mäletan üht meest, kes tõi lastekodudele mitme suure prügikotiga riideid ning üle andes lisas kommentaari: „No siis nad näevad, et me selle žesti tegime!“ Mul polnud enam võimalust küsida, mis on selle žesti mõte täpsemalt, kui kottide sisuga tutvudes leidsin eest auklikke dressikaid, viledaks kantud sukkpükse, katkise lukuga jopesid, kulunud varrukatega kampsuneid, pleekinud pildi ja väljaveninud kaelusega T-särke … Tõepoolest – kotis leidusid ka mõned täitsa tutikad poiste pikad püksid, mis teinuks kandjale rõõmu küll 90-ndate lõpus, ent tänases päevas sobiks vaid stiilipeol kandmiseks. Meenub ka kõne, kus üks ema rääkis, et oli oma lapsega tuba koristanud ja küsis, kas võib laste turvakodule mänguasju tuua. Võtsin need lahkelt vastu, aga enne üleandmist leidsin, et olin lastekodusse edasi andmiseks saanud kotitäie legoklotse ja detaile, millel nurgad katki ja seinad küljest.

Kevadel lugesin lehest, et Kuressaare Rimi kauplus kogus kolmenädalase taaskasutuskampaaniaga seitse konteineritäit kasutatud riideid lasterikastele peredele ning kaupluse juhataja oli õnnelik, et kogumine läks üle ootuste hästi: “Inimesed olid aktiivsed, tulid ja tõid kraami suurte kottidega. Eks nad tegid oma kappides kevadist suurpuhastust.” Paraku polnud suurpered kogutud kraamist eriti huvitatud, sest kolme esimese konteineri sorteerimise järel selgus, et kasutamiskõlblikke lasteriideid oli neis äärmiselt vähe.

Miks kiputakse arvama, et kapinurgas tolmu koguvad asjad peavad tingimata minema teisele ringile neile, kes on ühiskonnas nõrgemal positsioonil? Kui asenduskodud ja suurperede emad võtaksid vastu kõik saadetised, millest tavakodudes lahti tahetakse saada, oleksid nende prügiveoarved nii suured, et mõni muu elutähtis teenus jääks perele tellimata. Olen kuulnud robustset ütlust „Mina saan sitast lahti, teine saab hea asja“ – aga miks peaksid teised meie prahist rõõmu tundma või kuidas see abivajaja elukvaliteeti parandab? Märkamine ja aitamine ei tohiks seisneda enda jaoks vana ja tarbetu asja ära andmises. Taaskasutuses peaks lähtuma sellest, et uuele ringile antakse asjad, mida võib ka oma heale sõbrale või kolleegile anda või ülemusele soovitada. Kui sügispuhastust tehes on valida, kas panen päevi näinud asjad heategevusse või kolitaksosse, siis peaks valima viimase.

Minu tütre imearmsad püksid leiavad tee perre, kus on aasta jagu noorem tüdruk kasvamas. Käbidega kohviserviisile ja roosale nukukärule uue elu otsimisega läheb mul veel natuke aega, aga punasemummulist piimakannu soovitaksin heal meelel nii heale kolleegile kui ka peaministrile, kui vaid teaksin, et nende peres on hommikukohvi joomisel au sees suurte mummudega serviis.

Triin Lumi
3 tütre ema
MTÜ SEB Heategevusfond tegevjuht

Ettevõtlikud kodanikud kui edasiviiv jõud ja ressurss

Arvo Sarapuu
ettevõtja ja Tallinna abilinnapea

Ühe väikeriigi jaoks on iga ettevõtlik kodanik suureks väärtuseks, ent ettevõtjaks saamise raskel teel vajab alustav ettevõtja julgustust ja tuge igal tasandil.
Üle-Eesti juba traditsiooniks saanud ettevõtlusnädala ja Tallinna ettevõtluspäeva eel soovin julgustada ja tunnustada kõiki neid julgeid inimesi, kes on juba ette võtnud selle raske teekonna ja hakanud iseenda tööandjaks ning/või enamgi veel – teiste tööandjaks. Iseenda kogemustele tuginedes tean vägagi hästi, mis tunded kaasnevad – algul küll peamiselt hirmud – mõttega rajada oma ettevõte.

Justkui äsjasel gümnaasiumilõpetanul on meri põlvini ning tulevik näib lootusrikas ja ilus, näib ka äsja oma äriideele tulnule mõtteis eesootav põnev ja lahe! Ent kui ükskord tabab reaalsus – ja teatavasti tabab see varem või hiljem nii äsjalõpetanud gümnasisti kui alustavat ettevõtjat, siis saab valdavaks kõhklus ja hirm. Eestlasele omaselt muretsed sellegi pisiasja pärast ette, mida mõtleb naabrimees, kui peaksin põruma ja läbi põlema...

Läbi raskuste tähtede poole

Eestis tegutseb palju ühe-kaheinimese firmasid, mis tegutsevad nende loojate põhitöö kõrvalt. Niisiis teevad väga paljud väikeettevõtjad igapäevaselt palgatööd mõnes teises asutuses-firmas ning ajavad oma äri selle kõrvalt. Miks? Arvan, et paljud neist lihtsalt ei julge täie rauaga ettevõtjaks hakata.

Millele peaks siis üks alustav ettevõtja tähelepanu pöörama? Nagu mistahes elukutse või töökoha valikul soovitatakse lähtuda iseenda soovidest ja sobivusest, nii tuleks ka ettevõtte rajamisel lähtuda omale südamelähedasest tegevusest-valdkonnast. Ühtlasi aitab see edaspidi kaasa firma arengule ning muuhulgas vältida rutiini ja huvi kadumist.

Ent üheks olulisemaks ja esimeseks etapiks ettevõtjaks saamisel kulude juhtimine. Ehk kui üks alustav ettevõtja kannab ise oma kulud, siis võib teda juba ettevõtjaks hakata pidada. Järgmine oluline etapp on palga maksmine – esialgu iseendalegi. Ent selleks kõigeks on tarvis äriplaani, milleta on äärmiselt raske ka „ühemehe“ firmat juhtida. Ka kulusid on kergem kanda olemasolevat äriplaani järgides.

Järgmine julgust nõudev samm on juba teistele palga maksmine. Paraku aga just siin arengupunktis jäävad paljud ettevõtjad seisma ja iseendale palga maksmisega sageli piirdutaksegi.

Kes ei riski see šampust ei joo

Ühe ettevõtte üles ehitamine on vaeva ja aega võttev protsess, justkui laste kasvatamine. Ent see vaev tasub end igati ära. Ka mõttest üleöö ratsa rikkaks saamisest ei tasuks lasta end liialt hellitada. Julgen väita, et kui nõuka-ajal oli suureks saavutuseks ühe maja ehitamine, siis tänapäeval võib samaväärseks teoks pidada ühe ettevõtte rajamist ja hoidmist.

Üldjuhul kulub minimaalselt kolm aastat ettevõtte käivitamisele, sel ajal tuleb täie pühendumusega firmale panustada. Viie aasta pärast võib tekkida juba teatav rutiin, mis nõuaks ka mingit otsust – kas jätkata vanaviisi või viia ettevõttes läbi mingid arengud. Just siin on otsustuskoht, kas riskida ja laiendada oma haaret või ei. Loomulikult sõltub see ka ettevõtte tegevusvaldkonnast, investeeringutest jms. asjaoludest.

Kui ettevõttel täitub kümme aastat, võib juba eeldada, et firma on konkurentsis „ellu jäänud“ ja püsib ka edasi. Kuid – selleks, et järgmised kümme aastat elus püsida, ei saa enam vanaviisi jätkata, vaid ettevõtet edasi arendada, laiendada, moderniseerida vms. Tuleb leida see õige võti, millega avaneks järgmine uks tulevikku. Olgu see siis koostööpartnerite kaasamine, uute töötajate-spetsialistide värbamine välismaalt vms. Ja konkurentidel tuleb kogu aeg pilk peal hoida, neilt õppida.

Kõlab küll kehvasti, ent ettevõtja eesmärk peaks olema raha teenimine. Vastasel juhul lihtsalt ettevõtja loodu püsima ei jää.

Alustavad ettevõtjad vajavad tuge

Selleks, et ühe-kaheinimese ettevõtmised ning alustavad ettevõtjad kunagi laieneksid ning lisaväärtusena uusi töökohti looksid, on ilmselgelt tarvis julgustust ja tuge. Seda igal tasandil. Paraku on tulevastel ettevõtjatel võimalik saada suhteliselt palju teoreetilist nõuannet, kuid praktilist abi on vajaka. Sageli võib noor ja alustav ettevõtja end tunda kui metsa eksinu, kust neid keegi ei leia ega aita....Seepärast soovitan haarata igast võimalusest, mida kohalik omavalitsus või erinevad katusorganisatsioonid pakuvad: toetusmeetmeid, koolitusi jne.

Just nagu noor inimene, peab ka üks ettevõtja olema pidevas liikumises ja edasi rühkima. Seisma jäämist või loorberitel puhkamise luksust endale lubada ei tohi, vastasel juhul ei toimu ka arengut. Ent areneda saab mitut moodi ning üheks võimaluseks on kuulata-kogeda teiste mõtteid ja kogemusi.

Üks selline võimalus avaneb näiteks traditsiooniliselt igal sügisel toimuval üle-Eestilisel ettevõtlusnädalal ja ettevõtluspäeval Tallinnas, mille raames toimub hulganisti seminare-koolitusi-töötubasid. Sageli aitavad just teiste kogemused viia oma eesmärgile lähemale. Nagu öeldaksegi – rumal õpib enda vigadest, tark teiste omadest.

Sinu oskustest võib saada Sinu äri

Neonilla Vellend

Sellest on nüüd pisut rohkem kui kaks aastat, kui massaažikooli õppealajuhatajana töötanud Neonilla  Vellend tundis, et lisaks meditsiinioskustele oleks vaja ka paremat arusaamist majandusest. Oma teadmisi asus ta täiendama  Tallinna Ettevõtlusinkubaatorites, kus õpitu viis järgmise loogilise sammuni – oma ettevõtte asutamiseni. „Mõtlesin, et kui teen ettevõtte, siis kindlasti selles valdkonnas, mida oskan ja armastan  ja nii jõudsingi massaažisalongi ideeni. Inkubaatoris olid väga asjalikud loengud  turundusest, riskide hindamisest ja oma võimaluste leidmisest. Arvutasime koos ärivõimalused läbi ja koostasime äriplaani. Inkubaatorist sain kaasa soovituse pöörduda stardiabi saamiseks EASi ning selle toel sain hankida endale põhilise vajaliku varustuse,“ rääkis Neonilla. Tänaseks on Neonilla jõudnud ka omanimelise, kõikide vajalike litsentsidega varustatud massaažikooli avamiseni.

Neonilla lugu on heaks näiteks sellest, kuidas oma oskused äriks pöörata. Tallinna Ettevõtlusinkubaatorid ootavadki selliseid ettevõtlikke inimesi, kellel on mõni konkreetne oskus, millest võiks tulevikus saada päris oma sissetulekuallikas.  Paljud inimesed on oma põhitöö kõrvalt midagi „hingele“ teinud – küpsetanud, sõbrannadele kleite kavandanud, sisekujundusele mõelnud või oma kodu jaoks mööblit restaureerinud. Ühel hetkel hakkab tunduma, et miks mitte sellele kogu päev pühendada. Ka siis, kui ei soovita suurt ja globaalset äri püsti panna, maksab ettevõtlusega tegeleda. 

Kui seni oli inkubaatorisse sisenemisel vaja ettevõtluse algteadmisi ja olemasolevat noort ettevõtet, siis nüüd ei ole ettevõtte vanus enam oluline, vastavalt ettevõtte arengustaadiumile saame pakkuda vajalikku nõu ja tuge.  Vastust küsimusele, kas sinu ideest võiks saada ettevõte, soovitame tulla otsima Kopli inkubaatorisse (Tallinn, Kopli 98), kus teisipäeviti (kell 13-17) ja neljapäeviti (kell10-14) on tasuta nõustamispäevad. Ootame alustavaid ettevõtjaid kogu Eestist.

Inkubaatori teenused oleme praegu jaganud kolme moodulisse. Ärialustusmoodulis aitab  personaalne konsultant leida vastuseid küsimustele nagu „Mis probleemi ma lahendan?“, „Kellele ma seda teen?“, „Kuidas ma seda müün?“ – ühesõnaga äriplaani läbi mõelda. Mooduli jooksul toimuvad praktilised koolitused ja töötoad ning nõu saab mitmetelt erialaspetsialistidelt.

Kui need teemad on selged, siis on õige aeg siseneda äriarendusmoodulisse, kus  inkubaator pakub lisaks tuge turu-uuringute läbiviimisel, tootearenduses, vajadusel ekspordiplaanide koostamisel ning  täiendõppes. 

Head mõtted tulevad ikka toetavas keskkonnas. Nii on  loomeettevõtted koondunud Veerenni tänaval asuvasse Loomeinkubaatorisse ja  tehnoloogiaettevõtted Ülemiste inkubaatorisse. Kui oma tööruumist välja astudes saad kohe sarnase valdkonna inimestega juttu puhuda, on koostööprojektid kerged sündima.



Neonilla massaažisalong

„Ettevõtja tee ei ole kerge. Teinekord tuleb töötada hommikust õhtuni, aga sa oled iseenda peremees, ise ju valid, millal ja kuipalju töötad.Edu pant on usus, et see, mida teed, on õige – tuleb uskuda oma soovide täitumisse,“ rõhutas Neonilla. Tallinna Ettevõtlusinkubaatorid saavad  aidata unistuste täitumisele mitu sammu lähemale.

Anu Lõhmus
Tallinna Ettevõtlusinkubaatorid, juhatuse liige
www.inkubaator.tallinn.ee

Lapsetoetus ja palgatõus on selle sügise põhiteemad

Jüri Ratas
Riigikogu aseesimees

10. septembril algas XII Riigikogu IV istungjärk. Teemasid, mis sügisel arutusele tulevad, on palju, näiteks tuleb vastu võtta 2013. aasta riigieelarve, jõuda kokkuleppele lapsetoetuse tõstmises ning leida lisaraha ESMi teiseks sissemakseks.

Täna on lapsetoetuse süsteemi muutmine üks põhimõttelisemaid vaidluskohti opositsiooni- ja koalitsioonierakondade vahel. Ka mina ei saa nõustuda Reformierakonna poolt pakutava variandiga, mis muudaks lapsetoetuse vajaduspõhiseks. Leian sarnaselt Lastekaitse Liiduga, et lapsetoetus ei ole vaesustoetus, vaid iga lapse ja perekonna väärtustamine võrdsetel alustel. Lapsetoetus peab kindlasti tõusma ja seda kõigi laste jaoks. Kindlasti ei tohi lapsetoetust arvestada perekonna tulude hulka toimetulekutoetuse määramisel, sest sellisel juhul jäävad reaalselt abi vajavad perekonnad riigipoolsest toest ilma.

Endiselt vajab lahendamist ka õpetajate palgatõusu küsimus. Märtsikuu algul toimunud õpetajate streigist võttis osa üle 17 000 inimese, mis näitab, et haridustöötajate olukord on tõsiselt raske. Viimane palgatõus oli õpetajatel 2008. aastal, samas on vahepeal toiduhinnad ja eluasemekulud märkimisväärselt tõusnud. Lisaks õpetajatele ootavad õigustatult palgatõusu ka meditsiinitöötajad, politseinikud, päästjad ning kultuuri- ja sotsiaaltöötajad.

Kindlasti peab säilima tasuta koolilõuna kõigile põhikooli õpilastele ning selle tagamiseks tuleb suurendama riigipoolset toetust omavalitsustele. Riik maksab täna omavalitsustele 78 eurosenti ühe põhikooli õpilase kohta päevas, kuid koolilõuna maksumus on reaalselt suurem ja puuduv osa tuleb katta omavalitsuse eelarvest.
Lahendamata on ka kohalike omavalitsuste tulubaasi vähendamise küsimus. 2009. aasta teise lisaeelarvega vähendati üksikisiku makstavast tulumaksust kohalikele omavalitsustele laekuvat osa 11,93%lt 11,4%-le, ehk võeti kohalikelt omavalitsustelt sadu miljoneid kroone (umbes 440 miljonit). Selle otsuse ning kodualuse maa maamaksuvabastuse tagajärjel on täna suur osa omavalitsustest rahalistes raskustes. Riigil tuleb esimesel võimalusel tõsta omavalitsustele laekuva tulumaksu osa tagasi 11,93%-le ja lisaks sellele kompenseerida maamaksu kaotamist.
Käesoleva sügise jooksul tuleb leida ka täiendavalt 30 miljonit eurot ESMi teiseks sissemakseks. Oluline on, et see raha ei tuleks majanduslikult vähemkindlustatud ühiskonnakihtide arvelt.
Riigieelarvet otseselt mittepuudutavatest küsimustest tooksin välja erakondade rahastamise, mis peab muutuma selgemaks ja läbipaistvamaks. Lisaks tuleb seada ülempiir valimiskampaaniate maksumusele, sest rahvas ei soovi näha majaseina suurusi hiigelplakateid, valimispropagandat täis postkaste ega üksteist ründavaid valimisreklaame televisioonis ja raadios. Valimiskampaania tuleb muuta inimkesksemaks ja sisulisemaks. Konkureerima peavad erakondade maailmavaatelised seisukohad, mitte rahakotid.

Rahva huvi jalgrattaspordi vastu on tõusuteel



Jüri Ratas
Riigikogu aseesimees

 1. septembril toimus Pirita Spordikeskuse terviseradadel „Jüri Ratase VIII jalgrattavõistlus“. Osalejate arv sellel võistlusel on järjekindlalt tõusnud ja tänavu sündis uus rekord – 473 võistlejat.

Kui 2005. aastal võistlusega alustasime, seadsin eesmärgiks korraldada osavõtutasuta lõbusat ja sportlikku kogupereüritust. Rahva kasvava huvi tulemusel on see muutunud iga-aastaseks traditsiooniks. Rattavõistluse eesmärk on jätkuvalt populariseerida rattasõitu kui sportlikku harrastust ja meeldivat vabaaja veetmise viisi nii laste kui ka täiskasvanute seas.

Mul on väga hea meel, et tänavu osales tillu- ja lastesõidus juba 238 last, kes kõik said diplomi ja medali. Meeste- ja naistearvestuses võistles 232 inimest, kes said medali. Esimest korda võistlusprogrammi lisatud ratastoolisõidus oli kolm osalejat.

Traditsiooniliselt olid kohal ka Päästeameti, Politsei- ja Piirivalveameti, Operation Lifesaver Estonia esindajad ja Eesti päästeteenistuse maskott Nublu, kes andsid lastele edasi õpetussõnu heast käitumisest ning politsei ja päästjate tegevusest. Lisaks oli kohapeal tutvumiseks tuletõrjeauto.

Naistearvestuses saavutas taas esikoha Liisi Rist, kes võidutses ka kahel eelmisel aastal, teiseks tuli Daisi Rist ja kolmandana lõpetas Triin Gede. Meestearvestuses kaitses oma tiitlit Erki Pütsep, talle järgnesid Alges Maasikmets ja Raimo Johanson. Nii naiste kui ka meeste esikolmik sai autasustatud, lisaks loositi osalejate vahel välja mitmeid auhindu, näiteks Tallinki perereis Rootsi, kaks jalgratast ja reis Helsingisse.

Sooviksin veelkord tänada kõiki osalejaid, korraldusmeeskonda ja toetajaid, tänu kellele toimus võistlus tänavu juba kaheksandat korda.

„Jüri Ratase VIII jalgrattavõistlust“ aitasid korraldada Tallinna Spordi- ja Noorsooamet, Pirita Linnaosa Valitsus, Lasnamäe Linnaosa Valitsus, Selver AS, AS KH Energia-Konsult, Lemminkäinen Eesti AS, Sportland, Tridens AS, Eesti Kultuurkapital, AS Põltsamaa Felix, Jeti jäähall, Harju tänava Uisuplats, AS Tallink Grupp, Hasartmängumaksu nõukogu, Valio Eesti AS, Sony Center, AS G4S Eesti, MTÜ Operation Lifesaver Estonia, AS Eesti Post, AS Leibur, AS Balbiino.

Viimase kuue Jüri Ratase jalgrattavõistluse osalejate nimekiri ning naiste- ja meestesõidu tulemused on saadaval mu kodulehel: http://www.ratas.ee

Miks ma ütlesin ESM-ile „ei“



Lauri Laasi, Riigikogu liige


Äsja möödunud augustikuu oli paljudele Riigikogu liikmetele töisem kui kunagi varem ning Toompea lossi uksi kulutati ohtrasti. Nimelt arutati seda, kas Eesti liitub Euroopa atabiilsusmehhanismiga (ESM) või mitte. Tundide pikkused vaidlused Rahandus- ja Euroopa Liidu Asjade komisjonis andsid tulemuseks esialgsest versioonist märksa parema seaduse teksti. Mul on siiralt hea meel, et ESM-iga seonduvad otsused tulevad meie võitluse tulemusena siisi arutlusele Riigikogu suures saalis avalikkuse tähelepanu all, mitte pelgalt komisjonides, nagu valitsus esialgu soovis. Kahjuks ei suudetud aga siiski piisavalt hästi selgitada, miks toetame rikkamaid riike ajal, mil Eesti rahvas samuti abi vajaks. Lisaks ei ole selge, kust võetakse 48 tunni jooksul 1,3 miljardi euro suurune garantii, mis halva stsenaariumi korral meilt välja nõutakse.
Keskerakond ei saa kindlasti toetada selliseid samme, kus tänaste laste ja nende laste tuleviku arvel tehakse ebamõistlikke otsuseid. Nii nagu eraisik ei saa võtta endale üle jõu käivat laenu, ei tohi käituda ka riik. Me ei saa rääkida ESM-ist kui finantsinvesteeringust – see on hoopis sms-laen kroonilisele võlglasele. Euroalasse pääsemiseks sundis valitsus Eesti inimesi kärbetele, et täita Maastrichti kriteeriume. Vaadates aga selle aasta Eurostati andmeid näeme, et neis kriteeriumites ettenähtud võlakoormust ületas 12 riiki. Seega ainult viis riiki täidavad reegleid! Usun, et ei liialda kui väidan, et sellise massilise reeglite mittetäitmisega on euro tulevik tume. Niisiis ei suuda need kroonilised võlglased ka reegleid täita. Ja just sinna potti oleme garanteerinud 1,3 miljardit eurot. Huvitava tähelepanekuna toon välja, et sotsiaaldemokraatide ridades tekkis ESMi hääletusel erimeelsus. Kui endised rahvaliitlased olid selle vastu, siis sotside juhid, eesotsas Sven Mikseri, Indrek Saare ja Eiki Nestoriga hääletasid koos valitsuserakondadega. Võib olla lootuses midagi vastu saada, võib olla lootuses lihtsalt silma paista.
Kindlasti oli aga silmapaistev 5. septembri poliitikasaate „Foorum“ vaatajaküsitlus, kuhu helistas 1288 inimest. Küsimusele, kas toetate Eesti liitumist ESM-iga vastas neist 79,1% „ei“. Ka rahvakohtumistel, kus olen viimasel ajal viibinud, võetakse üles ESM-i teema ning avaldatakse selle üle nördimust. Tegelikult on ka põhjust olla nördinud, sest tervelt 46% 2011. aastal tuludeklaratsiooni esitanust teenis vähem kui 533 eurot kuus ning kui arvestada selle sissetulekugrupi keskmist tulu, siis on see 257 eurot kuus. Kreekas ja Hispaanias olid miinimumpalgad eelmisel aastal 863 ja 748 eurot. Miinimumpalgad.
Kui valitsuserakondade poliitikud võivad imestada, miks rahvas nii tuliselt ESM-i vastu on, siis mina seda küll ei tee. Ilmselgelt riivab see inimeste õiglustunnet kui antakse raha ära teistele, samas kui kodumaal on sellisteks suurteks investeeringuteks karjuv vajadus. Väga paljud riigitöötajad pole vaatamata hinnatõusudele juba mitmeid aastaid palgatõusu näinud – näiteks õpetajad, päästjad ja politseinikud. Seejuures ei ole nende soovid riigieelarve mahtu arvesse võttes sugugi suured. Näiteks õpetajate palga tõstmine 20% võrra oleks riigieelarvesse täiendav kulu 34 miljonit eurot. ESMi sissemakstava kapitalina makstakse käesoleval aastal kaks osamakset, mis on peaaegu 60 miljonit eurot. Seega on küsimus prioriteetides.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester ütles telekaamerate ees, et õpetajate palgad on kulutus, ESM aga investeering. Mina tahan aga sellist riiki, kus investeeritakse oma rahvasse, olgu need õpetajad, politseinikud või lapsed. Just seepärast ütlesin ESM-ile „ei“.

Tallinn– 2018. aasta Euroopa Roheline Pealinn?



Jüri Ratas
Riigikogu aseesimees
Euroopa Rohelise Pealinna idee algataja



29. juunil sel aastal osalesin Euroopa Rohelise Pealinna idee algatajana kõnega 2012. aasta Rohelises Pealinnas Vitoria-Gasteiz´is toimunud auhinnatseremoonial. Üritusel kuulutati välja võitja 2014. aastaks ja seekord osutuks 18 kandidaadi hulgast valituks Taani Kuningriigi pealinn Kopenhaagen.

Rohelise Pealinna tiitli põhiline eesmärk on kutsuda üles kõiki Euroopa linnasid ja inimesi igapäevaselt püüdlema parema ja säästvama elukeskkonna poole. Esimesed võitjad Stockholm ja Hamburg, tänane Euroopa Roheline Pealinn Vitoria-Gasteiz ning järgmisel kahel aastal seda auväärt tiitlit hoidvad Nantes ja Kopenhaagen on väga erinevad linnad nii suuruselt kui asukohalt. Sarnaseks muudab neid soov tagada oma elanikele meeldiv ja igati tervislik elukeskkond. Euroopa Rohelise Pealinna tiitli pälvimine näitab, et need linnad on seda ka selgelt saavutanud ning on heaks eeskujuks kogu maailmale.

Mul on väga hea meel, et Tallinnas päeval, 15. mail 2006. aastal välja käidud Euroopa Rohelise Pealinna algatus leidis tugevat toetust nii Euroopa linnade kui ka Euroopa Komisjoni poolt. Esimene Roheline pealinn kuulutati välja 2009. aastal ja järjekordne edukalt lõppenud konkurss tõestab, et tegemist on jätkusuutliku algatusega.

Tallinna soov saada 2018. aastal Euroopa Roheliseks Pealinnaks on mitmes mõttes sümboolse tähendusega. Siis tähistab meie riik oma 100. – juubelit, Eesti on Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja maa ning Kadrioru park saab 300-aastaseks. Sümbolid ja vorm on tähtsad, aga neist olulisem on asja sisu.

Kultuuripealinna tiitel 2011. aastal näitas selgelt, et Tallinn suudab edukalt konkureerida teiste Euroopa linnadega. Rohelise pealinna tiitli saavutamiseks tuleb meil aga pingutada ja edasi areneda mitmes olulises küsimuses. Tõsine murekoht on endiselt liiklustingimused ja sellest tulenev müra ning õhusaaste. Linn peab muutma ühistranspordi korraldust efektiivsemaks, et suurem hulk inimesi jätaks auto koju ning liiguks igapäevaselt trammi, trolli või bussiga. Täna on veel vara öelda, kas Tallinna otsus tasuta ühistranspordile üle minna aitab selle eesmärgi saavutamisele kaasa, sest tasuta kvaliteetse teenuse pakkumine on keeruline väljakutse. Oleme palju teinud autoliikluse huvides, üht-teist ka kergliiklusele. Oma jalakäijad oleme jätnud aga vaeslasteks, liigvee, -lume, libeduse ja pori kätte, kus kõnnitee asemel on vaid sõiduteest madalam kõnniteetrass.

Kuidas muuta Tallinn suhteliselt tolmuvabaks linnaks, eriti kevadeti, on küsimus, mis vajab lahendamist. Otseselt on see seotud meie teede ja tänavate olukorra, nende hooldamise ja liikluskorraldusega.

Veel üks tõsine küsimus linnaõhu seisundi, liikluse ja haljasalade kõrval on mereääre avamine inimestele. Tallinn on merelinn, seega tuleb luua oma elanikele mõnus jalutustee piki Tallinna lahe rannikut. Oluliselt vajab parandamist ka kergliiklusteede võrgustik eeskätt ühtse terviklikkuse kujundamisel.

Rohelise Pealinna konkurss on paljuski nagu spordivõistlus, kus eeskätt on oluline osavõtt. Seni on tiitlile kandideerinud 56 erinevat linna, mis kõik on pingutanud igapäevaselt selle nimel, et nende elanikud saaksid elada väga heades keskkonnatingimustes. Tiitli saab pälvida iga aasta küll ainult üks, aga võitjaks võivad ennast pidada kõik konkursil osalenud linnad ja ennekõike nende elanikud.

Euroopa Roheline Pealinn on hea näide Euroopa Liidu sisesest algatusest ja meie positiivset kogemust on võimalik levitada ka mujal maailmas. Keskkond ja selle hoidmine on aktuaalne ja oluline teema kõigis maailmajagudes ja pole kahtlust, et üha olulisemaks see muutub. Ainult koos on võimalik tagada roheline ja igati inimsõbralik elukeskkond meie kaunile planeedile, meile ja meie tulevastele põlvedele.

Kõrged kodukulud

Jõudsalt lähenev suvi muudab meeleolu rõõmsamaks ning päikeseline ja soe ilm aitab tihti paljud mured unustada. Nii ununevad suure suve saabudes ka argised kõrgete kodukulude probleemid. Keskerakonna fraktsioon Riigikogus ei lase aga seda teemat vaka alla panna ning soovib aktiivset arutelu ja häid ettepanekuid, kuidas valitsus peaks aitama kodukulusid kontrolli all hoida.

Ilmselt mäletavad paljud teist Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) hiigelplakateid, millelt võis enne möödunud aasta Riigikogu valimisi lugeda uhkeid lubadusi lubadust, et kodukulud võetakse kontrolli alla. Reaalsuses pole aga IRL suutnud seda lubadust täita, pigem on läinud hoopis vastupidi. Vaatasin hiljuti Statistikaameti viimaste kuude analüüse ning üsna ebameeldiva üllatusena märkasin, et 2012. aasta märtsis mõjutasid tarbijahinnaindeksit võrreldes eelmise aastaga kõige rohkem just eluasemele tehtavad kulutused. Need kulud moodustasid hinnatõusust üle 40%! Aastaga kallines soojusenergia 17,7%, elekter 13,7% ja gaas 11,7%. Eesti elektriturg avaneb 2013. aastal avaneb ning paljud eksperdid on avaldanud arvamust, et see tähendab tarbijatele veel vähemalt 30 protsendilist elektri hinna tõusu. Selle tõusuga kaasneb aga ka teiste teenuste ja kaupade hind, sest tootmine läheb ettevõtjatele oluliselt kallimaks.

Enam pole erandiks lehelood ja telesaated, kus räägitakse avameelselt sellest, et üle pea kasvanud kodukulud tekitavad hulganisti võlglasi. Ohu märk on aga see, et võlglasteks saavad täiesti tavalised korralikud tööl käivad inimesed – lihtsalt nende palk ei jõua hinnatõusudele järele. Varasem naljana käsitletud „hea kui peres on pensionär“, on muutunud täiesti argiseks ja asjakohaseks. Töötavate inimeste palk ja vanema-vanaisa pensioni kokku liites saame summa, mis annab peredele võimaluse ära elada. Kuid tegelikult pole ju selline olukord normaalne. Noortel peredel peab olema võimalus elada omaette ning vanadel võimalus väärikalt nautida teenitud pensionipõlve.

Loomulikult pole paljude Eesti inimeste raske majandusliku olukorra süüks pelgalt kõrged kodukulud – meie maksu- ja sotsiaalsüsteemis on teisigi probleeme. Kuid kodukulud on toidu kõrval ühed esmased ja hädavajalikud, milleta kuidagi hakkama ei saa. Pole ju mõeldav, et meie kliimas tube ei köeta. Mida siis teha? Kodukulude kasvu ei saa ajada maailmaturu ja kõigi muude väliste tegurite kaela, sest tegelikult on valitsusel olemas võimalus hinnatõusu inimestele leevendada. Muidugi kui nad seda tahaksid. Hetkel kehtib toasoojale 20-protsendiline käibemaks ning elektri aktsiis ületab tervelt neli korda Euroopa Liidus sätestatud miinimumi. Riigimaksude langetamine nii toasoojale kui ka elektrile mõjutaks igakuiseid kommunaalarveid, muutes need väiksemaks. Sellised meetmed on lihtne abinõu aitamaks vältida Eesti inimeste langemist kõrgete kodukulude tõttu võlaorjusesse. Sügise saabudes hakkab Keskerakonna fraktsioon Riigikogus kindlasti jõuliselt nõudma seesuguste meetmete kehtestamist.

Tihti kiputakse süüdistama opositsioonierakondi populismis – iga kord kui esitame ettepaneku, mis võiks reaalselt inimesi aidata, tekib lärm selle ümber, et „kes küll kavatseb need ettepanekud kinni maksta“. Tuleb aga tõdeda, et kui valitsus inimeste rahakoti kaitseks midagi ette ei võta, siis need probleemid üha süvenevad. Mina olen seda meelt, et valitsus peab töötama inimeste heaks, mitte vastupidi. Kodukulud tuleb alla viia, maksku, mis maksab.

Lauri Laasi, Riigikogu liige
Foto: Lauri Laasi

Linna energiaagentuur aitab kodukulud vaos hoida

Paljudele tavainimestele ei ütle sõna energiaagentuur midagi. Enamasti seostatakse seda sellega, et Eesti Energial on jälle põhjust hakata mingi utoopilise asja eest rohkem raha küsima. Kuid tõepoolest, mis asi see energiaagentuur üldse on? Kellele seda vaja on? Mis on selle ülesanne ja loomulikult kõige tähtsam küsimus– kes selle tegevuse eest maksab?

Rahustuseks võib kohe ära öelda, et energiaagentuur ei ole seotud Eesti Energiaga ja selle piiramatu kasumiahnusega. Põhjanaabrite eeskujul hakkasime linnaasutustes juurutama energiasäästlikkust ja seda toetavat tegevust. See töö käib tihedas koostöö näiteks Rakvere ja Tartu linnaga ning samuti ei ole unustatud ka pealinna elanikke. Suure eduga läks mullu septembris Lasnamäe Idakeskuse parklas toimunud rahvarohke kogupereüritus – Energiapäev, mille põhieesmärgiks oli näidata Tallinna elanikele uusimaid võimalusi, kuidas vähendada kommunaalarveid säästlikku ja keskkonnasõbralikku eluviisi järgides. Kogemused näitavad, et hoone korralik renoveerimine ja tarbija säästlik käitumine võimaldavad vähendada kommunaalkulusid keskmiselt kolmandiku võrra.
Ajal mil kõik hinnad tõusevad, kodukulud kasvavad ja meeletul hinnarallil ei paista lõppu tulevat, on ülioluline hakata jälgima seda, kuidas saaks oma kulusid vähendada. Minu tuttavate seas on inimesed, kes vahetavad üürikortereid just seetõttu, et nende elektritarbimine on suurem kui küttekulu, kuigi nad ei küta elektriga. Et inimesed saaksid hakata elama inimväärset elu tuleb Tallinna linnal midagi ära teha. Selleks saigi alustatud tööd, et luua meie oma energiaagentuur ning seeläbi inimesi kalli elektri ikkest päästa või seda vähemalt mingil määral leevendada. Energiaagentuur keskendub eelkõige energia juhtimise edendamisele ning kaasaegse energeetika sõlmprobleemidele, millest olulisim on säästev transport ja taastuvenergeetika.
Tallinn tegeleb aktiivselt sellega, et soodustada ühistranspordi kasutamist sõiduautode asemel. Tasuta ühistransport, uue trammiliini ehitamine Lasnamäelt kesklinna on kõigest väike osa sellest protsessist. Ülesanded energiasäästu vallas jagunevad linnaosa valitsuste ning teiste linna ametiasutuste vahel.
Energiaagentuurile analoogse üksuse tähtsus suureneb ka seoses energiaturu avamisega, mis juhtub juba järgmisel aastal. Uutes tingimustes tuleb paljudele linlastele anda head nõu ja soovitusi, kuidas käituda ja mida uutes tingimustes ette võtta. Tegelikult oleks tulnud selline üksust luua juba varem, siis kui oli veel võimalus kaasata Euroopa Liidu toetusfondide vahendeid. Kuid parem hiljem kui mitte kunagi. Tallinnal, kui Eesti suurimal omavalitsusel, lasub juhtiv roll säästva energiamajanduse edendamisel ning loomulikult ka inimeste teavitamises ning abistamises.

Arvo Sarapuu Tallinna abilinnapea

Riigieelarvest emotsioonidega

Lauri Laasi
Riigikogu liige

Novembri saabudes on Riigikogu tõsiseks kohustuseks arutleda selle üle, milliseks järgmisel aastal riigi rahakott kujuneb – kuidas saada tulusid ning mismoodi kogutut ümber jagada.

Viimaste aastate taustal on aga kahjuks Riigikogu saalis toimuvat üha raskem nimetada aruteluks – enamasti näeme koalitsiooni tuima teerullipoliitikat ning kuuleme dialoogi asemel monoloogi.
Praktika on näidanud, et opositsioonile selgitatakse, kuidas antud juhul on tegemist parima võimaliku eelarvega ning üleüldse pole terves Eestis ega ilmselt ka kogu maailmas kedagi, kes paremat
eelarvet antud olukorras teha suudaks. Öeldakse, et kõik on suurepärane ning opositsioon võiks üldse
vait olla.
2012. aasta riigieelarve arutelu paneb mind aga mõtlema, kas valitsuse „kõik on suurepärane“ mantra pole äkki hakanud nende mälu mõjutama. Kuidas saab hetkel öelda, et kõik on suurepärane!? Valitsuse mälu värskendaks ehk see, kui nad liiguksid tagasi 25. oktoobri hommikusse, mil kella 11 ajal saabusid esimesed õpetajad Toompea lossi esisele platsile, et seista oma õiguste eest. Õpetajad soovisid näha, kas valitsuskabineti liikmed suudavad neile silma vaadata ning öelda, et raha palgatõusuks lihtsalt ei ole. Silma vaadata ei juletud, liiati siis veel meeleavaldusele minna. Peidus olid nii Ansip kui Aaviksoo, rääkimata väiksematest vendadest koalitsioonifraktsioonidest. Ja kui õpetajad tulid nende uste taha, siis peitsid koalitsioonipoliitikud ennast laudade alla, kappidesse ning kustutasid tubades
tuled, justkui kedagi ei oleks kohal. Pedagoogide muresid kuulas vaid Riigikogu opositsioon.
Öeldakse, et raha õpetajate palgatõusuks lihtsalt ei jätku, kuna riigi kulud on niigi suured. Kui aga kulusid pole võimalik enam vähendada, siis talupoja mõistus käsib suurendada riigieelarve tulusid. Riigieelarve tulusid suurendaks oluliselt astmeline tulumaks, kuid vale on seda pidada astmelise tulumaksu eesmärgiks.
Astmelise tulumaksu eesmärgiks on tagada maksukoormuse õiglane jaotumine erinevate tulusaajate rühmade vahel. Seega on täiendavad tulud vaid meeldivaks boonuseks astmelise tulumaksu kehtestamisel, mitte aga eesmärk omaette.
Just astmelise tulumaksu abil teenitavast lisarahast soovib Riigikogu Keskerakonna fraktsioon eelarvet
inimesesõbralikumaks muuta. Meie 12 muudatusettepanekust pean isiklikult kõige olulisemaks just laste ja haridusega seonduvaid. Esmalt tasuta koolitoidu laiendamine lasteaedadele ja gümnaasiumitele. Toiduainete hinnatõus on tinginud ka vajaduse tõsta riigipoolset toetust vähemalt ühe euroni toidukorra kohta. Sama oluline on õpetajate palga tõstmine, mille tase peab järele jõudma Eesti keskmisele. Kindlasti tahame taastada kärbitud riikliku ranitsatoetuse ning programmi „Igale lapsele lasteaiakoht“. Just nende muudatusettepanekute toetamine on investeering tulevikku, investeering lastesse ja nende haridusse.
Riigikogu liikmena on minul praktiliselt võimatu toetada riigieelarvet sellisel kujul, kus peetakse silmas
ainult nende huve, kes endaga niigi hakkama saavad ning unustatakse tegelikud prioriteedid. Opositsiooni muudatusettepanekute toetamine on meie riigi jätkusuutliku tuleviku, inimkeskse Eesti jaoks hädavajalik.
Millal aga peaminister seda tunnistada julgeb, on iseasi.

Kui rikkad ei taha nutta

Miks me tormame appi Kreeka ja Portugali rikastele ametnikele ning laristajatest pankuritele, kuid unustame oma pensionärid ja töötud? Liiga agar Eesti maine eest hoolitsemine Euroopa Liidus võib meile karuteene teha.

Deniss Boroditš
Riigikogu liige,
Keskerakonna fraktsioon

Vaadates, kuidas valitsus kaitseb tuliselt vajadust kanda 150 miljonit eurot Euroopa Stabilisatsioonifondi, et aidata pankrotiäärel seisvaid EL riike, jõuan järeldusele, et keegi tahab näida suurema katoliiklasena kui paavst ise. Antud kontekstis aga – suurema eurooplasena kui vana Euroopa riikide elanikud.
Muidugi on kurb, et Kreeka, Portugali ja teiste pankroti äärel riikide valitsused ja juhid ei suutnud õigeaegselt kriisi tingimustes kohaneda ja musta stsenaariumi ette näha. Halb on ka see, et finantsreguleerimise mehhanism ELis on niivõrd puudulik, et lubab üpris frivoolselt kulutada eelarveraha. Mõne riigi ametnikel on kadestusväärsed palgatingimused. Näiteks Austrias, Hispaanias, Portugalis, Kreekas ja Küprosel saavad riigiasutuste töötajad mitte ainult 12 või 13, vaid 14-16 kuupalka aastas! Lisatasud ja soodustused pealekauba.
Meil jääb ainult kadestada, et nad suutsid nii kõrge palgataseme saavutada. Kuid elama peab vastavalt sissetulekule. Kui eelarve ei luba, tuleb oma isu vähendada.
Ma ei taha nende maade elanikke õpetada, kuidas ja kui palju oma ametnikele maksta, kuid statistika näitab, et Portugalis on keskmine palk 2,5 korda, Kreekas aga 2,2 korda kõrgem kui meie keskmine palk.
Olgu, meie oleme Euroopa kontekstis vaene riik. Näiteks Soome - mitte ainult Euroopa, vaid ka maailma üks eesrindlikum riik, kes on teenitult tuntud kui vahendajariik rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Nad on alati aidanud Aafrika ja muid vaeseid riike.
Pärast taasiseseisvumist aitasid soomlased ka meid. Kuid kui päevakorrale tõusis rikaste Euroopa riikide aitamise küsimus, katkes isegi rahuliku ja rikka eluga harjunud soomlaste kannatus.
Esimest korda pälvisid Soome parlamendivalimised kogu Euroopa tähelepanu, kuna siiani marginaalseks ja populistlikuks peetud partei Põlissoomlased saavutas ootamatult valimistel
liidripositsiooni ja suurendas oma esindatust parlamendis 5-lt 39 kohani.
Sellele parteile võib kleepida ükskõik milliseid silte külge, kuid fakt jääb faktiks: protest rikaste, kuid peaaegu laostunud riikide toetamise vastu EL poolt liitis soomlased ja kallutas eelistuste vaekausi euroskeptitsismi poole. Peateemaks Soome valimiseelses kampaanias oli Portugali, Kreeka jms riikide
toetamine. Just see eristab nende valimiskampaaniat meie kampaaniatest, kus eluliste probleemide, sh euroalas kujunenud olukorra arutamine asendati valijate hirmutamisega kunstlikult üles paisutatud skandaalidega. Soome valimistulemused sundisid lõpuks sellele probleemile tähelepanu pöörama ka
meie ajakirjandust.
Kaine mõistus ütleb, et enne kui tormata appi neile, kes on harjunud jõuka eluga, tuleb anda oma elanikele võimalus elujärge parandada. 150 miljonit eurot hakkab Eesti maksma 2013. aasta juulist: 30 miljonit eurot iga aasta 5 aasta jooksul. Sellest summast piisaks, et tõsta 1/3 võrra pensionit meie 300 000 pensionäril (praegune keskmine pension 304,18 €). Kui mitte kolmandiku, siis vähemalt viiendiku võrra. Siis jätkuks raha ka õpetajate palkadeks, õiglasemaks töötute abistamise süsteemiks ning uute
töökohtade loomiseks.
Just see oleks õiglane oma elanike suhtes.

Kust läheb mõistlikkuse piir?

Juba pikka aega oleme arutlenud liialt kõrge elektrihinna teemal, mis rõhub meie inimesi, muutes keerulisemaks nende igapäevase toimetuleku. Tundub aga, et Ansipi juhitav koalitsioon ei näe selles keerulises olukorras, kus pere eelarvest kulub suurem osa elektrile, midagi ebatavalist.

Lauri Laasi
Riigikogu liige

Pidev elektrihinna tõus on juba rutiinne argipäev – hindadega oleme ammu Euroopas, aga kuidas on inimeste toimetulekuga? Sellise suhtumisega ei saa aga kuidagi leppida, peame kutsuma valitsust üles aru pähe võtma ja vaatama tõsiselt läbi elektrimaksude osa ning hoidma kontrolli all võrgutasusid, sest elektrihinna tõusule järgneb paratamatult ka teiste hindade tõus.
Just seetõttu esitasin koos kolleeg Rainer Vakraga pöördumise riigikontrollile, kus palume esimesel võimalusel analüüsida Eesti Energia tegevust elektrihinna kujundamisel ja seda just ettevõtte välisinvesteeringute taustal.
Nimelt on muret tekitav Eesti Energia liiga julge ja esmapilgul arulage käitumine maksumaksjalt kogutud rahaga. Täna pole aimugi, milline on meie kui elektritarbijate osa neis välisinvesteeringutes.
Siit tekivad erinevad küsimused: kui kaua suudab kohalik maksumaksja kinni maksta ühe nõrga nõukogu ja kavala tegevjuhtkonnaga monopoolse ettevõtte ambitsioonid?
Mis on Sandor Liive ja Juhan Partsi tegelik eesmärk üleinvesteerimisel (näiteks ülikallid elektri kauglugejad, millest tarbijal pole ei sooja ega külma, küll aga hüppab ilmselt rõõmust
nende süda, kes antud vidinaid Eesti Energiale tarnivad)? Tekib õigustatud küsimus, kust läheb investeerimisel mõistlikkuse piir?
Riigikontrollile pole võimalik ette kirjutada, mida, millal ja kuidas auditeerida, seega ongi mainitud
pöördumine eelkõige selleks, et juhtida tähelepanu ülimalt olulisele probleemile. Lootust objektiivsele
lähenemisele annab see, et siiani on riigikontrollil olnud piisavalt julgust näpuga näidata probleemidele, mis vajavad kiiret reageerimist. Nimelt on riigikontrolör ka Riigikogus esinedes
tõstatanud elektrienergiaga seotud probleeme, milleks on 2013. aastal elektrituru avanemisega kaasnev ja ebapiisav elektrienergia arengukava kuni aastani 2018.
Valitsus on end vastutusest taandanud nii-öelda sõltumatu regulaatori selja taha pugedes, kuid teame ju
hästi, et majandusministeeriumile alluvast Konkurentsiametist ei ole seni asja olnud monopolide ohjeldamisel.
Paaril korral on monopoli hinnataotluse peale šõu tegemise eesmärgil nina kirtsutatud, aga hiljem on ikka kulpi löödud ja hinnatõusutaotlusele kahel käel alla kirjutatud. Samas on Juhan Parts välja öelnud väga õige mõtte, et elektri hinna langetamine on oluline inflatsiooni ohjeldamiseks, kuna kõik muud hinnad on suuresti seotud ka elektri hinnaga. Üldise hinnatõusu leevendamiseks on ka tema hinnangul
oluline langetada elektri hinda – kui valdkonda kureeriv isik arvab nii, siis jääb oodata vaid sõnadele järgnevaid tegusid reaalsete valitsuse otsuste näol.
Ma ei tea, kas tasub loota, et valitsus lähiajal mõistab, kui raskesse olukorda nad tegelikult Eesti inimesed elektri hinna ja sellest tuleneva üldise hinnatõusuga panevad?

Tänan sind, riik, stabiilse argipäeva eest !

Kiirabi tõi haiglasse toidumügritusega vanamemme. Nagu kord ja kohus loputati memmel magu läbi ja pandi tilguti alla puhkama. Tuleb memme juurde arst ja küsib: „Memm, ma ei saa aru, me ju alles kaks nädalat tagasi turgutasime sind toidumürgitusest. Möödunud kord sõid seeni. Milles nüüd asi?” Selle peale memm vastab rahulikult: „Leidsin veel purgikese, sõin ära, et raisku ei läheks…”

Ljubov Semjonova
Avalike suhete nõunik

Minu arvates iseloomustab see anekdoot kõige paremini olukorda Eestis pärast viimaseid, kuu aega tagasi toimunud riigikogu valimisi. Paljud eestimaalased, nagu see arstki, ei saa aru, kuidas 70000 ametlikult registreeritud töötut ning koos nendega veel 196000 ametlikult alla vaesuspiiri elavat inimest (16% elanikkonnast) riigis, kus 20% kõige vaesema ja 20% kõige rikkama kihi sissetulekuvahe on viiekordne, läksid ja hääletasid sama võimu poolt, mis neid sellesesse seisundisse viis. See tähendab kinnitasid, et toetavad valitsusparteide poliitilisi ja sotsiaalseid pingutusi, mis on suunatud Eesti elanikke vaesemaks muutmisele. Nemad - töötud, vaesed ja edukast elust maha jäänud inimesed - valisid olemasoleva stabiilsuse…

Meie valime… Meid „tõmmatakse haneks”? … Võid kindel olla!
Millise stabiilsuse me siis järgmiseks neljaks aastaks valisime? Vastus on lihtne kui eurosent. Eelkõige jäi koos meiega autoritaarsusele kalduv valitsus, millele on vägagi meeltmööda kiired, tihtipeale läbimõtlematud otsused, sealjuures ignoreerides rahva arvamust, kellele Eestis põhiseaduse kohaselt võim kuulub. Samuti jäid lubadused viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi sekka (praktiliselt puuduvate ressursside juures), ilusad muinasjutud pensionide tõstmisest (täpsustamata ajal) ning süüdimatud arutlused selle üle, et eurole üleminek ei avaldanud uskumatule hinnatõusule mitte mingit mõju. Lisaks valisime rekordilise inflatsiooni (kui uskuda Eurostati andmeid, oli veebruaris Euroopa Liidu kõrgeim pärast Rumeeniat); imeväiksed lastetoetused, mida isegi ei lubata tõsta (vastupidiselt pensionidele, mida ka ei tõsteta, kuid vähemalt regulaarselt lubatakse seda teha); külmutatud palgad, mille suurus ei tekita muid tundeid peale pettumuse ja häbi teiste euroala riikide elanike ees. Vabatahtlikult jätsime endale stabiilselt kättesaamatu arstiabi, stabiilselt vananeva elanikkonna ja veel palju muid „sama stabiilseid” probleeme, mis peaksid ärgitama elanikkonda vähemalt proovima oma eksistentsi muuta. Kuid ei ärgitanud...

Väljatõrjumise ohust
Nagu eespool juba öeldud, vahe 20% vaeseima ja 20% rikkaima kihi sissetulekutes on viiekordne ning selle näitaja poolest on meie riik Euroopa vaeste riikide esikümnes. Sotsiaalne väljatõrjumine muutub Eesti üheks kõige tõsisemaks probleemiks, mis võib negatiivselt mõjutada riigi tulevikku. Et kuidagigi olukorda parandada, tuleb muuta sotsiaalne väljatõrjumine sotsiaalseks kaasamiseks. Kuid kes hakkab sellega tegelema, kui riik ei kavatse muuta oma majanduskurssi, mis on suunatud just nende toetamiseks, kes on niigi „hästi kaasatud” ja kes saavad sellest korralikke dividende? Näitena toon mõned Eestis valitsevat sotsiaalset ebavõrdsust puudutavad andmed. Õigemini andmed, mis näitavad sedasama „stabiilsust”, millele jäid truuks paljud meie toredad valijad. Niisiis, ametlik töötus Eestis langes rekordiliselt 14,6%-lt 2010. aasta märtsist 2011. aasta jaanuariks 10,3%-ni ning moodustab natuke alla 70000 registreeritud töötu. Alla vaesuse piiri elab Eestis ametlikult 16% elanikkonnast. Eesti on viimasel kohal 27 Euroopa Liidu riigi seas riigipoolsete kulutuste poolest sotsiaalvaldkonda (12% SKP-st, samas kui EL keskmine on 27%) ning on vaeseim 17 euroala riigist. Kriisi tagajärjel langes Eesti majandus 2005.-2006. aasta tasemele. Aastatel 2009-2011 võttis Eesti riigikogu vastu neli negatiivset eelarvet (k.a. kaks lisaeelarvet). Ka täna on päevakorras negatiivne eelarve. 2009. aasta juunis tõsteti KM 18-lt 20%-ni, aastatel 2008-2011 tõusis 25-30% võrra kütuseaktsiis, kallines elekter ja gaas. Viimaste aastatega lahkus Eestist üle 130000 elaniku parema töö otsingule, st peaaegu iga kümnes eestimaalane, k.a. imikud ja vanurid. Eesti Toidupanga andmetel oli 2010. aasta sügisel iga 13. Eesti elanik näljas, 20000 nendest on lapsed. Ei tahaks liialdada, aga kes tahab, see näeb. Kes aga oskab mõelda, taipab, et võitlus vaesuse vastu ei ole heategevuslik žest, nagu arvab meie stabiilne valitsus. Võitlus vaesuse vastu on elementaarne riigiõiguse akt, mitte kellegi tuju. Kuid tundub, et viimastel aastatel oleme selle unustanud. Lisaks on see üks peamine inimõigus – igal inimesel on õigus piisavale elatustasemele. Oleme oma valiku teinud. Sellega peame veel vähemalt neli aastat elama. Stabiilselt. Lõpetuseks veel üks anekdoot: „Võeti vastu pensioniseaduse parandus: igaühele, kes pärast pensile jäämist kohustub elama mitte üle kolme aasta, pension kolmekordistatakse”.
Stabiilset nädalavahetust teile!